Matti Ensio Nykänen sündis 1963. aastal Jyväskyläs, mida samuti sealt pärit Sofi Oksanen on nimetanud padusoome linnaks. Noor talent võitis Nelja hüppemäe turnee esimest korda 19-aastaselt, 1984 Sarajevo olümpial suure mäe hüpped ning 1988 Calgarys juba kolm kulda, lisaks kilode kaupa muid medaleid ja karikaid, mis lubavad teda pidada üheks maailma parimaks suusahüppajaks läbi aegade. Neli kuldmedalit on suusahüpetes võitnud ka Simon Ammann, kuid soomlaste jaoks, kes on suusahüpetes olümpialt kokku võitnud kümme kuldmedalit, on ta muidugi kõige parem.

Kui statistiliselt jätkata, siis Matti Nykänen oli kuus korda abielus, neist kaks korda verivorstitöösturi tütrega. Mattile meeldis juba spordipoisist saati viina juua, millega spordijumalast sai avalikkuse jaoks vembumees, trikster. Nagu alkohoolikutega sageli juhtub, siis algselt meedias humoorikana mõjuvad lood muutuvad päriselus üha tõsisemaks. Kui algul tegid paljudele nalja kirjeldused, kuidas treener pidi oma teed läinud Mattit taga otsima ja tema tegude tagajärgi lahendama, siis tegelikult oli asi naljast kaugel. Vilkuritega auto viis neljakordse olümpiavõitja korduvalt ära nii pussitamise, kägistamise kui naistepeksu eest. Kaks korda tuli selle eest reaalset vanglakaristust kanda.

Matti Nykänen oli meem ja sotsiaalmeedia kangelane juba siis, kui sotsiaalmeediat veel polnudki. Tõenäoliselt oleks ta praeguse tõmbleva meediapildi korral 1980ndatel põlenud veel heledama leegiga. Ajalukku on läinud Matti Nykäse plaadid "Üllatuste öö", "Samurai" ning "Võib-olla võtsin, võib-olla ei võtnud", millest esimest müüdi üle 25 000 eksemplari. Need on plaadid, mille lugusid "V-stiil" ning "Lenda Nykäse Matti" Spotifyst ei leia ja muusikalisest küljest on nende kodumaised ekvivalendid Üllar Jörbergi "Suur ahv" või see, et Riigikogu liige esitab laval pala sõnadega "Fekalist, fekalist, fekalist, olen uhke, et pole tankist". Viimastel aastatel proovis Nykänen koostööd ka räpparitega, aga selle koledust ei varjanud ükski autotune.

1990ndate keskel jõudis Matti Nykänen ette võtta kaks uut teemat: porno ning poliitika. Huvitaval kombel oli ta edukam teises arvestuses, sest Põlissoomlaste nimekirjas valiti ta 1996 kohalike omavalitsuse valimistel ka Uuraiste vallavolikokku. Rahapuudus viis suure kisa saatel medalite müügini, kuid isegi veel sellel sajandil oli Nykäsel endiselt üllatavalt palju kontserte (neist mõned ka Eestis) ja ajakirjandus raporteeris igal aastal tema avalikustatud sissetulekutest, mis ulatusid sageli üle 100 000 euro. Viimastel aastatel Nykäse populaarsus tasapisi langes ja kuigi tihti sooviti teda üldistada tüüpilise soomlasena, siis tegelikkuses oli enamikul soomlastest temast kõrini ning ta valiti korduvalt ka kõige mõttetumaks seltskonnategelaseks.

Nykäse loos on palju ühist mitmete teiste langenud sportlaste looga, nii on kohati hämmastavaid sarnasusi näiteks Andrus Värniku elukäiguga: saavutused, allakäik, alkohol, vägivald, jutud võimalikust tagasitulekust ja medalite müük. Ka Soomes on sport ebaproportsionaalselt ohtra tähenduse ja kajastusega valdkond. Soome on olümpialt kokku võitnud 144 kuldmedalit, kuid viimastelt seitsmetelt mängudelt on kokku juurde tulnud vaid kolm kulda ning seega on ajalooliste saavutuste heroiseerimine sellevõrra tähtsam.

Ka 2006. aasta film "Matti" oli menukas ja kogus ligi pool miljonit vaatajat. Nykäse koormaks jäi pidev vastamine teiste kõrgetele ootustele, kuid tema ADHD või alkohooliku närvikava ja ka muu tervis ei olnud selliste pingete jaoks loodud. Kui algul oodati tulemusi spordis, siis pärast peamiselt uudiseid mõnest järgmisest joomingust, kaklusest, lahutusest või kohtuasjast – paraku suutis ta liiga hästi täita mõlemad ootused. Inimene on maailma loodud liikuma, aga mitte tippsportlaseks saama.

Matti Nykäse tähtsaimaks spordiväliseks pärandiks jäävad tema tsitaadid, mis on hakanud oma elu elama ning on ilmunud ka mitmes raamatus. Meenutagem Matti Nykäst tema valitud tsitaatidega. 

Elu on laif (Elämä on laiffii).

Elu on inimese parim aeg.

Iga tsääns on võimalus.

See on fifty-sixty, kuidas läheb.

Armastus on nagu lõngakera, see algab ja see lõpeb.

Igaühel on oma kapp.

Saksa-Austria on minu teine kodumaa.

Mul on ükskõik, kas all on suusad või naine, ikka lendab.

Kui sa hakkad hüppama, siis oled täiesti üksi. Pead trampliini otsal ise otsustama. Üleval oled täiesti up yours.

Isegi mereröövlil lastakse rahulikult süüa.

Mulle tuleb hüpates trampliini äärele jõudes alati selline bon voyage tunne, nagu oleks kunagi seda juba teinud.

Ma ei soovita Antabust (alkoholismivastane ravim) kellelegi. Kui seda viinaga segi võtta, siis hakkab sitaks paha.

Seda viga ma ei tee, et hakkaks raha kokku ajama.

Nii elus kui pesapallis lüüakse vahel mööda.

Tõde on tõepoolest tegelikkus.

Võib-olla võtsin, võib-olla mitte, so not, kui hüpe kannab! (Kommenteerides ajakirjanike küsimust, kas ta enne võistlust hotellis jõi.)

Ikka nikku tahaks, aga kõigepealt hüppame! (Ajakirjanik küsib, mida Matti mõtleb.)

Ma pakun nüüd abielunõustamise teenust. Kui kõik on hästi, kutsuge mind kohale. Seitsme sekundi pärast on kõik perses!

Homme on alati tulevik.

Kõik algab sellest, et õpid kahvliga lihapalle sööma. Pärast seda oskad sa kõike. Huvi toidu ja huvi spordi vastu arenevad paralleelselt.

Kui on alkoholi, siis pole alkohol probleem.

Ka Jeesust loobiti kividega, aga nüüd on ta tehtud mees.

Laulmine on nagu naistesse minek – küll tuleb.

Ma olen endiselt maailma parim suusahüppaja. Praeguse stiili juures suudaksin hüpata 300 meetrit, kuupmeeter küttepuid seljas.

Kogenud inimesena võin öelda, et nii mõndagi on veel kogeda.

Mulle tundub, et ma kuulun igasse soome perekonda.

Ma oleks peaaegu surnuks külmunud, aga viimaste jõuvarudega tellisin takso.

Ei möödu ühtegi päeva, ilma et keegi ei helistaks ja küsiks, kuidas mul läheb. Mõnikord tahaks öelda, et vittu see sinu asi on.