Arvustus. Visuaalselt põrutav, sisult uinutav
Uus film kinos
"Fantastilised elukad: Grindelwaldi kuritööd" (Fantastic Beasts: The Crimes of Grindelwald)
Lavastaja David Yates
Näitlejad Eddie Redmayne, Katherine Waterston, Johnny Depp, Jude Law
7/10
Aasta suurimast filmisündmusest PÖFFist hoolimata käib elu ka väljaspool festivali ja kinolevvi on värskelt jõudnud uus muinasjutuseiklus Harry Potteri looja J. K. Rowlingi sulest. Paraku on selle filmi nõrgimaks kohaks lugu ise, kuid sellegipoolest õhutan teid takka kinno minema, sest tegemist on filmiga, kus pilt korvab kõik puudused, eriti kui seda vaadata 3D versioonis.
Seni pole eriti sageli juhtunud, et tuleks õhutada filmi vaatama just 3Dna, sest harilikult seda efekti küll on, kuid samas on enamasti mulje, et ei juhtu ka midagi, kui vaadata filmi lamedamana. Grindelwaldi loo puhul aga on seda lendu ja tagaajamist sedavõrd meisterlikult kujutatud, et kröömike veel ja võid tunda end ülepeakaela filmis sees. See on filmi kõige suurem pluss, te saate kinosaalist elamuse nagu oleksite käinud lõbustuspargis ameerika mägedel sõitmas. Samas pole sellega ka nii mõõdutundetult üle vindi keeratud, et häirima hakkaks või oksele ajaks.
Võimuahned mugud huku äärel
Loost: Pärast seda, kui "Fantastiliste elukate" esimeses osas peategelane Newt (Eddie Redmayne) New Yorgi peaaegu maatasa tegi, on talle peale pandud koduriigist Inglismaalt väljumise keeld. Paraku on asjalood sellised, et Pariisis on salaplaane haudumas kuri Grindelwald (Johnny Depp), kes soovib maailmas võimu haarata ja tavainimesed ehk mugud kui mitte just maa pealt pühkida siis vähemasti orjastada. Põhjus lihtne: mugud sõdivad ja on võimuahned (põhimõtteliselt on Grindelwald ise samasugune, seda pole kuigi raske märgata). Nüüd saadetakse Newt Grindelwaldi kinni püüdma, samuti salaja, st et Võluministeeriumi teadmata.
Esialgu küll püüab ministeerium Newti värvata hoopis teist salapärast pahalast, Credence'it (Ezra Miller) kinni nabima, kuid sellest veidrikust imeloomaaiapidaja keeldub kategooriliselt. Kuna aga Dumbledore (Jude Law) nii kenasti palub, pealegi on Newtil suur soov leida oma suur armastus Tina (Katherine Waterston), siis Pariisi peakangelase tee ka viib ja sealgi lõpeb asi sellega, et terve linn on hävingu äärel, kuid napilt-napilt jääb linnalõpp seekord ära ja vaataja võib ootama hakata järgmist osa, mis peaks esialgse plaani kohaselt kinodesse jõudma 2020. aastal.
Mürtsu ja pauku on. Fantastilisi elukaid on palju vähem kui esimeses osas. Armastusepalavikus õhkamist ja igatsemist on. Mingid salaplaanid on, õigemini käibki pidevalt üks suur vihjete andmine ja salatsemine, aga lõppkokkuvõttes jäi minule arusaamatuks, miks see põhipahalane Grindewald ikkagi nii kuri on ja mispärast ta seda maailma siis vallutada tahab. Lihtsalt niisama ajaviiteks? Teise liinina see Credence, keda kõik näisid metsikult kartvat ja kes ise ka ei teadnud, mis päritolu tal on või kust ta tuleb, aga see liin vähemalt seletati mõnevõrra paremini ära - tegemist on võimsa võluriga, kelle peamine oht on selles, et ta ei oska oma võimetega midagi peale hakata ega tunne end kuskile kuuluvat.
Nii et kes talle esimesena käpa peale saab, on võitja. Dumbledore ja Grindelwald on noorpõlvesõbrad ja verevennad, see on ka põhjus, miks Dumbledore ise ei saa plaatinablondi õelutseja vastu astuda. Aga mis värk neil siis lõpuks omavahel oli või mis värk Grindelwaldil maailmaga on, et ta selle pea peale tahab keerata - see filmist välja ei tulnudki. Aga tühja sellest, ilus on vaadata nii näitlejate tööd kui arvutigraafikat ja eriefekte. Üks ootamatu kangelane on filmis veel ja selleks on nuuskloom, kellest saab omamoodi võtmetegelane ja järgmise loo sissejuhataja.
Armuliinid ei anna juurde
Kui kinokülastaja tahaks veidi rohkem teada saada Grindelwaldi kohta, siis tõstan tema minevikult kõikvõimsa Wikipedia abil veidi saladuseloori. Gellert Grindelwald viljeleb tumedat maagiat, õppis Durmstrangi võlukoolis, kust ta 16aastasena välja visati, sest korraldas eksperimente, mille tulemusel mõni kaasõpilane äärepealt surma saanuks. Ta läks elama tädi juurde, kus sõbruneski endaealise Albus Dumbledore'iga. Noorustuhinas plaanis ta mugude üle valitsemist koos Dumbledore'iga. Albus aga hakkas hiljem korralikuks ja Gellert jäigi mässumeelseks ja laipu tema teele ikka ka tekkis. See on lühike versioon, aga piisav selleks, et veidigi paremini aduda seda, mis teema selle Grindewaldi ja tema kuritöödega ikkagi on, sest filmi raames on tema ainsaks kuritööks see, et ta alles plaanib maailma vallutada, mingeid tema kuritöid ei valgustata, selles suhtes on filmi pealkiri ehk veidi eksitav.
Üsna tugevat rõhku on pandud erinevatele armuliinidele, mis filmile eriti midagi juurde ei anna ja publiku lapsema osa ilmselt haigutama ajab. Lugu logiseb ja jääb mulje, et see on ülejala valmis visatud, sisulise poole pealt on filmisaaga esimene osa märksa tugevam. Aga nagu öeldud: nõrk sisuline karkass on nii jõuliselt eriefekte täis pumbatud, et vaatad ilma lootagi ja ahhetad, et näe, kui kena. Kahtlemata tahan vaatama minna ka järgmist osa, kuid sel juhul ootan, et tegijad end sisu osas rehabiliteerivad, muidu pean minevikku tagasi rändama ja praegu antud lahkelt punktriskoorilt paar punni vähemaks riisuma.
Toimetaja: Valner Valme