Arvustus. Wastne suwitus-roman herra dr Tomuski sulest
Uus raamat
Ilmar Tomusk
"Pöörane puhkus Parakatkul"
Pildid Urmas Nemvalts
Tammerraamat
125 lk.
Selline žanr nagu suvitusromaan on kunagi tõesti olemas olnud. Siingi maal. Mitmete ennesõjaaegsete kirjanike teoste seast leiab mõne. "Nipernaadi" iseenesest on ka suvitusromaan, kuigi enamik neist kisub sinnapoole, et linnakärast tüdinud intelligent siirdub maale närve kosutama. Kus siis tutvub kohalike veidrate kommetega, defloreerib külavanema tütre ja põgeneb hangudega vehkivate külainimeste eest rutuga rongile, kaunid loodusmälestused kaasas.
Asub aga suvitusromaani elustama Ilmar Tomusk, keeratakse muidugi kõik kohe pea peale. Pere plaanib kauaigatsetud puhkust. Eemale Mustamäe tossust ja tolmust, Costa del Sol ootab meid.
Siis rikub pereisa kõik ära. Teate, mina hakkasin esimese peatüki lõpuks tema elu ja tervise pärast kartma. Kujutage nüüd – lennumasin huugab ootavalt, Vahemeri kohiseb juba kaugelt. Sellele filoloogile aga räägitakse rumalast peast, kuis kuskil tahtvat sisseelamist ajahambast puretud talu Virumaal. Kontseptsioon muutub kohe. Eemale Mustamäe tossust ja tolmust! Maha nutiseadmed, ainult parsil elab tõde!
Ma ikka ei saa aru, kuidas isa nii terve nahaga oma kahe poja ja eelkõige proua käest pääses. Igatahes pannakse põrunud idee käiku ja läheb filoloogide mõnitamiseks. Teate, ükski kipsimees, automees, ärimees ei oska filoloogi niimoodi mõnitada kui filoloog ise. Kuidas käed on külge riputatud, maailma tegelikkusest ei jaga mõhkugi, kardab, et vererõhk tõuseb tasemele kui omal ajal rahvaluule eksamil regilaulu laulda kästi.
Hirnu ennast hobuseks.
Hakkama tuleb ikka saada. Kui pereemal on hambad ristis ja silmad kollased, pole parata, peab kemmergu ehitama. Mispuhul filoloog ilmutab loovust – kellel on suvel vaja siseuksi, teeme neist seinad! Illustreerides sellega suurepäraselt, et hari sa eesti mees kui teaduste doktoriks tahes, sõnnik on tal ikka varvaste vahel, kirves ja vikat vanad semud.
Edasi muidugi itsitatakse eelkõige pereisa üle edasi, et vähe pole. Kuidas filoloog otsustab Viitna järve veerde minna otse ja läbi metsa. Teadagi. Taas on lahe, kuidas Ilmar Tomusk mõistab väga lühidalt pisikesi asju suurteks ja lõbusateks kirjutada. Teine vend võib läbi kogu Aafrika safari läbi teha, aga ei oska pärast muud öelda, kui et: nägin tiigert ja lõve ka. Siin kirjutatakse lihtne hiirepüük selliseks seikluseks, et näri küüsi, no ja naera ka. Väga tuttavlik oli ka, kuis rumal filoloog keset puhkust sõna murrab, linna sõidab, telefoni korraks, ainult korraks sisse lülitab – kohe tänulik kodanik kirvega otsas.
Kui abitult üritada, siis see ongi lugu, kuidas tubli pere saab hakkama igas olukorras. Saab ka sarast asja, saab alati. Üks vahvamaid Urmas Nemvaltsi pilte mu meelest on, kuis pereema karudega võitleb. On teil vähegi südant, siis elate pere nukrusele kaasa, kui kogu see lõbu ja ilu hakkab otsa saama. Aga ma lohutan – kõik lõpeb õnnelikult.
Toimetaja: Valner Valme