Esko Salervo Ugala suvelavastusest: "Ruth" põimib erinevaid esteetikaid

Ugala suvelavastuse "Ruth" üks autoritest Esko Salervo on Soome näitekirjanik, lavastaja, kirjanik, raadio-, tele- ja filmistsenarist. Ugala teatri dramaturg Liis Aedmaa vestles Esko Salervoga paar nädalat enne "Ruthi" esietendust.
Kuigi sa oled varemgi Eestis töötanud ja "Ruth" ei ole esimene sinu näidend, mis Eestis lavale jõuab, tundub mulle ikkagi, et eesti teatripublik ei tea sinust just väga palju. Räägi palun pisut endast.
Ma olen 64-aastane kirjanik ja kolme täiskasvanud lapse isa. Pärit olen Helsingist. Mul on kõrgharidus teatri ja näitekirjanduse alal ning magistrikraad zooloogias. Hetkel töötan Yleisradios sisuarenduse spetsialistina. Millised kõlavad tiitlid, kas pole? Aga mul on ka hobi: ma olen ilmselt ainus vasakukäeline karsklasest basskitarrist Soomes.
Sinu loominguliste tööde nimekiri on väga pikk. Sa oled kirjutanud romaane, näidendeid, kuuldemänge, teleseriaale, filmistsenaariume… Kuidas sa valikuid langetad? Inspireerivad sind kindlad teemad, inimesed, töömeetodid?
Täpselt nagu mõni arst otsustab spetsialiseeruda üldarstiks, olen mina spetsialiseerunud laiahaardeliseks kirjanikuks ja näitekirjanikuks. Ma leian, et väga erinevates projektides osalemine muudab mu elu rikkaks, naudingut pakkuvaks ja annab vabaduse.
"Ruth" on sinu ja Andres Noormetsa kolmas koostöö. Kuidas te kohtusite?
Me kohtusime 2006. aastal Berliinis Prix Europa tele- ja raadioauhindade jagamisel. Toas, kus töötas kuuldemängude žürii, sattusime täiesti juhuslikult mõlemad istuma tagumisse ritta. Hakkasime nalja heitma ja suhtlema ning sellest ajast saati olemegi olnud sõbrad.
Palun räägi paari sõnaga sinu ja Andrese varasematest töödest – lavastusest "Vaikus" Endla teatris ja Shakespeare'i "Othello" uusversioonist Vanemuises.
"Vaikuse" algmaterjaliks on Soome mängufilm, millele ma olin stsenaariumi kirjutanud. See räägib noortest inimestest teises maailmasõjas. Ma andsin selle filmi Andresele vaadata ning tal tekkis mõte see materjal Eestis lavale tuua.
Sisuliselt andsin ma Andresele lavaversiooni loomisel vabad käed, sest teadsin, et selles, mida ta teeb, on ta suurepärane, ning meie põhilised arusaamad kunstist ja elust langevad suures osas kokku.
Kui Andres hakkas Vanemuises Shakespeare'i lavastama, siis ta kutsus mind "Othello" juurde lavastusdramaturgiks. Minu ülesandeks oli aidata tal tekstilisi lahendusi leida. Andres väidab, et tal oli minust kasu. Loomulikult tahan ma teda ses osas uskuda.
Lavastuses "Ruth" teeb kaasa improvisatsioonilise action-teatri grand old lady, 82-aastane ameeriklanna Ruth Zaporah. Oled sa Ruth Zaporah'ga kohtunud? Mida sa teadsid tema töömeetodist enne, kui hakkasid kirjutama näidendit "Ruth"?
Ma ei ole Ruth Zaporah'ga kohtunud. Ma olen tema töid videost vaadanud ja Andres on mulle temast jutustanud. Mul on ka kaks Ruthi kirjutatud raamatut. Ma teadsin, et ta on maailmakuulus väga isikupärane improvisatsioonimeister, keda huvitab füüsiline, mitte psühholoogiline teater.
Räägime näidendist "Ruth" ka. Millest see näidend räägib?
Lugu ise on üpris lihtne: see räägib ebaõiglusest, mis mürgitab kõike enda ümber seni, kuni seda tunnistatakse ja õiglus jalule seatakse. Žanriks valisime me kummitusloo, sest sinna mahub rohkem fantaasiat ja tundeid. Ja tondijuttudes on midagi ääretult lahedat!
Siiski kirjutasime me selle teksti päris mitmekihilise. Seal saavad kokku minevik ja olevik. Leidub nii "tavalisi" sündmusi, mis tulevad ilmselt kõigile vaatajatele tuttavad ette, kui ka hetki, kus mõni tegelane seisab silmitsi hirmutava kogemusega, kohtudes millegagi, mille olemasolust tal varem aimugi ei olnud.
Üks põnev asi näidendis "Ruth" on erinevate esteetikate põimumine – psühholoogiline draama, kummitusloožanr ja mittepsühholoogiline improvisatsioon. Teatrikeel, mis on kohati lüüriline, kohati tegevuslikul improvisatsioonil põhinev dialoog, kohati eepiline loo jutustamine. Tragöödia kõrvuti absurdihõngulise situatsioonikoomikaga.
Näidendi "Ruth" tegevuse taustaks on üks väga keeruline lugu. See jutustab ühe vana perekonnaloo, milles on rolli mänginud terve hulk tegelasi – osad neist juba surnud, teised veel elavate kirjas. Mingis mõttes meenutab see sugulaste virr-varr telenovelat. Kuidas te selle loo välja mõtlesite?
Igal näidendi tegelasel on enda taustalugu. Kõik need lood koos loovad meie näidendile kihi nimega Minevik. See on väga detailirohke kiht, mis meenutab ehk pigem paksu perekonnasaagat kui üht tavalist näidendit. Ka siin huvitas meid erinevate esteetikate segunemine.
Nende detailirohkete taustalugude eesmärgiks on näidendit rikastada: omavahel põimunud detailid; erinevad vaatenurgad, motiivid ja saladused; pidev möödaniku tajumine; tunne, et kogu aeg jääb miski meie silme eest varjule. Võib öelda, et rikastasime meie silme ees toimuvat lugu minevikus toimunuga.
Kas näitekirjanikuna on sul lihtsam või keerulisem kirjutada, kui tead, millised näitlejad su näidendis mängima hakkavad?
Võin öelda, et mõnikord teeb see asja lihtsamaks ja teinekord jälle keerulisemaks. See sõltub nii paljudest erinevatest teguritest. Seekord oli lihtsam, sest me saime juba teksti loomise ja loo struktuuri välja mõtlemise juures võtta arvesse Ruth Zaporah' erilisi oskusi.
Järgmisel nädalal liitud sa proovidega. Milline saab sinu ülesanne proovides olema?
Ma liitun protsessiga lavastaja assistendina. Pakun peaproovide perioodil publiku vaatenurka. Selle järele on vajadus, sest lavastaja Andres Noormets mängib lavastuses ka ise kaasa ning viibib pea terve etenduse laval.
Toimetaja: Kaspar Viilup