Ardo Ran Varres kinnitas, et kuigi juba teatrikoolis üritati teda kogu aeg klaveri taha meelitada, siis ta võitles sellele pidevalt vastu. "Ma ütlesin, et tahan ikkagi näitlejaks saada, aga oma saatuse eest vist ei pääse," nentis ta ja lisas, et lavakunstikooli lõpus tegi ta juba oma esimese professionaalse muusikalise kujunduse. Samuti selgitas Varres, et Eesti Draamateater tegi talle lausa kolm korda pakkumise tulla muusikaala juhatajaks. "Ma mõtlesin natukene järgi ja sain aru, et neljandat korda ilmselt ei üle ja ma pean saatuse teatepulga kinni haarama, vaatamaks, mis saab."

Muusikalise kujunduse puhul kinnitas Varres, et loeb alati enne tööle hakkamist ka draamateksti läbi. "Mida aeg edasi, seda rohkem ma avastan, et lükkan seda tegutsemisprotsessi veel kaugemale, ma tahan ikkagi päriselt aru saada, mis lugu see on ja miks lavastaja seda praegu teeb," ütles ta ja kinnitas, et ta ei kiirusta kohe tegutsema.

"Kui sa teed filmimuusikat, siis sa klassikalises mõttes justkui peaksid olema helilooja, aga ei pruugi olla üldse heliloomingut õppinud ja saad sellega ikka hakkama, sest filmimuusika on palju avaram ja ujuvam žanr kui akadeemiline helilooming," sõnas Ardo Ran Varres ja soovitas inimestel teha vahet kontsertmuusika heliloojal, filmimuusika heliloojal ja laululoojal.

Kuigi Varresel on stuudios olemas ka noodipaber, siis põhiliselt loob ta muusikat just arvuti abil. "Kui ma olen kontsertmuusika looja, siis ma võtaks ette paberi või sellise programmi, mis on sarnane noodipaberile," kinnitas ta ja mainis, et tema stuudios on võimalused olemas kõigiks kolmeks valdkonnaks: kontsertpillidele komponeerimiseks, teatri- ja filmimuusika tegemiseks ning ka laulukirjutamiseks.