"Armotonta menoa" (e.k. ehk "peadpööritavat tempot" või "halastamatut minekut") on olnud 28 aastat – 1991. ilmus Sepi esikalbum, millel ka see legendaarne lugu. Kuidas need aastad on läinud?

Sepi Kumpulainen: Väga hästi ja lõbusalt. See on olnud mulle elu vaheldusrikkaim ja põnevaim aeg. Tõesti tore.

Juha, sa oled liitunud Sepi tegemistega alles hiljuti. Kuidas sa Sepi loominguga tuttavaks said?

Juha Saunala: Olen sündinud 1983. aastal, 1991. aastal polnud ma veel eriti vana, nii et eriti palju ma sellest ajast ei mäleta. Aga siiski enne, kui me kohtusime ja hakkasime koos muusikat tegema, olin küll Sepi muusika austaja, kuidagi kõlas see tuttavana.

Kohtusime 2016.aastal, kui ma mängisin peobändides, Sepi esines siis veel üksi. Tegime Ex Tempore bändi ja Sepiga koos paar lugu ning hakkaski Sepile koostöö meeldima, kuigi üle kümne aasta oli tal olnud üpris vaikne aeg. Mulle sobis koostöö mõte, sest olin ta muusika austaja ja mul oli tore koos Sepiga midagi teha.

Kuidas see "halastamatu" muusika õigupoolest sündis? Mis oli see tõukejõud?

SK: Mul oli teatud muusikalisi andeid ja kalduvusi juba sünnist saati. Oma vennalt sain akustilisi kitarre laenuks ja hiljem ka endale, tema kaudu hakkas kasvama ka uudishimu, huvi ning tahtmine midagi teha, sest ka tema oli musikaalne. Eks see musikaalsus on juba perekonnas ning see on tugevalt mõjutanud ka minu laulude tekkimist, avaldamist ja kõike seda, mis sellega hiljem kaasa tulnud.

Oli vist vaja ka teatud julgust, et nende lugudega albumina välja tulla? Samal ajal tegutses teisigi vaimukaid kollektiive, nagu näiteks Lapinlahden Linnut.

SK: Jah, neid igasuguseid huumorimuusikuid on 1990. aastatel olnud üpris palju. Eks ta jah julgust on nõudnud mult endalt, et astuda suure publiku ette, kitarr käes, ja laulma hakata. Kõik vaatavad mind, plaksutavad ja ega igaüks sellega hakkama ei saakski, on palju selliseid, kes ei suudagi minna teiste ette vaatamiseks. Ma isegi ei mäleta enam, kust sain ma julguse see samm ette võtta. Eks ma võtsin vastu sellise otsuse, et see tuleb nüüd vist ära teha, kuna on siiski ainulaadne võimalus, mida igaühele alati ei anta. Võib-olla oli see mõistuse võit.

Kas väike publik on kõige parem publik?

SK: Eks see sõltub, aga väiksema publikuga on ehk lihtsam saada kontakti ja see on mingil määral ka ausam. Kui on mingi suurem rahvapidu või välifestival, kus võib olla tuhandeid või kümneid tuhandeid inimesi, siis seal sellist lähedast sidet ikka ei teki. Nii et omad plussid ja miinused seal on.

JS: Olen sama meelt. Meil on vahepeal olnud ka vägagi väikeseid sünnipäevapidusid, kus meid kutsutakse mängima 30-40 aastastele kellegi koju, seal võib olla isegi ainult 20 inimest. Vahel on neil pidudel isegi me parimad esinemised, inimesed istuvad tavalises elutoas sohvadel ja see esinemine seisneb selles, et me ka räägime nende inimestega. See toob publiku meile väga lähedale, võrreldes suurte kontsertidega, kus on tuhandeid inimesi, kes on kaugel ja ei teki seda tunnet, kas neile meeldib või mitte. Väikesed esinemised on seetõttu mitutpidi paremad.

SK: Ka see, et sellist arvamuste lahknevust on suures rühmas rohkem. Väga väikese kontserdi võib samas kokku panna ka nii, et sinna kogunevad kasvõi ainult kõige paremad ja innukamad sinu muusika austajad oma sõprusringkonnast. See on siis väga hea võimalus mängida ainult neile, kellele su lood tõesti meeldivad.

Teil on välja antud juba kaks singlit, see näitab, et tuleb ka uus album? Eelmine kauamängiv ilmus 2006. aastal.

JS: Jah, meil on leping Playground Music plaadifirmaga. Uus album peaks ilmuma sügisel. Oleme duona välja andnud kolm singlit.

SK: Nii see on jah. Uut laulumaterjali on siin läbi töötatud ja tuleb juurde. Mul see luulesoon on taas õitsele löönud, uusi laule tuleb, seni küll vaid lauasahtlisse.