Kai Aareleid. Oodi – elutuba keset Helsingit ({{commentsTotal}})

Helsingi keskraamatukogu Oodi on kui põhjamaine katusega agoraa.
Helsingi keskraamatukogu Oodi on kui põhjamaine katusega agoraa. Autor/allikas: Tuomas Uusheimo / Oodi

Mitmekülgne raamatukogu, ennekõike ju avalik ruum, tundub spordiplatside, anticafé'de või jõlkudes süvahängimise kõrval tõsiseltvõetava alternatiivina.

Hiiglaslik lugemissaal. Klaasist seinad hägustavad sisemise ja välimise piiri ning samal ajal võimendavad kontrasti. Kõik, mis on väljas, oleks justkui siinsamas. Ent kui klaasi taga on nullilähedane ilm ja poolpilvine hämarduv taevas, siis sees, vastupidi, on soe, mugav ja valge. Klaasilt peegelduvad tagasi inimesed, puud, tuled ja riiulitäied raamatuid – on öeldud, et 100 000, silm mõõdab lihtsalt, et palju.

Oodi Raamatutaevas – nõnda raamatukogu viimast korrust kutsutakse – on koht olemiseks. See on kui avatud elutuba, kus võib olla koos või eraldi, ruumi jätkub mõlemaks. Meie kliimas ongi vaja universaalsemaid olemise kohti kui platsid, pargid või tänavad – avaraid, kirjule publikule mõeldud polüfunktsionaalseid siseruume.

Oodi avamisel võrdles Soome president Sauli Niinistö seda raamatukogu Vana-Kreeka agoraaga, kõigile avatud turuväljakuga, kohtumispaigaga, kus on lubatud arvamuste paljusus. Umbes sama mõtet kandis ka Finlandia kirjandusauhinna laureaadi Olli Jalose kõne: raamatukogu on maailma kõige demokraatlikum paik. Raamatutaeva tuhandete raamatute keskel ei ole sellesse üldse raske uskuda. Paljud avamispäeval esinenud kirjanikud meenutasid raamatukogusid oma elus. Sõnum oli kõigil üks: raamatukogust saab laia hariduse, see on loovuse keskus, raamatukogud on muutnud nende elu. Üksteisele sooviti head uut raamatukogu. Mis võiks olla sobivam?

Oodi on projekteerinud arhitektuuribüroo ALA ja teostanud ehitusfirma YIT. Nimi Oodi valiti välja 2016. aasta nimekonkursil, kuhu tuli kokku 1600 nimepakkumist. Nimi sai suurepärane – Ood. Korruseid ühendava spiraaltrepi mustadele seintele on trükitud, kellele kõigile: ehitajaile, uuendajaile, vääriti mõistetuile, presidentidele, armastajatele … meile. Oodi on neile/meile ja Oodi on ood neile/meile. Raamatukogu eesmärk on teenindada külastajaid varahommikust hilisõhtuni seitsmel päeval nädalas. Sinna oodatakse aastas 2,5 miljonit külastajat.

Oodi on tänapäevane raamatukogu: seal on näituseruumid, kinosaal, kohvikud, helistuudiod, õppeklassid, lasteala, üüritavad kabinetid ja koosolekuruumid, polüfunktsionaalne saal, kohad esitlusteks ja vestlusteks, töötoad, mängu- ja meediaruumid, koosolemisalad, vaikusekohad … Kui III korrus on pühendatud raamatutele, siis II korrus suuremalt jaolt isetegemisele. Tõsi, II korruse töötubade õmblusmasinad, puurid-trellid, kokandusnurgad ja 3D-printerid on pannud ka nalja viskama: missuguses raamatukogus õmmeldakse!? Aga vaat Oodis õmmeldakse ja puuritakse, ja ikkagi on see raamatukogu, sest sel on eeskätt kõik raamatukogu tunnused.

Oodi-sugust siseagoraad ootaks tavakodanikuna ka ikka ja jälle päeva­korda kerkivalt Tartu uuelt raamatu­koguhoonelt. Midagi sellist sooviks kunagi Tallinna südamesse. Lohutuseks võib öelda, et ka Helsingi oli enne Oodi valmimist maas näiteks Tamperest, Turust, Oulust või Kuopiost.

Sirbis oli hiljuti huvitav artikkel sellest, et noortel ei ole avalikus ruumis kohta, kus sõpradega olla.* Oodi-sugune mitmekülgne raamatukogu, ennekõike ju avalik ruum, tundub spordiplatside, anticafé'de või jõlkudes süvahängimise kõrval tõsiseltvõetava alternatiivina. Üks mitmest, aga asi seegi. Ja raamatute lähedus ei saa ju ometi paha teha.

Kui metropoli mõõdupuu oleks kultuuri kandvate asutuste tihedus, on Helsingi kesklinna tekkinud muljetavaldav metropolilik kultuurikilomeeter. Oodi asub Helsingi südalinnas, võiks öelda, et linna kultuurilisel tuiksoonel. Raamatukogu akendest paistab Musiikkitalo, paremale, Töölö lahe äärde, jääb Finlandia-talo, natuke eemale rahvus­ooper, näha on ka rahvusmuuseumi torni. Siinsamas kõrval on Sanomatalo, kiviviske kaugusel asuvad nüüdiskunstimuuseum Kiasma ja selle aasta teine suurprojekt, Klaaspaleesse rajatud eksperimentaalkunstile pühendatud muuseum Amos Rex. Siinsamas lähedal, teisel pool raudteejaama, on nii rahvusteater kui ka Ateneumi kunstimuuseum ning natuke kaugemal, Mannerheimintie alguses rootsi teater. Kõik äsja loetletud paiknevad kilomeetri raadiuses uuest raamatukogust. Kõige otsesemalt on Oodi akendest vaates Eduskuntatalo ja ehk on teistpidi sümboolne – või lootustandev – see, et parlamendihoone trepilt näeb rahvaesindaja esimesena nii paljusid kultuurirajatisi.

Midagi vana peab uue teelt paratamatult kaduma ning muidugi ei sünni see kunagi vastuseisuta. Kunagi olid sellel Mannerheimintie idaküljele jääval alal raudteemagasinid, millest suurem osa lammutati seoses muusikamaja ehitusega. Viimane järelejäänud hoone lükatiOodi-esise platsi, Kansalaistori servast kokku läinud suvel. Ajad muutuvad, linnad arenevad, vana kaob ning, jah, see on natuke kurb – aga Oodi ülakorruse riiulitel on ka kõik möödunu raamatute kujul alles.

Oodi on kingitus rahvale, Soome kingitus oma rahvale riigi 101. aastapäevaks, kuid mitte ainult. See ei ole üksnes kingitus Helsingi elanikele või Soome rahvale, vaid kõigile meile – ood inimestele.

* Helelyn Tammsaar, Üheksa kuud aastas me lihtsalt külmetame. – Sirp 30. XI 2018.

Artikkel ilmus Sirbis.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: