Arvustus. "Mulholland Drive", "Persona" teine seeria ({{commentsTotal}})

Ragne Pekarev Almana
Ragne Pekarev Almana "Personas". Autor/allikas: Gabriela Liivamägi

Feministlike naislavastajate nappuses on Vanemuise teatri mehed asunud hoolitsema naisrollide märkimisväärsuse eest, kirjutab Valle-Sten Maiste Sirbis.

Vanemuise "Persona", autor Ingmar Bergman, tõlkija Ülev Aaloe, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, videokunstnik Emer Värk, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Mängivad Linda Kolde, Ragne Pekarev, Marika Barabanštšikova, Veiko Porkanen ja Ain Mäeots. Esietendus 26. I väikeses majas.

Vanemuise plaan võtta repertuaari Ingmar Bergmani "Persona" tekitas kõhklusi. Selle filmikunsti "Mona Lisa", filmiloo ühe mõistatuslikuma aarde, tõi tagasihoidlikul, ent peenetundelisel ja mõtestatud moel alles kolme aasta eest lavale Tartu off-off-koosluse Must Kast naiskond. Nüüd aga, kui Bergmani 100. sünniaastapäeva sündmuste hoog on raugenud, tormatakse intiimdraamaga lausa Broadwayle, s.t mitte black box'i, vaid vana Vanemuise lavale ja koguni thriller'i vormis. Viimati mõlkus müügiosakonna meeltes siis lausa psühhomuusikal, et tanklanimelisel lustijate kaskaadil pealinna operetimeistritele konkurentsi pakkuda? Praegune areen valiti ehk kompromissi teel?

Ehkki praegune draamajuht Tiit Palu on kõikuvat usku meie rahvusliku ja kutselise teatri hälli tublilt kasvatanud, oli ebaluseks põhjust. Lavastaja Ain Mäeotsal on tundlik süda, nagu näitab "Persona" kõrval paralleelselt lavastatud "Mulla all". Ent selle popkornikinos kogupere kirstukomöödiana teha võtmine kinnitab, et raugenud pole ka tubli elu-, show-, glamuuri- jne mehe talent, mis on anderikka kunstniku karjääri muutnud nii oportunistlikult kirjuks, et isegi suure heasoovlikkuse juures on kriitikule rist selle püsitoetajaks jääda. Kas "Persona" puhul mõtestuspüüd üldse ilmnebki või on loodetud pelgalt hiilgedramaturgiale? Nii on oht mitte ainult Bergmani, vaid ka Musta Kasti sabas jääda luike õgida üritavaks kärnkonnaks.

Üllatuslikult on Mäeotsa töö sümpaatne. Kriitika (Postimees 11. II) on tabanud, et "Persona" lavastus on filmist "konkreetsem ja selgemalt ühele tõlgendamisstrateegiale allutatud". Tegu ei ole ent vaesestava koopiaga. Sellest teosest tõukudes on hirmsat moodi tähti kulutatud ja näritud. Mäeotsa lähenemine mõjus selle tõlgendusmere taustal ometi inspireerivalt, pakkudes omajagu tähenduslikke erinevusi, muutusi ja lisandusi.

Tegelikkustaju taastamine. Bergmani "Persona" haakus poststrukturalistlike tõlgendustega, mille eestkõnelejaks oli Roland Barthes ja lipulooks "Autori surm" . Barthes'i järgi püüab "määramatu kirjutus" hägustada ja segada kirjutaja ja lugeja subjektiivsust ning identiteeti. Bergmani filmidki on tihti barthes'likud "kirjutatavad naudingutekstid", mis looklevad kanooniliste ja plahvatusohtlike vastuvõtuvõimaluste vahealal ning mille vastuvõtja pole pelk tarbija, vaid eeldatavalt ka mõtestaja ja looja.

Mäeots on neurootiliselt vaikiva näitlejanna Elisabeti ja teda taas elule häälestada üritava põetaja Alma loo vastuvõtuvõimaluste paljusust kohitsenud. Pole lõputut meediumide, tasandite ja vaatepunktide varieerimist, stseenide nihestatud topeltesitusi, nagu lapsesaamise survest kantud monoloogi kordamine filmis. Loomulikult ei ole ka algupärandi montaažitrikke ega lavastuslikkuse, montaaži ja operaatoritöö telgitaguste ekraaniletoomist ega selle teatripäraseid ekvivalente (neid eksponeerib meil Kinoteatri "Gesamtkunstwerk").

