Arvustus. Märkmeid suurtest saladustest
Uus raamat
Ilmar Tomusk
"Universumi saladused"
Pildid Hillar Mets
Tammerraamat
211 lk.
Õde oli tükk aega seltskondlike häälitsustega püüdnud enda kohalolu doktorile teatavaks teha. Seni ebaõnnestunult. Härra psühhiaater vahtis aknast välja ega olnud selgelt siin maailmas.
Lõpuks otsustas õde kitlit üles tõmmata, kintsu näidata. Eks olnud ju ülikoolis kaitstud töö, mis kinnitas, et ega arstid muud tee, kui üritavad õdesid ahistada. Kui nad just ei maga, millega suurmõtleja Marianne Mikko teada ülejäänud aja täidavad.
„Las ma mõistatan,” ütles doktor aknasse.
Õde lasi kitliserva kukkuda.
„Aknas peegeldus, muide.”
See ajas punastama.
„Patsient Tomusk jälle,” ütles doktor ja pööras väsinud tooli raginal õe poole. Too noogutas.
„Mis siis seekord.”
„Universumi saladused.”
Doktor ei paistnud isegi üllatuvat.
„Varem-hiljem mõistagi. Ikka sama seltskond?”
Õde noogutas jälle.
„Neli teismelist, kaks poissi, kaks tüdrukut, seiklevad ajas,” tegi doktor sügavat häält, „neid ootavad üllatavad seiklused, eneseleidmine ja teadasaamised. Kas sina oled selleks valmis?” Ta lasi hääle jälle omaks, õde naeris.
„Nagu filmitreiler, mis.”
„Sinnapoole.”
Doktor vahtis nüüd seina ja oli jälle kuskil teises maailmas.
„Kui hulluks seekord asi läheb. Kolmas raamat juba neid ajarändureid.”
„Väga,” ütles õde. „Ikka Ristija Johannes ise platsis, teadagi, kes veel, Nimrod, Paabeli torn, galaktikad, universumi saladused kõik kokku.”
„Hea, et mitte universumi direktorid,” ütles doktor. „Oi, jummal.”
„Te ise ju,” ütles õde. Kuigi, milleks siin õigustav kõneviis.
„Jah, mina ise, püsib rahulik, kui kirjutada saab. Patsient Mets on samas palatis ikka. Joonistas muidugi jutule pildid juurde. On ta ka rahulik?”
Õde noogutas.
„Isegi rõõmsad tunduvad mõlemad. Sahistavad paberite-pliiatsitega ja nohisevad. Söövad ilusti. Tüli nendega ei ole.”
„Säästab päris kõvasti igasugu rohtude pealt,” nentis doktor, „ega te neile ometi mingit jama sisse sööda?”
Õde raputas pead.
„Pole vaja ju, täitsa rahulikud.”
„Loomeinimesed,” torises doktor. „Tulesädemed, andekad, pagan võtaks, Dumas ja Doré ühes kongis, ime siis, et loovet muudkui tuleb.”
Paus kandis. Akna taga möllas paljukannatanud Maarjamaa raevukas ilm.
„Ise lugesite?”
„Jah,” ütles õde, „väga lõbus oli. Paaris kohas tuleb internetti kupsu minna, et aru saaks.”
„Koolilastel on kergem, neil haridus värske ja varnast võtta, meie, niiöelda suured, muudkui unustame ja unustame, ega praegu oskaks öelda, mis see Metagalaktika on,” arutas dr.
„Olgu. Tooge mulle ka üks eksemplar ja, kui nad juhtuvad heas tujus olema, kirjutagu midagi sisse ka. Külastajad lubatud. Jalutuskäigud territooriumil. Ainult pangu end soojalt riidesse, see ilm on meil ikka ilm.”
Õde noogutas ja spurtis palati poole. Patsient on kuningas!
Toimetaja: Valner Valme