Eelmisel nädalal rääkis Meelis Oidsalu siinsamas rubriigis sellest, et Teatri NO99 näitlejad saadavad teda mõttes erinevail eluhetkil. Näiteks mõeldes Tambet Tuisule "Perikleses" liiguvad ta õlad taha või kuidas ta ei saa peast välja Andres Mähari ja Sergo Varese hääli nende monoloogidest vastavalt "Ühtse Eesti suurkogus" ja "The Rise and Fall of Estonias".

Ehkki Oidsalu seda otse välja ei öelnud, järeldasin ma: teater ei ole kaduv kunst, milleks teda enamasti nimetatakse. See on Oidsalult värskendav mõttekäik vastukaaluks teatri kaduvuse ehk isegi ülearu pühaks ja müstiliseks räägitud omadusele.

Ma tahan aga tuua ühe näite, mis näitab, et mõnes mõttes on teater veel kaduvam kunst kui Eesti 21. sajandi teatrihuvilised arvanud on.

Alustan kaugemalt. 2013 märtsis kirjutas Teater NO99 Facebookis: "Teater on kaduv kunst. On hetki, mil see teadmine tabab oma alatisest korduvusest hoolimata ikkagi üllatusena. Me vaatasime oma märtsi mängukava. Ja nägime, et on kolm lavastust, mida näeb nüüd ja siis enam mitte kunagi."

Praegu, üle viie aasta hiljem, pärast NO99 pauguga sulgemist ei üritatagi teatriteemalistes aruteludes, raadiokommentaarides ja arvamusartiklites veel unustada Teatrit NO99, selles mõttes ei ole NO99 kuhugi kadunud. Eriti püsib ta teemana aga just sellepärast, et ta on kadunud.

Paljud tuttavad, kolleegid ja sugulased on nüüd, pärast NO99 sulgemist ajanud näpuga järge mööda Teater NO99 kava ning lahterdanud: seda olen näinud, seda mitte. Valusalt jõuab inimestele kohale: pagan, mul jäi see ja teine lavastus nägemata. Need ei pruugi olla hittlavastused nagu "GEP ehk garjatshije estonskije parni" või "Kodumaa karjed", mille nägemata jäämist kahetsetakse, vaid näiteks "Seitse samuraid" või "Ema Courage", mis ju samuti juba repertuaarist maas olid.

Ehk siis: enamiku Teater NO99 lavastuste olemasolu poleks muutnud see, kui NO99 ei oleks sel sügisel laiali läinud, neid niikuinii ei mängitud enam. Paljudele inimestele jõudis nende kaduvus aga kohale alles pärast Teater NO99 lõppu. Kuni NO99 tegutses, tundus inimestele, et kõik need armastatud ja vihatud "Savisaared" ja "Minu naine vihastas" ja muud enim kõneainet pakkunud lavastused on meiega.

Kui kaob aga lavastuste asemel teater, tähendab see võimsat kunstilist kujundit teatri kaduvusele, rusikaga näkku sümbolit teatrisõpradele, ning võib vaielda sulgemise ja trupi laialisaatmise üksikasjade üle, aga sellisena oli see õige lahendus teatrikunsti seisukohalt ning hoob, kuidas jääda alles legendina.

Mida öelda neile, ja mulle endale, kel mõni nägemata lavastus kripeldama jäi? NO99 oli Von Krahli hiilgeaegade kõrval ilmselt elule kõige vahetumalt ja vilkamalt reageerinud teater Eestis. Sa lähed tänavalt sinna sisse, pea meediat ja muud putru täis ja sa tunned ära ennast ja ümbitsevat absurdi ning see on pandud kunstiliselt lõikavasse vormi laksaki.

Seesama peegeldatud elu on aga õnneks ja kahjuks kaduv kunst. Iga argijama ja ebaõnnestumine läheb mööda, samas ei teki enamikule inimestest kuskilt minuteid juurde nendele kuuele õhtutunnile, mis lahutavad üht tööpäeva teisest – arvestades sisse ka öö, võibolla äreva öö. Kas panna sellest kuuest tunnist kolm teatrile? Kas panna sellest kuuest tunnist kolm kinole? Kontserdile? Me ei saa olla kogu aeg teatris, PÖFFil või Jazzkaarel, või tantsida vanust unustades öisel DJ-peol, või kasvõi vahtida telekast kõiki suvalisi saateid. Aeg on väärtuslik. Aeg on isiklik asi. Publikust tuleb lugu pidada. NO99 laialiminek näitas seda ka, kõige muu hulgas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.