Dzigavertovliku hardcore-eksperimentaalse esituslaadi ja representatsioonitemaatika, s.t reaalsuse enda olemasolu ja selle esitusvõimaluste üle peamurdmise hülgamisega on Vanemuise hulluraviloos vabanetud vaimutohterdustöö ajaloo ühest kaelamurdvaimast faktorist ehk ravitsejate enda kõikuvast tervisest, meelehaigusest vaimuravilas endas, enne kui patsient sisenedagi on jõudnud. Ühes sellega on lavastusest välja visatud ka hulk läinud sajandi populaarseid muresid, lõviosa meeltesegadusest, mis moodustab "Persona" mõjukaima, Susan Sontagi interpretatsiooni1 tuuma.

Mäeots ei võimalda Sontagile omast sofistikat teemadel, et elame tähendusetus maailmas, kus keele ebatäiuslikkus pigem võimendab puuduolu kui võimaldab seda lappida, ning kui isiksus lahustub, s.t tema identiteeti toestanud illusioonid purunevad, viib tähendusetus kaose ja vägivallani. Mäeots pole oma lavastusse kaasanud ka Sontagi tähendusetusagoonia sümptomeid, õudusfotosid holokaustist, 1960. aastate maailma muutnud Vietnami enesetapu­protestidest jm Bergmani filmist tuttavat.

Seevastu esitatakse Vanemuises "Persona" lugu David Lynchi "Mulholland Drive'i" kestas. Kõlavad Lynchi ihuhelilooja Angelo Badalamenti helindid, äsja premeeritud fenomenaalse Kristjan Suitsu toel mängitakse ka valguse ja (modernkodanliku neoonsinise) visuaaliga Victor Flemingu "Võlur Ozist" pärit laadis, mis on Lynchi filmides läbiv: hele kujutab fantaasiaparadiisi ja tume langemisi maisesse.2 Lynchi meistriteos ongi ju "Persona" teine seeria, samane naiste kätši kujutav frenemies-film, kus näidatakse, kuidas üks tüdruk teisest lähtuvate fantaasiate abil, sh lesbiliste miraažide kaudu püüab oma elu edendada.

Nii Lynchile kui ka Bergmanile on oluline inimesekäsitluse fenomenoloogilisus. Kangelased ei taju maailma iseeneses või tegelikuna, vaid kitsa isikuomase prisma kaudu. Kõike tehakse teist, teise pilku silmas pidades, selle tarvis, sellest toitudes, mina on teisest läbistatud. Teise kohalolu teadvustamine ja ettekujutused teisest lõhuvad ja loovad minasust, piiravad ja kannustavad pürgimusi, enesetaju ja hinnangut. Mõlema puhul on oluline roll kujutlustel, ent kui rootslasele on need vaid juhutiseks leevenduseks kesk elu olemuslikku hädaorgu, siis Lynchile on fantaasiad kõikvõimsad.

Bergmani modernistlik halin. Lynch ei maadle nagu Bergman ebatäiusliku maailma, vaid pelgalt ebaküpsete fantaasiatega. Lynch ei ole vääramatute deemonite meelevallas: puudub modernistlik halin, maailma tühjuse, tähendusetuse ja keele ebatäiuslikkuse pärast ägav jeremiaad. Ta on konstruktiivsem ja optimistlikum, näidates, et meie vaimne heaolu sõltub suuresti meist endist. Bergmanile on aga tegelikkuse valuline tunnetamatus, suhtelisus ja heitlikkus, elu paratamatu kärestike- ning kuristikerohkus väärtuslik aksioom, meele- ja elulaadi alustugi.

Paisley Livingston3 on osutanud, et Bergman oli tugevasti mõjutatud soome psühholoogia rajaja filosoof Eino Kaila raamatust "Isiksus" ("Personallisuus").4 Kaila bioloogilis-naturalistlikus käsitluses ajendab inimest irratsionaalne tungijõud, erisugused õõvastavad animaalsed "tarbed". Kaila näiliselt täppisteaduslik inimolu taltsutamatut loomalikkust, ekstsentrilisuse ja ebaautentsuse vältimatust rõhutav teooriake oli eks­tsessialtile, perversse uudishimu ja liiderlikkuse poole kalduvale Bergmanile kingitus. Bergman oli avangardist, kes toitus piiride ületamisest tulenevatest probleemidest.

Bergmani kõrgajal olid võõrandumine ja angst kõikjal. Neid toitsid sõdade pärand, hirm tuumakonflikti ees ja uusaegne ühiskond, mis oli inimesed traditsioonilistest sidemetest, kombe- ja elulaadist lahti rebinud ning rabas neid lakkamatult ebapiisavalt läbi tunnetatud uuega. Bergmani loomelaad oli selle õhustiku emotsionaalne võrdpilt. Ühtlasi kujunes angst'ist poos, mood, stiil, intellektuaalne subkultuur. Paljud modernistid tegid objektiivselt põhjendatud hirmu- ja võõrandumisõhustikust oma liialduseihaluse, kohatise ebahumaansuse ja tooruse ettekäände.

Bergmani on raske pidada inimhingede mõistjaks, tohtriks ja ülendajaks. Talle oli iseloomulik skandaalihimu, ta epateerimistahe ületas mõtestusjõu. Bergman tundub olevat oscarwilde'lik valetamise ülistaja, kes naudib situatsiooni, kui "maailma patud mööduvad kaunilt rüütatult õrnade flöödihelide saatel tummas rongkäigus tema eest".5 Rootslane huvitus juba 1960. aastatel homoerootikast, biseksuaalsusest ja grupiseksist. Sellest kasvasid välja nägemused emast erutuvatest kümneaastastest, keda koguduseemandad vannis vägistamas käivad. Pedofiilia ja intsestipildikeste vahel instseneeris meister laibanikkumist jm obstsöönsusi.

Geeniuse juubeli eel väljendati Guardianis aina kahtlusi, kas bergmanlike mõtte- ja käitumismallidega on #MeToo ajastul mõeldav au sees püsida?6 Bergman kinkis naistele meretäie erakordseid rolle, ent oli ka esinduslik näitlejannade voodi kaudu ekraanile tooja. Jane Magnussoni mullune dokk keskendub 1957. aastale, kui režissöör kohtus nii Käbi Laretei kui ka Ingrid von Roseniga, kellest said tema neljas ja viies naine. Samal ajal lõkkas vahekord Bibi Anderssoniga ning kõik see viis lahutuseni žurnalist Gun Grutist. Toonase kuue lapse peale mõtlemiseks ei jagunud muidugi aega. Fassbinderi töövõimet toestasid meelemürgid, küpsise- ja jogurtilembest Bergmani ent vaheldusrikas intiim­režiim.

Bergmani elu polnud üksnes liiderlik reetmiste ahel. Staarkineast taris isikliku julmalt ekraanile ning kirjutas autobiograafiad, kus eksponeerib inimeste hingetu naudinguobjektina kasutamist delikaatsuseta. Loomingu isiklikkuses on nähtud eksistentsialismi tunnust, pühendumise ja vastutuse võtmise märki. Bergmani käekiri ei anna aga tunnistust, et ta otsiks isiklike valikute ja andumuse kaudu personaalset autentsust, mis oli eksistentsialistidele Kierkegaardist peale nii oluline, või püüdleks võltsolu eemale heitvat jungiaanlikku isedust.

Kohati tundub, et Bergman vajas isikliku võõbaga loomingut, et saavutada müügiedu, rahuldada tähelepanuvajadust või lihtsalt välja vabandada oma sõgedat elu. "Laterna magica's" õigustab geenius lugupidamatut, tundetut ja vahendlikku suhtumist inimestesse raske perekondliku tausta ja lapsepõlvega, mille rüpest nooruk loksus elumerele, saamata kaasa teadmist, mis on armastus. Nagu on selgunud, on Bergman oma kodu- ja koolielu autoritaarset rõhuvust toonitades kohati ebaõiglaselt liialdanud ning lapsepõlve tundevaeguste kompenseerimine südametu seksiga on igal juhul julm ja arulage.

Veider, ent bergmanlike valude ja vaevade allikaid on rohkem ikka otsitud elust ja ilmast, kõikjalt mujalt kui režissööri enese viltusest meelelaadist. Bergmanist sai läinud sajandi keskpaiga Rootsist lähtuva vabameelsuslaine taustal koguni mingi soo- ja seksuaalkäitumise ja peresuhete ekspert-suunanäitaja.7 Paljud praegused vanaemad juhatatigi ju magamistubadesse aseksuaalidelegi verevaeste "Avameelselt abielust" tüüpi käsiraamatute toel. Rootslase misanstseenid olid ent seksikad, "Persona" orgia esmavaatamine püsib mälus ühe läbi aegade mõjuvama erootilise hetkena. Harriet Anderssoni Monika-pepust jm varased filmiajaloo alastistseenide pääsukestest peale pole harvad juhud, kui Bergmani loomingut võetakse ihapäevikuna, mille juures jääb valu tagaplaanile.

Pornosaidid ja polüamoristid. Meie aega iseloomustab seksuaal- ja sookäitumist puudutav infoplahvatus. Minugi iidolid Angela Aagist Merrill Beth Niskeri, Jeanelle Monáe ja St Vincent'ini esitlevad soo ja seksuaalsusega seonduvat paeluvas variatiivsuses, polüamoristidel ja grupiseksi entusiastidel on püsiveerud mõjukaimates ajalehtedes, avatud ja avarad on pornosaidid ülesvõtetega, mis ületavad koletuimagi kujutlusjõu. Seesuguses kliimas on ehk oma koht ka lynchlikul lähenemisel, mille kohaselt uudsusevõlu on tore, ent kõik salapärane ja joovastav ei klapi siiski iseenesest, hingestamata ja mõtestamata kokku.

Erinevalt Bergmanist arvab Lynch, et välise süüdistamise kõrval poleks ülearune endagi vaimu- ja meelelaad üle vaadata, ning asetab raskuse meelehäälestustööle, rõhutades, et meie vaimne heaolu sõltub suuresti meist endist. Pole vaja maailmaga sõdida ega halada selle paratamatu ebatäiuslikkuse ja puuduste üle. Tegeldes meelelaadi ja fantaasiatega, on meisse puutuva talutavaks ja paremaks muutmine igaühe enda kätes.

"Mulholland Drive'is" näitab Lynch, kuidas reaalsuse eest egoistlikesse ulmadesse põgenedes illusioonid rebenevad. Naomi Wattsi kehastatud protagonistil on lihtsad poolpatused fantaasiad: olen eikeegi ja kujutlen, et päästan autoõnnetusest Anu Saagimi (või Tanel Padari). Saanud sedasi nimetatud jumaluste usaldusaluseks, muutun ka ise kõigi poolt armastatuks ja tähtsaks. Sellist luulutamist esineb. Kirjanik Sartre on kirjeldanud, kuidas ta parandas enese­tunnet, kujutledes, et päästab tänaval daame, ning tegi sellest terve maailmas olemise filosoofia. Samalaadseid näiteid on Slavoj Žižekil.

Ka Mäeotsa lavastuses "Persona" näeme Alma ebapädevaid fantaasiad. Mäeots on teinud ühe kummalise teisenduse, mille üle spekuleerimisest on raske hoiduda. Sontagi järgi on Alma kümmekond aastat Elisabetist noorem. Et identiteedisegunemismäng oleks miraažikam, on Bergman valinud filmi üheealised näitlejannad, ent pannud Liv Ulmannist paar aastat vanema Bibi Anderssoni siiski Alma ossa. Mäeots on selle loogika päris pahupidi keeranud, valides Alma rolli Linda Koldest kümme aastat vanema Ragne Pekarevi.

Siinkirjutaja (küll juba vana mees, kellel pole niisuguste asjade tarvis enam usaldusväärset silma) arusaamiste kohaselt suutis Pekarev oma osa plikaliku poole küll kahtlusteta välja mängida. Ometi ei saanud lahti tundest, et selle valikuga on soovitud näidata järgmist: algupärandi identiteediülekanded on juba aset leidnud ning Bergmani keerukate vaatepunktivõbeluste asemel on lugu nüüd esitatud Alma fantaasiatena, mis aeg-ajalt valusasti reaalsusega põrkuvad. Alma oleks justkui kogenum, juba Sontagi jt tõlgendustest teadlik, näinud, et orgialikud rollimängud ja fantaasiad ja tajumine, et kõik ongi vaid (rolli)mäng ja illusioon, on kedagi juba eelmises seerias jupike aidanud.

Nüüd üritaks Alma seda justkui taas, püüdes end ja tähenduslikku (kuulsast näitlejannast abistatavat) teist käima tõmmata inimsust ihavahendina käsitlevate fantaasiate jms kaudu, umbes nagu Angelina Jolie oma filmis "Mere ääres", kus ta ei suuda muidu keppida ja tunda, et elab, kui piiludes läbi lukuaugu teiste intiimelu. Mäeotsa lynchlik lähenemine kulgeb ent Bergmani "Persona" ambivalentsusega võrreldes üdini traagiliselt, kuna vaadeldavad suhted, tundmused ja rollid on omakasupüüdlikud, hingestamata ja vahendlikud.

Mäeots on jätkanud Musta Kasti tõlgendussuunda, mille kohta on hästi kirjutanud Mihkel Truman: "Paljude sotsiaalsete pseudorollide tõttu või neile liialt keskendudes on Elisabet kaotanud oma mina ning jätnud unarusse tegelikud ja eluliselt vajalikud ühiskondlikud ja perekondlikud rollid" (kultuur.err.ee 17. XI 2015). Moraali mõttes öeldakse meile üsna lihtsaid asju: keppimine ei ole pelgalt lihalik-tehniline fenomen, suhteid ei tohi võtta ette vaid prestiiži ja ühiskonna ootustele vastutuleku pärast, inimesed ei ole vahendid jne. Bergmaniaana taustal ja tänapäeva maailmaski kõlab see üsna akuutselt tervemõistuslikult. Omalt poolt on Vanemuine juurde lisanud meeliköitva lynchliku esteetika ja interpreteerimiskonteksti.

Feministlike naislavastajate nappus. Eelmises lõigus osutatu kõrval püsib lavastus suurepärastel naisrollidel. Feministlike naislavastajate nappuses on Vanemuise teatri mehed Tiit Palu eestvedamisel ("Vaim masinas. G. F. Parrot", "Medeia") asunud hoolitsema naisrollide ja -vaatepunkti märkimisväärsuse eest. Bergmani progressiivne seos sooküsimustega on muidugi problemaatiline. Teatripildis, kus domineerib meesrollidekeskne dramaturgia, mida etendatakse ülekaalukalt feminiinsele vaatajaskonnale, kes annab nii poliitilises kui ka töö- ja pereelus päritee meesrollidele ja -vaatepunktile, on aga Bergmangi ehk sammuke edasi.

Ragne Pekarev võlus Almana esimesest hetkest. Tema esituses oli eneseirooniat ning lynchlikust friigi-show'st pärineva femme fatale'i, "Minu veetleva leedi" töölisklassist välja pürgiva lilleneiu ja absurdivõtmes tahtlikult lolli naiivitari mängiva plika varjundeid. Linda Kolde Elisabet oli kontseptsioonist lähtuvalt pigem peegeldav Teine, ent tema mossitav diivalikkus manifesteerus uhkesti. Päevakriitika on juba maininud, et orgiastseenis jõudis trupp algupärandi esmakogemisega võrreldava mõjuvuseni. Ain Mäeots tegi silmapaistva karikatuurse soorituse diivasid põlvili lakkuma valmis puudlina.

Marika Barabanštšikova psühhiaater mõjus (küllap seetõttu, et oli Elisabeti sõbranna) ent moosimammalikult familiaarsena ega harmoneerunud justkui stiiliga. Külliki Saldre sarkastilisuskübemega, väikekodanlikult külm ja distantseerunud lindihääl Musta Kasti "Persona" lavastusest oleks võib olla paremini sobinud. Tegelikult kandis "Persona" osalt "Beatrice'ist" üle kantud ekraaniesteetika (autoriks mõlemal Emer Värk) toel ka suure lava välja, jaguks sellisele arthouse-off-ainesele vaid publikut.

Arvustus ilmus 1. märtsi Sirbis.

1 https://scrapsfromtheloft.com/2016/10/16/persona-review-susan-sontag/

2 Todd McGowan, The Impossible David Lynch. Columbia University Press, 2007.

3 Paisley Livingston, Cinema, Philosophy, Bergman. On Film as Philosophy. Oxford 2009.

4 Aleksander Elango avaldas omaaegses "Elava teaduse" sarjas aastatel 1934–1935 Eino Kaila tööst ka kahte vihku koondatud lühendatud tõlke pealkirjadega "Mis on hing?" ja "Mis on vaim?".

5 Oscar Wilde, Dorian Gray portree. EPL, 2007, lk 104.

6 Richard Orange, Hard-hitting film takes aim at Ingmar Bergman's flawed way with women. – Guardian 6. I 2018. Peter Bradshaw, Bergman: why are the great director's women all tragi-sexual goddesses? – Guardian 4. II 2018.

7 Gwendolyn Audrey Foster, Feminist Theory and the Performance of Lesbian Desire in Persona. Toim Lloyd Michaels. Cambridge University Press, 1999, lk 130–147.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: