"Suud puhtaks": Eesti kirjandus – džungel või püramiid?
Keele üks elujõulisuse märke on kindlasti keele kirjasõnas paberile jõudev looming, mis aja möödudes muutub ühiskonna tüvitekstiks. Taolist kultuurihierarhia ehitamist kõik aga ei poolda. Kaanonlikule lähenemisele vastandujad soovivad näha kirjandust kui metsikut džunglit, kus võrdsed autorid arendavad kirjakeelt ilma grammatilise paineta.
Vaheti võib tunduda, et globaalses mastaabis väike eesti keel on kadumisele määratud. Võõrkeeled võtavad üle teadust, üha enam tarbitakse välismaist meediat ning tänapäevast ingliskeelset popkultuuri kultiveeriv sotsiaalmeedia. Seejuures noored kasutavad üha rohkem anglitsisme ning loevad hambad ristis vanu kohustuslikke klassikuid.
"Suud puhtaks" emakeelepäevale pühendatud keele ja kirjanduse arutelus osalenud olukorda nii tumedates toonides ei näe, kuid möönavad, et osa pealetulevast põlvkonnast ei tunne Eesti kirjanduse ja keele vastu piisavalt huvi.
Noored džunglis
Jaak Urmeti (autorinimega Wimberg) sõnul on kirjasõna liiga reglementeeritud ning kirjandus on muudetud otsekui püramiidiks, mida kroonivad Tammsaare ja Luts. Selle asemel tuleb Wimbergi hinnangul lähtuda kirjandusruumi mõtestamisel Valdur Mikita lingvistilise metsa ideest. Wimbergi visiooni kohaselt peaks kirjandus olema otsekui lai džungel, mis pulbitseb ja areneb. Seejuures on selle hoomamatu kultuuriruumi elanikud võrdsed ehk ühte autori loomingut ei tohiks seada teistest kõrgemale.
Saate proloogis tutvustas enda märgilisemate Eesti kirjandusteoste valikut Mika Keränen
Tallinna ülikooli kirjandusõpetuse lektori Priit Kruusi sõnul on selline džungel virtuaalruumis juba olemas. Ta toob näiteks lehe poogen.ee, kust on praeguseks välja kasvanud mitmed olulised noored luuletajad ja kirjanikud. Sestap leiab Kruus, et alates selle kümnendi alguses noorte seas alanud virtuaalse kirjandusloome puhangu tingimustes ei saa küll öelda, et järgmine põlvkond eesti keelset kirjasõna ja sellega loodud loomingut edasi ei vii.
Samas rõhutavad saates osalenud kirjandusõpetajad, et ilukirjanduse õppimine pole jäik, vaid loomingulisust nõudev ülesanne. Tallinna Reaalkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Anu Kella hinnangul pole heal kirjandusõpetajal õpikut vaja, sest ta peab ise teadma kuidas kirjanduse ajajärke õpilastele tutvustada. Samuti kinnitab Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo, et üheski Eesti koolis ei sunnita õpilasi regivärsilist "Kalevipoega" lugema. Teisalt lisab Undo, et on õpilasi, kes soovivad ette võtta taolisi väljakutseid.
Kuulamine > lugemine > kirjutamine
Keel on kuulamine rõhutab Tallinna ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann. Tema hinnangul algab keele ja teksti vastu huvi tekitamine maast-madalast. Seega on äärmiselt tähtis igal lapsevanemal enda käest küsida, kas loeb lapsele enne magama minekut ühe jutu või mitte? Kui kodused harjumused on paigas, siis on koolis kergem keelepärimust omandada. Peaasi, et esimene õpetaja suudaks selle sädeme lapses tekitada.
Keeleinspektsiooni peadirektor Ilmar Tomusk arendab mõnes mõttes Veidemanni ideed edasi ning ütleb, et kirjutama õpitakse ainult läbi lugemise. Nii nagu lihtsalt telekast olümpiat vaadates ei saa rahvuskangelaseks, ei saa ka ilma lugemata ehk treenimata kirjutajaks.
Kirjandus, mis "kõlab" põlvest põlve
Rein Veidemanni sõnul keeleline pärimus justkui kaanon, mis üle generatsioonide täieneb ja rikastub, kuid samas kordab kõike eelnevat. Sellest jätkuvusest tekivad tüvitekstid, mida võiks keeleruumi sündinud inimene teada.
Wimberg seevastu märgib, et Veidemanni kirjeldatud kaanonit ei peaks massidesse suruma. Tavaline inimene võib kirjaniku hinnangul lugeda ükskõike mis talle kätte juhtub ning talle ei saa seda ette heita, kui ta reeglite vastu eksib. Teisalt inimesed, kes tegelevad elukutseliselt keele ja kirjandusega, peavad Wimbergi hinnangul nende kahe valdkonna teadmisi peensusteni teadma. Just elukutselised keeleinimesed on jõud, mis viib pärimust edasi.
Ja lõpetuseks üks mõte tõlkijalt ja kirjanikult Indrek Koffilt, kelle väitel on teaduslikult tõestatud, et pikemate proosatekstide lugemise ja kõrgema empaatiavõime vahelist tugevat seost – seega, mida paremini suudad end pühendada raamatule, seda paremini mõistad enda lähedasi.
Otseblogi:
Toimetaja: Allan Rajavee