Arvustus. Hardund rockiryytlid ({{commentsTotal}})

Gunnar Graps
Gunnar Graps Autor/allikas: ERR

Uus vana plaat

Ornament

"Rahatuvi"

LP ja CD, Vaiguviiul 2018

 

Võttes kilest selle ülistiilse keskelt lahti käiva hõbedase vinyyli, langesin kõigepealt mälestustesse. Meenus, et mõnigi neist paladest ilmus tol rariteetsel punasel kassetil, "Gunnar Graps Story 1", mille andis aastal 1988 välja GG Fan Club. Mul on tolle Rakveres asunud ja kadunud Harry Piilbaumi veetud organisatsiooni esimese numbriga liikmepilet kuskil alles. On äravalitu tunne omada klubi kandmiskõlblikku särki, Marati toodet, millega loodan kindlustada oma pensionifondi. Gunnar Graps oli jumal, kandsin tema stiilis soengut. Kontserditel sai ikka näppu visatud kuni käsi ähvardas otsast ära kukkuda ja isaste neetide või kollaste klotsidega randmekas pidi käe peal olema, et see sport liiga lihtne poleks. Aga ta oli fännide vastu piisavalt lahke, et kusagil Mustlas peale kontserti mulle lava taga klaasike likööri pakkuda ning paar sõna sõbralikku juttu ajada. Pole võimalik öelda, mida see tattnokale tähendas:). Ja öösel bändibussiga koju saamine.

Aga kui tollest retrospektiivi kassetist rääkida, siis teismeline ja heavy-Grapsist vaimustuv mina polnud 1988. aastal nii kirevaks stiilirännuks ja selliste eluliste alltekstide allaneelamiseks muidugi veel valmis. Ma lindistasin sinna kassetile varsti Dead Kennedyse peale, mida praegu kahetsen. Kui sisse murdsid trash metal ja punk, muutus Graps mõneks ajaks kuidagi kahtlaseks. Vinyyli "Põlemine"(1988) kaane sodisin samuti lollakaid loosungeid täis, aga sisu on õnneks alles. "Mosaiik" ja "Valgus" on sealt ikka vaieldamatu klassika, kahetseda võib "Hingeleekide" puudumist. Aga iga asi omal ajal. Praegu saab neid laule kuulata kohakuti nii isikliku elu, tollase muusikaajaloo kui Grapsi omailmaga. Ornament syndis minuga samal aastal, 1973 ning lõpetas 1975. Mina jätkan.

Ornament - selle nimega seostuvad tollest ajast Tõnis Vindi tutvustatud eksootiliste kultuuride mustrid. Grapsi power-trio toetub samuti kaugetele siiretele. Ta hakkas bändi tegema ajas, kui bluusi ja hard rock'i kohtumine oli veel värske ja rockmuusikuid tõmbas nii valju heli kui lärmaka improvisatsiooni poole. Muidugi, "Pilved kuuvalgel" kõlab natuke nagu Zepi "Babe I´m Gonna Leave You", "Meie teisikute" vahekoht on omakorda yle võlli aetud "Whole Lotta Love´i" vahekoht ja iga klassikalise rocki fänn saaks siit jätkata.

Aga lääne helikeele tõlkimine kodusele kamarale, millele lisasid eripärase myndi just siinsed laulutekstid, oligi rohkete tsitaatide toel teostatud ja paljude bändide kantud projekt. Säriseva traadi maailmas tegi varane Ruja seda yhtmoodi, Kooma teisiti ja Meie, Suuk, Väntorel ja Mess neljandat kuni kuuendat kanti.

Grapsi puhul loeb kindlasti psyhhedeelne või parapsyhholoogiline omamytoloogia, kehavälised kogemused, rock-tantrism ja ufo-vaatlused, see teistmoodi tegelikkus, millesse mahub leebel kujul Ridala "Pilved kuuvalgel", ning mis leiab õud-metalse laienduse Gunnari enda sõnadele kirjutatud pea hymnilise arendusega palas "Meie teisikud". Pole see doppelgänger´i-kraam Black Sabbathist kehvem midagi. Tollal verivärske ja tukslev ning keeruliseks arendatud hard rock on kindlasti selle plaadi nurgakivi. Ornamendi orkestreerituses on midagi sympaatselt tumedalt ja resigneerunut.

