Rahvusvaheline läbilöök näikse kuldse vasikana, mida iga vähegi edumeelsem Eesti ansambel taga ajab. Arusaadav ka, kaua sa ikka end konnatiigis sirutada püüad ja nägu teed, et hea ruumikas ja mugav on. Pop- ja rockansamblitest on sellele läbilöögile küllap kõige lähemal olnud Ewert and the Two Dragons, kelle 2011. aasta albumi "Good Man Down" singlid ringlesid nii mõneski piiriüleses "kuumade lugude" playlistis. Järgnes plaadileping nimeka BMG'ga, kelle kataloogi kuulub rohkelt kuulsaid artiste alates Lenny Kravitzist lõpetades Prodigy'ga. Tundus, et isegi kodumaal kõige pärast tülitsevad eestlased leidsid lõpuks midagi, mille üle ühiselt uhke olla.

Draakonite universaalselt sümpaatne kõla on aga ka nende suurimaks nõrkuseks – eks mõni üsna sarnane indie-pop-rock-folk-bänd või tosin ole välja käia pea igal riigil, kuulsuse- ja ootuskoormaga lisandunud eneseületuse paine kauba peale. Kui "Good Man Down" gruuvis kõige ehedamalt kiirematel energiast tulvil singlitel (nimilugu, "(In the End) There's Only Love",  "Jolene"), siis kauaoodatud "Circles", ehkki kindlasti mitte halb plaat, ei jäänud rohkete omataoliste seast mitte millegagi meelde. Mida oli võidetud professionaalses produktsioonis ja turunduses, kaotati meeldejäävates ja isikupärastes lugudes. Esiksingel, imeilusa videogi saanud "Pictures", jäi paraku ka plaadi tipphetkeks.

Maailmamuusika koorekihi ukse pauguga lahtilöömise asemel järgnes kurnav tuuritamine Euroopas ja Ameerikas, kõlakad kergetest lahkhelidest ja väsimusest bändis ning Erki Pärnoja menukas soolokarjäär. Rasketest aegadest annavad märku ka uue plaadivoldiku vahele lisatud isiklikud märkmed, milles bändiliikmed Ewert Sundja, Pärnoja, Ivo Etti ja Kristjan Kallas viitavad vahepealsetele eneseotsingutele.

Need otsingud pole õnneks tühja kulunud. Juba mullu suvel avaldatud uued lood viitasid värsketele tuultele ning taasavastatud kergusele Ewert and The Two Dragonsi muusikas. See mugavus ja enese taasleidmine paitavad kõrvu ka päris esimestest "Hands Around the Mooni" nootidest. Erinevalt eelmiste plaatide tempokatest avangutest ei tõtata seekord kuhugi. Kitarri- ja vokaalikäigud on rahulikud, enesekindlad, meeldivad, veenvad. Ei ruttu, närveldamist, ilulemist.

Sander Mölderi produktsioon laseb muusikal meeldivalt hingata. Puhas back to basics, mida rõhutab plaadikujunduski – neli noort meest, pillid ja nende muusika. Ei mingit butafooriat, massiturundust, globaalseid ambitsioone ega iseendale seatud lisasurvet. Pealkirjas viidatud kodu pole mingi füüsiline koht, vaid pigem vaimuseisund, iseendaks saamine.

Ewert and the Two Dragonsi seniste plaatide suurimaks nõrkuseks on olnud kerge äravajumine pärast energilist algust. Seekord pole ei suuri tõuse ega langusi, "Hands Around the Moon" on parimas mõttes ühtlane. Rahulik, enesekindel, tundlik. Nõnda head järgnevust nagu esimesed neli lugu "I Believe (In You)", "Journey", "Giving Up" ja "Somewhere" on sel aastal raske leida ühegi plaadi pealt. Tundub, et albumi hinge võtab kokku viimase refrään: "Somewhere there is no time / somewhere there is no "whys" / somewhere where we just are / somewhere very very far".

Ehk ei ole see koht üldse nii kaugel. Koos "Hands Around the Mooni" muusikas oleva rahuga voogab kaasa mingi soe ja hea tunne. Eesti kultuuriruum on sel jõulukuul eriti armuline – vaatad "Eia jõule Tondikakul", kuulad Ewert and the Two Dragonsi uut plaati peale ja mõtled, et elu on päris ilus.

Tere tulemast koju, draakonid!