Intervjuu Tõnu Kaljustega: meie vajadused ja vastutused ({{commentsTotal}})

Tõnu Kaljuste
Tõnu Kaljuste Autor/allikas: Tairo Lutter

Ia Remmel rääkis Tõnu Kaljustega ajakirja Muusika märtsinumbris dirigendi äsjasest kõrgest rahvusvahelisest tunnustusest Kaljuste just algava Austraalia tuuri lävel. Avaldame intervjuu täies mahus.

Tõnu Kaljuste päevad, nädalad ja kuud on aasta ringi ühtlaselt tihedad. Eelmisse, Eesti suurde juubeliaastasse, jäi mitmeid sündmusi, mille peakorraldaja ja ideede generaator ta oli. Nüüd, aasta algul, tuli suur rahvusvaheline tunnustus: ECM-i plaat, kus Kaljuste Wrocławi filharmoonikutega esitab Pärdi sümfooniaid, pälvis maailma ühe olulisima klassikaauhinna ICMA – International Classical Music Awards. See on Cannes'i muusikapreemia järetulija, žüriisse kuuluvad Euroopa kõige nimekamate muusikaajakirjade ja raadiojaamade esindajad.

Kaljuste kontserdikalender tema Berliinis asuvas mänedžmendis Hörtnagel on aga tulevaid sündmusi täis. Vestlesimegi tema just algava Austraalia turnee lävel.

 

Teie plaat Pärdi sümfooniatega sai just prestiižika muusikaauhinna. Kuidas see plaat sündis ja kuidas teoks sai? 

Mõned aastad tagasi "Pärdi päevade" programmi kavandades tõdesin, et kui kirjutada muusikaliste vahenditega Pärdi elulugu, siis tema sümfooniad just on seda. Veel enam, nelja sümfooniaga moodustuv muusikaline kaar iseloomustab vägagi põlvkonda, kes alustas oma muusikalist teekonda 1960. aastatel Ida-Euroopa tuntuima kaasaegse muusika festivali "Varssavi sügis" mõjutustega. Poola nüüdismuusika mõjutas Arvo Pärti Tallinna konservatooriumis õppimise algaastail ja oli üks teda inspireerinud tegur.

Olen kontsertidel juhatanud neid kui ühte SUURT SÜMFOONIAT. Ühe väga väärtusliku tagasiside nn suure sümfoonia kontseptsioonile sain Gennadi Roždenstvenskilt, kes käis Stockholmis mu kontserdil, kus Wrocławi orkestriga neid esitasime. Ta tuli pärast kontserti just seda sõnumit tooma, et tajus seda kui üht suurt "generatsiooni sümfooniat".

Mul on hea meel kena juhuse üle, et sain Arvo Pärdi "elusümfoonia" salvestada Poolas Wrocławi filharmoonikutega ja siiralt hea meel, et see album on saanud nüüd nii suurepärase auhinna.

Pärdi sümfooniad ei ole võrreldes tema muu loominguga nii laialt tuntud. Kuidas ta teie arvates läheneb orkestrile ja sümfoonilisusele?

Pärdi igal teosel on oma idee ja selge struktuur, olgu see kammermuusika või sümfoonia. Orkestri koosseis on vahend, millega ta oma nn sümfoonilise idee vormistab. Võin viidata vaid mõnedele nüanssidele, millega ma selle 80-minutiliseks nn suureks sümfooniaks kujundasin.

Olen tõlgendanud näiteks 1. sümfoonia artikulatsiooni just oma baroki interpreteerimise kogemust silmas pidades ja lisanud sinna hilisemat Pärdi maailma. See väljendub nii viiulisoolos, mis raamib nelja sümfooniat, kui teatud tempode valikutes. 2. sümfoonia ajatelg sai oma kompaktsuse just nn suure sümfoonia II osa funktsiooni silmas pidades. Nii mänguasjade kui paberi häälte osa sai markeeritud ajaliselt suurt pilti silmas pidades. Selles sümfoonias on dramaturgililises mõttes võimendatud meie aja kaost ja absurdsust, et sealt saaks välja kasvada midagi puhtamat.

3. sümfoonia kulgeb keskaegse muusika ettekande kogemusest lähtuvalt. See kõik astub suhtesse romantilise orkestri nn sümfoonilise dramaturgiaga. 4. sümfoonia, loodud keelpillidele ja löökpillidele, on üks suur kannatus ja palve. See võtab meie kogetu kokku just viimases viiulisoolos, milles on kui meenutus või viide 1. sümfoonia üksildasele viiulimeditatsioonile. Sümfoonia coda kujund on kui mitmetonaalsuseline trepp, mis läbitakse kõrgustesse raske sammuga ja mille läbimine nn "puhtalt" õnnestub harva. 

Eks igal dirigendil ja kuulajal tekivad oma seosed kas siis iga sümfooniaga eraldi või tervikuna. Minu püüdlused selle albumiga olid seotud lootusega, et suudan luua erinevatest stiilidest ja helilooja eluperioodidest unikaalse terviku. Sest tervik kujuneb ju alates neoklassitsistlikust ja serialistlikust maailmast (1963), kulgeb sealt kollaaži sisaldava kompositsioonini (1966) ning jätkab vanema sakraalmuusika mõjudes (1971), jõudes pihtimusliku muusikani (2008), kus palvetest, kahetsustest ja kannatustest kantud helipilt viib meid suure sümfoonia coda'sse, mille kõrgustesse liikuva kujundiga lõpetab ta oma sümfoonilised rännakud.

Eelmisel aastal läksid väga edukalt kontserdid Pariisi filharmoonias ja Ameerikas. Pariisis esitasite Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga Pärdi kava, Ameerikas oli Pärdi kõrval ka Lepo Sumera, Gesualdo ning austraallane Brett Dean.

Pariisi ja Ameerika kontserdid läksid tõesti hästi. Aga turnee lõpp oli Budapestis ja Varssavis. Need kontserdid Budapesti Liszti akadeemias ja paavst Johannes Pauluse galeriis olid veel vaat et kõige paremad. Varssavi kontsert võeti ka televisiooni, ma väga ootan seda videot. Oleme Pärti palju mänginud, aga Varssavis kõlas tema "Te Deum" äkki täitsa teistmoodi. Marius Peterson tuli pärast ja ütles ka, et on seda lugu palju kuulnud, alati on viimane veerand kuidagi raske. Nüüd esimest korda oli kõik kompaktne. Olen põnevil videolt näha, kuidas see oli. Need on niisugused dirigendi rõõmud.

Pariisi filharmoonia suur saal oli välja müüdud, New Yorgi raadiojaam WQXR valis teie kontserdi aasta kõige meeldejäävamate sündmuste hulka. Uhked tulemused suurest maailmast!
Sellised reaktsioonid meie palju esitatud kavale on muidugi väga suur asi. Kui ühe loominguga palju tegeled, on iga kord hea meel, kui see jälle muutub ja teistmoodi elama hakkab, küll detailides, küll nüanssides.

Kuidas uued nüansid ilmuvad?

Eks see on üks seletamatu protsess. Kui lood on käes, siis lähevad paljud asjad ju peaaegu automaatselt. Pärdi puhul on esitus alati palju seotud akustikaga. Kuidas see muusika akustikaga sobitub ja tekib omavaheline tasakaal ja harmoonia. Väga õpetlik on selles mõttes õpetajatöö. Oma tudengeid juhendades avastan enda jaoks kogu aeg uut.

Kui võtad loo uuesti kätte, pead energiat kanaliseerima, et see ei "libiseks", nagu palju mängitud teoste puhul vahel võib juhtuda. Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga  on meil väga ühtne tunnetus, aga kui esitan Pärti teiste kollektiividega, näen, kuidas algul ei jõua kohale see, et faktuuri väljakuulamisel peab mängu energias olema rahu sees. Seal ei saa nagu romantilises muusikas kogu aeg lainetada ja üles kütta.

Pariisis, tundus, tulid peaaegu kõik lood hästi välja. Aga kogu kava kompositsiooni mõttes tekkis väike hirm, kui kontserdi teises pooles õnnestus eriliselt hästi "Regina coeli". Võib juhtuda, et pärast sellist kõrgpunkti on raske järgmise looga edasi minna.

Kuidas eri maadel publik esitust tajub ja vastu võtab?

Minu meelest on enda taju ja publiku reaktsioon olnud küllaltki adekvaatne. Kui tunned, et esitus õnnestub, siis publik reageerib samamoodi ja pole vahet, kas kontsert on Pariisis, Ameerikas või Eestis.

Muljet avaldab ka see, kuidas välispublik eesti muusikast aru saab.

Miks ta siis ei peaks aru saama! Muusika on universaalne ja Pärdi helikeel ei ole raskesti mõistetav.

Ameerikas me mängisime Pärdi kõrval ka Sumera "Concerto per Voci e Strumenti". See oli meie iga kontserdi lõpulugu. See tükk alles hakkab maailmas elama. Kui Sumera selle kirjutas, siis me mängisime seda ja salvestasime ka, aga tal niisugust lendu ei olnud. Aga nüüd viimased kontserdid näitavad, et oleme selle teosega leidnud mingi õige suhte. Kolm ettekannet Ühendriikide läänerannikul läksid kõik ovatsioonidega.

Milliseid eesti heliloojaid tahaksite veel oma kavadesse võtta?

Kavade puhul on mul alati idee kogu tervikust ja siis vaatan, milline teos või eesti helilooja võiks sinna sobida. Praegu on mul mõtteis Raimo Kangro "Gaudeo". Kunagi ammu sai see Soomes raadiokooriga kiirelt plaadistatud. See on väga hea lugu, tänavu on Raimo juubeliaasta ja ma loodan, et seda saab ette kanda ja hiljem ka uuesti salvestada.

Aga mis eesti muusikast maailmas võib vastukaja tekitada, ega seda ette ei tea. Proovid ühte ja teist, aga kõik ei hakka toimima. Kui me poleks aastaid väliskontsertidel Kreegi "Taaveti laule" ette kandnud, siis vaevalt neid praegu nii palju maailmas esitataks. Eri ajajärkudel panime teatud heliloojatele rohkem rõhku ja esitasime võimalikult sageli. Nii oli see Tormisega ja nii on see Pärdiga.

Kuidas Tormise esitustega praegu on?
Just praegu tulin proovist, kus tegime Tormist. Austraalias esitame teda ühes kavas – "Virmalised", "Raua needmine", "Sinikan laulu" – kõik tema hitid.

Aga Eesti noorema põlvkonna heliloojad?

Ma ei ole kõigi tegemisi jõudnud jälgida. Omal ajal oli Tormis, siis olime Tüüriga palju koos. Noorematest olen teinud 50-aastaseks saava Tõnu Kõrvitsa loomingut. Aga praegu on mul kõige suurem huvi selliste heliloojate vastu, kes pole eestlased – Thomas Adès ja James MacMillan. Ma reageerin oma ajas neile heliloojatele ja teostele, mis mind parasjagu täiendavad, koolitavad, mingis mõttes vapustavad.

Adèsi "Surmatants" on üks selline. Ma pole ammu saanud partituuri analüüsides selliste üllatuste osaliseks. On fantastiline, et ikka ilmub midagi uut, Adès on kasutanud minu jaoks uudseid nn rütmi noteerimise ideid, mis sisu avamisel eriliselt haaravad. Tema "Surmatants" on nagu Notke "Surmatants" Nigulistes. Algab paavstist, aga ahela lõpus on väike laps, kes ütleb: ma ei oska veel kõndida, aga ma juba tantsin. Surma ees oleme kõik võrdsed.

MacMillanist on mul huvi orbiidis üks tema kammerooper. Oleme Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga teinud tema "Seitse viimast sõna ristil"; ooper saab olema nagu selle teose mõtteline järg.

Eelmisel aastal tegelesite süvitsi ka Tobiasega, kui esmakordselt tuli ettekandele "Joonase lähetamine", õigemini selle teose algversioon pealkirjaga "Joonas". Mis sealt kihtide vahelt ilmnes ettevalmistustööd tehes?

Tobiase oratooriumi orkestratsioon on valdavalt kahesele koosseisule. Kui jälgida kahte liini: millised on klaviiri ja partituuri esimesed versioonid ja milline on Silvia Tobiase kirjutatud variant ning kuidas Tobias pärast esimest ettekannet seda redigeeris ja uuesti orkestreeris, saab paljugi selgeks. Eesti riik ostis kogu materjali Tobiase perekonnalt 1939. aastal. Mis esimesena vastu kumab, on originaalpartituuri läbipaistvus. Tobias on teinud väga palju muutusi ja ümberkirjutusi. Mõned osad tegi Tobias pidulikuks ettekandeks ümber – "Kättemaksupsalmi" ja "Sanctuse", need on hästi suured. Aga kogu teose dramaturgias on näha, et siin ja seal ta nagu tundis, et peab natuke õhku vahele laskma, ei saa kogu aeg täisfunktsiooniga teha . Teine oluline asi on, et Tobias pidas võimalikuks teost esitada ka eesti keeles. "Joonase" tekst on originaalis saksa keeles, kuna Tobias elas saksakeelses keskkonnas ja juba mõtleski selles keeles. Klaviiris on eestikeelne tekst lisatud, aga selle ajalugu alles uuritakse. Just see täisorkestratsiooni vaheldumine kammerlikumate osadega ongi võibolla üks olulisemaid asju, mis originaalkäsikirja iseloomustab. Vardo Rumessen oli seisukohal, et vahepealsed kammerlikumad lõigud jäid sinna sellepärast, et Tobiasel ei olnud võimalusi teost suure koosseisuga esitada. Mina arvan aga, et ta ei teinud partituuri mitte vastavalt oludele, vaid oma kunstinägemusele.

Suuri teoseid tihtipeale kohe ei mõisteta. Kui Munchil oli omal ajal Pariisis näitus, sai ta hävitavat kriitikat, et tema kunst pole aktsepteeritav. Ta ei hakanud sellepärast oma pilte ümber tegema. Publik ei saa alati kohe aru, see võtab aega!

Kui vaadata meie oma praegust muusikaelu – see on rikkalik ja aktiivne, aga kerkib üles ka probleeme. Mida arvate Eesti Kontserdi viimase aja kriisidest?

Kõrvaltvaatajana on ju raske aru saada, mis seal toimub. Eesti Kontsert on väga laiahaardeline asutus, millel on palju funktsioone alates koolikontsertidest ja lõpetades suure ooperifestivaliga. Praegusele kriisile eelnes ka nagu Agatha Christie krimilugu "Kümme neegrit": algul läks ära Tiiu Valper, siis Toivo Tuberik, siis Madis Kolk. Kui lahkuvad inimesed, kes on teinud väga head tööd, ju siis on mingisugused erilised muutused käimas. Kui nüüd uus juht räägib, et ta on avatud koostööle, siis see paneb ootama, mis on selle avalduse taga.

Tõepoolest, jääme ootele. Kuid Eesti Kontserdis toimuv puudutab paljusid, samuti on see meie kõige suuremalt finantseeritud kontserdiorganisatsioon.

Eks oleks vaja veel selgemaid printsiipe, kuidas riigi raha kontserdikorraldusse jaotub.

Aga kontserdielu uus tugev trump saab olema EMTA uus saal, mis oma olemusega loob uue kontserdikeskkonna. See võiks ideaalis olla nagu oaas, kus klassikalise muusika nautija saab kuulata üliõpilasi, kelle tase on juba tihtipeale väga kõrge, ja pääseda lihtsamalt huvitavatele persoonidele ja kavadele ligi. Esimesel viiel aastal võib seal küll olla ainult 20% väliskontserte – see oli Euroopa Liidu ehitustoetuse eeldus –, aga hiljem läheb kontserdielu vabamaks. EMTA saalist kujuneb siis arvatavasti selline koht, nagu on Moskva Tšaikovski-nimelise konservatooriumi suur saal, tähtis ja oluline paik kogu linna muusikaelus.

Kuidas hindate EMTA-s toimuvaid arenguid? On näha muutusi.

Arenguid on mitmeid. Kasvõi see, kui kiiresti on valminud suur saal ja on läbi viidud struktuurimuudatused. Eks läheb natuke aega, et nendega harjuda ja kohaneda ja siis on näha, mis tulu nad toovad.

Tundub ka, et EMTA kui muusikakõrgkooli kõlapind on laienenud…

EMTA on kindlasti muutunud järjest rahvusvahelisemaks.

Mulle teeb rõõmu, et meie koori- ja orkestridirigeerimise osakonnas on väga heade tulemustega üliõpilaste arv kasvanud. Taseme poolest on praegused õppijad väga head.

Kas seda muret ei ole, nagu ma olen kuulnud, et dirigeerimise eriala õppijate arv väheneb, eriti just keskastmes?

Akadeemias on sellel erialal olnud keskeltläbi 8–10 üliõpilast kursusel ja viimastel aastatel on see arv olnud üsna üks ja sama. Nii et vähenemist meil küll veel ei ole.

Pigem on probleem selles, et dirigeerimise õppe suunitlus on pikka aega olnud liiga nn koolimuusika keskne. Nii oli juba siis, kui ise õppisin. Kui Peeter Lilje juhatas õppimise ajal keerulisi suurvorme, sai ta õppejõududelt kriitikat. Leiti, et see on tore, et ta suuri asju teeb, aga meile on tarvis, et mindaks kooli tööle ja osataks õpetada lihtsaid laule. Kui hiljem läksin Leningradi konservatooriumisse aspirantuuri, siis seal võeti läbi kõik maailma muusikaliteratuuri tähtteosed. Nii peabki kõrgkoolis olema. Mida suurem repertuaar, seda lihtsam on edaspidi muusikaliteratuuris orienteeruda. Mida laiem silmaring, seda lihtsam õpetada kus iganes. Kui Cyrillus Kreek pidi omal ajal lahkuma Tallinnast Haapsallu, kujunes ta Haapsalu muusikaelu südameks. Ta ei läinud sellest väiksemaks, et pidi pealinnast n-ö provintsi minema.   

Sellepärast tekivad ka sellised olukorrad, nagu mõni aasta tagasi laulupeo repertuaari osas, kui tõusis poleemika, et Tüüri "Taandujad" on liiga raske. Kui juht on materjalist üle, ei kujune see kollektiividele raskeks, ja see ei ole ainult koorimuusikas nii.

Ka nüüd räägitakse, et laulupeo repertuaaris on liiga raskeid laule.

See on mitme otsaga küsimus. Meie laulupidu on missiooniüritus, peaaegu nagu religioosne rituaal. Aga laulupidu võib vaadelda ka kontserdina. Sellisel juhul tõstatub küsimus, milliseid valikuid muusika osas tuleks teha. Alati räägitakse ju ka sellest, kuhu laulupidu võiks areneda. Ma arvan, et see, mis seal ette kantakse, on ka nende arengute üks oluline osa.

Laulupidu võib vaadelda ka kui haridusprogrammi. Aga kui kõik harjutavad enamik aega ühte repertuaari, siis loogiline on, et osa kooride ja dirigentide isikupära kaob, nad muutuvad standardseteks.

Need kõik on muidugi suured ja olulised küsimused. On loomulik, et nad tekitavad emotsioone ja diskussioone. Aga lahendusi võiks otsida rahulikult, analüüsides olukorda nagu malepartiid; ei maksa minna liialt emotsionaalseks. Tavaline viga, mis programmi üles ehitades tehakse, on see, et ei leita uue ja vana repertuaari vahel õiget vahekorda.

Nii et meie suur sümbol laulupidu kätkeb endast nii mitmeidki tahke?

Vilkama tegevusega koore need ülalpool mainitud probleemid ei puuduta, aga väiksemaid koore väiksemates kohtades küll. Kokkuvõttes on kõige olulisem ikka see, et inimesed saaksid elamuse ning et kõik oleksid kaasatud.

Aga koorikultuur on ikkagi meie alustala?

Meie alustalad on nii vokaal- kui instrumentaalkultuur ja tuleb püüelda nende võrdse arenemise poole. Vokalistidele on hea, kui neil on instrumentaalset mõtlemist ja instrumentalistidele on kasuks vokaalne mõtlemine. Koolimuusikas on koorid kõige alus, aga sealt peab edasi minema ka instrumentaalse tunnetuseni. Sellepärast ma arvan, et see väike töö, mis me siin tegime – "Igal lapsel oma pill", millega Eestisse tuli ligi 3000 instrumenti – on olnud kasuks. Muusika ei ole ainult laulmine. Paljudele ei olegi lauluhäält antud ja siis saab end väljendada pilliga. Muusika saab igat moodi inimese juurde tulla.

Eesti muusikanõukogu juhatuse liikmena näete te probleeme ka laiemalt ning mõtlete võimalikele lahendustele. Detsembris toimus muusikanõukogu avalik arutelu mitmetel olulistel teemadel. Rääkige palun pisut oma sealsest ettekandest.

Mu teemaks olid muusikute töökohad ja esitasin nad – kui ümber sõnastada üht koorilaulu – nagu oma seitse und või seitse unistust.

Esimene uni või unistus on: riigi toetus vanema muusika ettekanneteks. Tuleks luua uus barokkorkester ja leida võimalus riiklikult toetada ansamblit Vox Clamantis. Teine unistus: toetus koorimuusika arendamiseks. Vajalik oleks riiklikult toetada suure arengu läbi teinud koore Collegium Musicale ja Voces Musicales. Oratooriumikoori meil praegu Eestis pole, laename seda ikka Lätist. Kui aga ühendada need koorid Eesti Filharmoonia Kammerkooriga, saaks suurepärase kõlaga oratooriumikoori. Kolmandaks: toetused muusikateadusele. Tuleks toetada muusikateadlaste lisakohtade loomist Eesti muusika infokeskusesse ning Eesti teatri- ja muusikamuuseumisse. Neljandaks: toetused uue muusika ja džässi ettekanneteks. Tuleks taastada muusikute töökohad raadio ringhäälingus. On igati reaalne luua seal uus sümfoniettorkester ja bigbänd. Sümfoniett saab keskenduda nüüdismuusikale ning oleks ka partner EMTA õppuritele ja dirigentidele. Vaadates kui produktiivsed on meie džässmuusikud, on bigbändi toetamine igati perspektiivikas unistus. Viiendaks on toetussummad muusikateatrile. On vaja luua stabiilselt tegutsev, aga projektipõhiselt toimiv muusikateater, mis esitaks kammeroopereid. Kui on võimalik vaba lava sõnateatrile, peab see olema võimalik ka muusikateatrile. Kuuendaks: toetused muusikaõpetajatele. Tuleks luua selge ja elukutset vääristav palgasüsteem nii tavakooli kui lastemuusikakooli muusikaõpetajatele. Põhimõtteks peaks olema, et muusikat ei õpeta mitte ainult koorjuhi taustaga inimesed, vaid ka heliloojad, pianistid ja teised instrumentalistid. See loob mitmekesisema aluse muusikaõppele. Ja seitsmendaks: toetused kontserdikorraldusele. Riiklikule kontserdikorraldusele tuleks anda selgemad suunised, riikliku kontserdikorralduse kõrval soodustada ka erakorraldust, munitsipaalkorraldust. Tallinna Filharmoonia võiks enda peale võtta kammermuusika kontsertide korraldamise põhiraskuse. Oleks hea liigendada muusikaeksporti ja ooperifestivale. See kõik aitaks olla muusika vahendamisel tegusam. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: