Mustast Kastist mõeldes ja kirjutades pole ma kindlasti objektiivne, vaid väga subjektiivne. Olen nende tegemisi vaadelnud nii koostööpartneri, teatriuurija kui ka Genialistide Klubi kaasmajalisena kohviaparaati valitsedes. Must Kast on tegelikult teine teater, kelle sündi seest ja kõrvalt näen. Algusaegadel oli nii mõnelgi hetkel kerge deja vu ja paralleelide tõmbamine Tartu Uue Teatriga.

Praeguseks on algusaegade sarnasus kadunud ja tekkinud oma nägu, mis samas pole veel sada protsenti välja kujunenud. Viie aasta jooksul on lavale jõudnud lavastusi mitmes teatrikeeles, žanris ja suuruses. Mingi osa minus soovib öelda, et Must Kast on kui piiridega mängiv laps, kes mängib täpselt seda mängu, mida soovib ja milleks tuju on. Ja mängivat inimest, kellele tema mäng korda läheb, on alati huvitav vaadata - nii ka teatrit ja tema kasvamist.

Arvestades, et tegutsema hakati ja tegutsetakse saalis, kus kunagi praegu naabermajas tegutsev teater, siis tundub, et ajalugu kordub, ma vähemalt loodan nii. Tänapäeval on uhke rääkida idufirmadest ja inkubaatoritest ning Genialistide Klubi võiks kanda ka alternatiivset nime – Tartu teatriinkubaator. Järelikult on aadressil Magasini 5 saal, kus kõik on võimalik ja tegemata ei jää mitte midagi. Kui on mõte, siis viiakse see täide, olgu tulemuseks monoteater, kammerlik suurlavastus või aja ja ruumiga mängiv suurprojekt.

"Ernesto küülikud" Autor: Gabriela Liivamägi

Üheks teatri tugevuseks peangi tegijate mõttekaaslust. Paljud neist on omavahel tuttavad juba varem, olgu siis Nukuteatri noortestuudiost või Tartus tegutsenud Noorte Teatritehasest ja Tartu Üliõpilasteatrist. Kaudselt on kokkukasvamine ja teatriks moondumine alguse saanud juba palju varem kui teatrikoolis. Eks see ole ka üks põhjuseid, miks soov ja otsus oma teater luua hakkas idanema juba kolmandal kursusel. Kõik uued algused on alati riskantsed ja kõrvalvaatajad on eestlaslikult skeptilised, kuid teatri viit aastat vaadates on see kunagine risk end õigustanud. Eesti teatrimaastik on saanud läbi selle juurde ühe aina tugevamaks muutuva hääle, mis räägib seda, mis temal parasjagu hingel on.

Riskimise ja valmisolekuga tundmatus kohas vette hüpata seostub Must Kast mulle juba teatrikooli ajast. 2013. aastal oli üllatavalt palav suvi, millest kasvas välja üpriski tegus sügis ja talv. Vestlusest ja ideede põrgatamisest Jaanika Tammaruga kasvas välja koostööprojekt 10. lennu ja loovkirjutamiskooli Drakadeemia õppurite vahel. Lennu 14 monolavastusest pooled sündisid näitleja ja dramaturgi koostöös - kirjutava inimese jaoks on see suurepärane võimalus ühendada jõud näitleva inimesega ja vastastikku üksteise maailma tundma õppida.

Koolitöödest arenesid ja liikusid teatri repertuaari kaks lavastust: Kätlin Padesaare ja Silver Kaljula "5 grammi sisemist rahu" ning Piret SG ja Jaanika Tammaru "Tanknaine/Laevatüdruk". Kaljula "5 grammi..." on ka Musta Kasti üks pikima lavaeluga lavastusi (82 etendust!). Lisaks valmis sama materjali põhjal ka telelavastus ja alates aprillist mängitakse narkoteemat puudutavat lavastust ka venekeelsena. Ka "Tanknaisel" oli lühike elu ingliskeelsena, olles üks vähene võimalus näha multikultuurses Tartus teatrit keeles, milles räägib suur osa maailmast.

Lisaks verbaalsetele keeltele on lavastusi jutustatud ka teisel moel. Kaija M Kalveti "Pelleas&Melisande" vaatama minnes tuli pähe tõmmata silmaklapid ja kogeda etendust täiesti teiste meeltega - helid, lõhnad, puudutused. Jaanika Tammaru "Müür" sidus omavahel füüsilise teatri, viipekeele ja muusika. Kalveti lastelavastuses "Õhupallid" räägivad tegelased väljamõeldud sõnadega ja kehakeeles, mis on ühel või teisel moel arusaadav kõigile. "Õhupallidega" on käidud ka Türgis ja Hiinas ning võib olla kindel, et kõik lapsed on leidnud sealt midagi äratuntavat, kuid saanud paljudest asjadest aru omamoodi. Taaskord on see näide selle kohta, et nelja seinaga ruumis on kõik võimalik.

"Mowgli" Autor: Gabriela Liivamägi

See, milliste seinte vahel on Must Kast mänginud, on juba omaette jutt, sest põhisaalile lisaks on leitud mängupaiku ka mujal. Piret Raua samanimelisel raamatul põhinev "Ernesto küülikud" leidis kodu Saksa Kultuuri Instituudis. Sel suvel saab taas Varbusel maanteemuuseumi lähedal metsas näha "Mowglit" (lavastaja Birgit Landberg).  Enda omaks on tehtud angaar Roosi tänaval küberpunkliku versiooniga vanaskandinaavia saagadest ("Nornide mängud", külalislavastaja Jaanika Juhanson). Eesti ja Soome 100. sünnipäevaks mängiti ERMi viinaköögis ja Soomes lavastust "Kaksismaa/Kaksoismaa" (lavastaja Anni Mikkelsson Meriteatterist). 

Seoses Musta Kastiga on mällu talletunud ka mitmed hetked, mis ei ole seotud etenduste, vaid argipäevadega. Kui töötad samas majas, kus pesitseb teater, siis tasub alati valmis olla üllatusteks. Nii on täiesti normaalne olukord, et avastad ühel hetkel, et nurga taga harjutavad inimesed lavavõitlust või näitlejanna on proovipausi ajal n-ö rollis ja püsib vait, ükskõik, kuidas teda ka kiusata. Või see, et filmitakse mõnd humoorikat videot, mis läheb sotsiaalmeediasse jagamisele. Ilma teatrita oleks argipäev aadressil Magasini 5 palju vaesem.

Arvestades seda, et mitmete mängukavas olnud ja olevate lavastuste sihtgrupiks on lapsed ja noored, on päris huvitav jälgida ka etendusele tuleva publiku reaktsioone. Peaks olema ju teater, aga uksest sisse astudes avastatakse end baarist. See äraspidisus ja võõritusmoment pakub põnevaid hetki kõigile, ka täiskasvanud publikule. Samuti annab see vaatajale signaali, et teater ei pea olema sametkardinad ja punased toolid. Teater võib pesitseda kõikjal ja võtta mitmeid vorme. Ja näitlejad-lavastajad ei ole kuskil kaugel, vaid nad istuvad siinsamas sinu kõrval.

Hoidmist väärivad ka Musta Kasti sünnipäevad, mis on muutunud täiesti omalaadseks vormiks ja oodatud sündmusteks. Ametlikult sai teater loodud 27. märtsil ehk rahvusvahelisel teatripäeval, mis juba iseenesest on pidupäev. Teatri sünnipäeva tähistamine ei piirdu vaid ühe õhtu ja peoga. Varasematel aastatel on tähistamisnädalat nimetatud ka märtsidionüüsiaks, kus ei puudu muusika, etendused ja erinevad performance-mõõdus hetked. Viimased paar aastat on olnud kombeks ka see, et üheks päevaks ja ööks võetakse Möku baar teatri poolt üle. Lõõpides saab öelda, et kord aastas on Tartu Eesti Los Angeles – jooke serveerivad ainult teatraalid.

Seda kõike mõeldes ja meenutades soovin tõsta mõttelise klaasi Musta Kasti terviseks.  Selle viie aastase terviseks, kes on oma lühikeses elus jõudnud olla üpriski tegus ning jõudnud katsetada üht ja teist. Olgu teil pikk iga ja leidugu igas päevas rahu, vaimustumist ja inspiratsiooni!

Musta Kasti tegevust ja ajalugu on nende neljana sünnipäeva eel põhjalikult analüüsinud ning lahti kirjutanud teatriuurija Riina Oruaas artiklis "Teater Must Kast – kas ajastu märk või ellujäämiseksperiment?" Müürilehes.