Peeter Päll: kui lubada keelde kontrollimatult võõrmõjusid, vaesestame oma keelt
Eesti Keele Instituut tähistab õigekeelsussõnaraamatu 100 aasta juubelit konverentsiga, kus teiste seas esines ettekandega ka EKI peakeelekorraldaja Peeter Päll, kes rääkis tänapäeva keelekorraldaja võimalustest ja võimatustest. Päll märkis muu hulgas, et kontrollimatute võõrmõjude keelde lubamine vaesestab meie senist keelt.
"Keelekorralduse eesmärk on taotleda rikast keelekasutust. See tähendab ka võõrmõjude eest kaitsmist, sest kui lubada keelde kontrollimatult võõrmõjusid, siis sellega vaesestame on senist keelt," märkis Päll.
Keelekorraldus on kirjakeele teadlik arendamine, rikastamine, stabiliseerimine, ajakohastamine, millega koos otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi ja fikseeritakse norminguid. "Aga need eeldavad keelekorraldaja aktiivset ja tulemuslikku tegevust, muidu ei ole sellel tegevusel sisu," selgitas ta.
Pälli sõnul on keelekorralduses idealism ja pragmatism põimunud läbi aegade – on nii keelav-käskiv lähenemisviis, kus keelendid ja keelenähtused on õiged või valed, soovitav-suunav, ka hoiatav lähenemisviis, kus keelendid ja nähtused on head või halvad, ning kirjeldav lähenemisviis, kus keelendid ja nähtused vastavad kas objektiivsele tunnustatud keelenormile või mitte.
"Keelekorraldaja peaks olema kasutajale hea nõuandja ja avama keelerikkusi, keelekasutust kommenteerima ja aitama valida konteksti sobivaid keelendeid. See tähendab laiemat kui kirjalikku nõustamist," jätkas ta.
Pälli sõnul on peamine keelekorraldusdilemma see, et me vaatame keelt kui kaht eraldi nähtust.
"Keel kui pragmaatiline nähtus, suhtlusvahend, mille puhul hindame tõhusust, lihtsust, selgust, eesmärgipärasust. Samas ei saa üle sellest, et kirjakeel on ka kui kultuurinähtus, millesse on panuse andnud mitu põlvkonda autoriteete."
Päll lisas, et viimase puhul nõuab normingute muutmine ettevaatust, sest normingutel on oma sümboolne väärtus. "Normitud ja tegeliku keele vahe ei tohiks käriseda liiga suureks."
Keelekorraldaja rollist rääkides sõnas ta, keelekorraldaja peaks olema keelteadlane – keelenähtuste mõtestaja ja süstematiseerija. Aga ka suhtekorraldaja, sest ta peab avalikkusele oma põhimõtteid ja soovitusi veenvalt ning lihtsalt ja usutavalt seletama.
"Lisaks peab ta olema ka läbirääkija tüüpi. Keeles on konflikte, suuri ja väikseid, sellisel juhul peab ta olema vastuolude lahendaja ja eri gruppide ühitaja. Keelekorraldaja peab olema ka poliitik ja tabama ühiskonnas olevaid suundumusi. Ja kui tunneb, et millegagi on mindud liiale, siis peab oskama tagasi tõmmata ja veenvalt."
Antirollidest kõneldes märkis Päll, et keelekorraldaja ei saa olla diktaator. "Ei saa ka olla tsensor, kes teiste keelt kohitseb, ning ka mitte prohvet, sest ta ei suuda ette näha kõiki suundumusi, millist funktsiooni keel tulevikus täidab."
Lõpetuseks sõnastas Päll keelekorraldajate kreedo – julgustada keelekasutajaid oma keelt teadlikumalt kasutama ja võtma selleks õigusi.
Toimetaja: Merit Maarits