Uus lavastus

"5 граммов" ("5 grammi")

Autor: Kätlin Padesaar, Silver Kaljula
Lavastaja: Silver Kaljula
Tõlkija: Maia Soorm
Valguskujundaja: Sander Aleks Paavo (Ugala)
Muusikaline kujundus: Aleksandr Zhilenko ja Silver Kaljula
Näitleja: Aleksandr Zhilenko (Vene Teater)

Esietendus 29. aprillil 2019 Tallinnas Lindakivi Kultuurikeskuses

Silver Kaljula mängitud endine narkomaan süübis teatrivaataja mällu brutaalseid läbielamisi saatva intensiivse kehakeele ja läbilõikava pilgu poolest. Kaljula lavastus noppis toona mitmeid auhindu (Tartu Kultuurikandja 2015. aasta laureaat uustulnuka kategoorias, Monomaffia 2016 žürii eripreemia, 2016. aasta Eesti Teatriauhindade Salme Reegi nimelise auhinna nominent). Etendused olid populaarsed koolitruppide seas ja tagasiside kriitikutelt oli valdavalt positiivne. Kiideti näitleja performatiivset ja tõetruud esitust, millest puudus otsene moraaliga lajatamine noore publiku suunas1. Toodi esile Kaljula rolliloome "kohati häirivat veenvust", mis suutis endaga kaasata publikut nii väikeses intiimses saalis kui ka naelutada vaatama mitusada noort silmapaari.

Kaljula veenev ümberkehastumisvõime teenis mõjuvat dokumentaalse taustaga alusteksti, mis põhineb endise narkomaani meenutustel (kirja pannud Kätlin Padesaar). See kombinatsioon isiklikust ja ühiskonnakriitilisest materjalist ning näitleja tõetruust mängust muutis lavastuse auhindadevääriliseks omasuguste seas. Selleks, et üks mitte eriti tuntud noor näitleja monolavastusega kuulsaks saaks, vajab ta kuulamapanevat lugu, veenvat näitlemisoskust ja teadlikku turundust. Ennekõike peab lugu näitlejale endale piisavalt korda minema, et see suudaks kõnetada ka publikut.

Lavastuse ajalugu silmas pidades on lavastaja-näitleja Silver Kaljula teinud korraliku eeltöö "5 grammi" teiseks edukaks tulemiseks ning nüüd jääb vaid Aleksandr Zhilenkol üle venekeelne publik oma pihku püüda.  

Zhilenko mängitud nimitegelane mõjub kui inimene meie seast. Tema välimus ja füüsiline olek ei erine kuigivõrd keskmisest noorest mehest tänavapildis. Mustas pusas, teksades ja must-valgetes tossudes keskmise kehaehitusega noormehes ei reeda peale kergelt punaste silmaümbruste miski tema narkominevikku. See saab elavaks maalitud vaid tegelase intiimses jutustuses, mida ta vaatajale rääkima asub.

Minimalistlikus lavapildis elustub endise narkomaani jutustus liivakasti meenutava puulaudadest ruudu sees ja ümber. Taevastesse lennutavat eufooriat ja põrgusse langetavaid üledoose ning vahepealejäävaid sõltuvuse astmeid taaselatakse kastikese sisepiirides, olevikust antav kõrvalpilk möödanikule saab võimalikuks kastist väljaspool. Sellisele sees-väljas-loogikale on üles ehitatud terve etendus, mille vältel näitleja oma protagonisti eri meeleseisunditesse viib ja tema tegevusele sealsamas kõrvalpilgu annab. Aleksandri jutustuses leidub sügavat traagikat, mehe silmavaade on täis ahastust, keha väriseb läbitut taaselades. See sisemusest algav ja füüsisesse kanduv vibratsioon tõukub lavalt publikunigi. Mõjub omamoodi elavalt näha meest laval ilma näilise kehalise pingutuseta tatti pritsides sõnu loopimas ning selles paigalseisvas agressiivsuses higist leemendamas.

Stseenides, mis intensiivset narkotrippi ei kajasta, on palju ruumi pikkadele staatiliselt esitatud monoloogidele, mis töötavad vaataja kujutlusvõime baasil. Sealkohal pääseb mõjule alusmaterjali võim ja näitleja taandub kõnelejaks.

Venekeelset vaatajaskonda silmas pidades on tegu tänuväärt lavastusega, mis võimaldab ühiskondlikult olulisel teemal ületada keelebarjääri. "5 grammi" puhul on eelkõige sisu see, mis kõnetab, näitleja saab lavastuses teksti tööriistaks. Teksti mõjuvõim tuleb etenduses esile näitleja veenvuse alusel, mis nii Kaljulal kui Zhilenkoll usutavuse piires toimib. Selle loo puhul oleks tugevaim komistuskivi just üle võlli mängimine, mis kaotaks kogu sisu traagika ja tõsielulisuse. Kuigi mõningates stseenides, kus Zhilenko kirjeldab hallutsinatsioone või kehastab tädikest poest, kelle tagant narkomaan varastab, kipub publik isegi muigama. Nali ei jää aga läbivalt etendust saatma ja vaatajad tuuakse iga hetkega järjest kindlamalt maa peale tagasi. Mõlemad näitlejad annavad hingestatult oma tegelase olemust edasi ja tõlkes midagi kaduma ei lähe. Näitlejast ja valitud mänguvahenditest tingitud erinevused ei kaota loo põhilist iva.