Ja muidugi hakkab siin plaadil ilmnema see hilisemat Magnetic Bandi kandnud ja seal vahel ka odavamaid hetki pakkunud musta mehe hing ja seksuaalsus, mahe soig, põiked falsetti, karjed ja hingestatus ja hoog, mis teda iseloomustasid. Ta oli vist kyll 70-80ndate kõige kirglikum eesti rocklaulja ja ka yks keevalisemaid trummareid, kes GGG aegu meil vist esimesena teise basstrummi lavale tiris. Ei tea, kust ta energia pärines. Läti verest oleks selle jaoks nagu vähe. Oma tõmmu ja meigitud näo, ekstaatilise motoorika ja kirevate riietega näis ta laval pigem juba kuuba seksmonstrumi või ufonaudina.

Mööda ei saa vaadata ka kurbuse tugevast osakaalust sel plaadil. Eksistentsialistlikku bluusi "Mis jääb meist maha?" kannab harv kunstiväärtuse säilitanud Rudolf Rimmeli tekst, mis lõpeb jälle tuntud maailma veerel. Poolsatiiriline "Abielud sõlmitakse taevas" (sõnad Johnny B. Isotamm), omab nukrat alahoovust. Kõik põrandaaluse kuulsuse viljad polnud magusad. Eks purunenud neil aastail Gunnari esimene abielu. Rääkimata juba palast "Miks?" (Jüri Kõrgema), mis on yks valulisemaid meesterahva eneseavaldusi tolle kymnendi rockis. Graps võis olla ka väga habras.

Maitsekalt remasterdatud heli on ootamatult elus, meenutab spontaansuses kvaliteetset kontsertvõtet. Rockmuusika ääremaade algusaegade saundi väärtustavad isetehtud kitarrid, pedaalid ja fussid. Kahtlustan kyll, et Andres Põldroolgi oli mõni selline tuttav, kes neid pedaale kosmosest tulnud signaalide põhjal kokku nikerdas. Põldroo rifivaramu on rikas ja vaikse-valju dynaamika maitsekas. Vahel viskab see pill ka Hendrixit. Estraadikonkursi jaoks valminud "Tuhande järve taeva" eepiline soul näitab mahedamaid alasid, mida ta osalt teostas järgnenud Magnetic Bandis.

Nyyd on Grapsi muusikast grammofoni tarbeks juba vinyylide kolmik ja EPgi. "Roosid papale", mille kaanepildi Endel Veliste Viljandi laululaval yles võttis ja kus Gunnari võiks silmanurgast vaadates segi ajada Dave Grohliga, sisaldab kyll ka paar kattuvat pala, kuid mõned Ornamendi lood toodigi Magnetic Bandi repertuaari yle. Kullafondi kolmik-CD tegi omad ja kohati korporatiivsed valikud. Praeguseks avaldamata on veel vähemalt kahele ulmefilmile ("Soolo", 1979 ja "Pulmapilt", 1981) tehtud heliribad. Ning rariteete leidub erinevatel flexidel, millest mul on ainult Krugozori 1981. aasta 12. kogumikul avaldatud kaheosaline rock-syit "Seitsmes linnakvartal". 

Kokkuvõtvalt tundub, et ta noorusaega valitsenud 70ndate alguse hard rock oli Grapsile kõige orgaanilisem keskkond. Heavy kontekstis mõjub ta praegu liiga plastilise ja tundelisena, kuigi ta lava-show oma kohustusliku tossulaskmise, trummisoolo ja kitarristi selga tõstmisega vedas asja muidugi kaunilt välja. Ta sulatas oma saundi sujuvalt nii souli, rock´n´roll'i, reggae't kui ballaadi (yheks GGG kontserdite menunumbriks oli ju ka Scorpionsi "Still Lovin You" kaver), kuid ei syvenenud yhtegi neist laadidest. Ikka traat ja bluus, ikka traat ja bluus. Ta oli mees, kes oskas vallandada stiihiat.   

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: