Tõnu Kaljuste: mul on naiivne ettekujutus, et muusika, mis meeldib mulle, meeldib ka teistele ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Klassikaraadio

Saates "Suvila" oli kolmapäeval stuudios sünnipäevalaps Tõnu Kaljuste. Kohe on algamas Pärdi Päevad 2019, millele annavad seekord tõlgendusi teised heliloojad, kes juhatavad nii Arvo Pärdi kui ka omakirjutatut muusikat. Kaljuste rääkis intervjuus Tarmo Tiislerile, et kava kokkupanekul lähtub ta naiivsest ettekujutusest, et see, mis meeldib talle, meeldib ka teistele.

Palju õnne, Tõnu!

Aitäh!

Sul on täna ka kontsert. Traditsiooniline sünnipäevakontsert Rootsis. Mis asi see on?

Rootsis toimub igal aastal Läänemere festival ja olen seal erinevate kollektiividega erinevatel aegadel olnud. Aga tõesti, enamus kontserte on sattunud just 28. augustile. Võib öelda küll, et enamus aega olen olnud augusti lõpus just Rootsis.

Kas sünnipäeval juhatada on teistmoodi tunne ka?

Pole vahet. Kui sa end väga minevikule pühendad, siis jäädki heldima, et "näed, juba 66".

Tõnu, Pärdi päevad tulevad taas. Miks sulle on oluline neid korraldada?

Selle peale ise ei mõtle, kas on oluline-ebaoluline, seepärast, et sa tegeled asjaga, mida sa tunned. Pärdi muusikat ma olen palju dirigeerinud ja Pärdi muusika erinevate koosseisude ja erinevate teoste interpretatsioon on see, mis mind huvitab – kuidas seda muusikat saab eriliselt tõlgendada ja erinevalt näha. Meie koostöö algas 1990. aastate alguses ja selle aja jooksul oleme lennanud läbi väga erinevate mõtete, olukordade, koosseisude, riikide ning kui ma alustasin vabakutselise tööd, siis tuli panna siin elus maha ankrud, millega ennast siduda ja see, mis on selle tegevuse mõte. Selleks sai Nargenfestival, Naissaar ja Kreegi päevad alguses ning Pärdi päevad lõpus. Nii et selle raami sees ma oma Nargenfestivali korraldan ja festival teatavasti on niisugune formaat, mille sees sa saad oma ideid realiseerida. Muidu kulgeb dirigendi elu tavaliselt nii, et keegi kutsub juhatama seda, teist ja kolmandat ja kui sa päris kunstiline juht kuskil ei ole, siis hea, kui saad festivalil oma ideid realiseerida.

Kuidas see festivalikava kokkupanek on? Mida sa arvestama pead, millest sa lähtud?

Me arvestame kõik rahaga. Igas olukorras pead sa teatud raamides püsima. Aga neid raame saab nihutada ja see ei ole absoluutne, sest on ka inimesi, kes mõnikord oma honorarist ka ühe nulli ära võtavad ja koostööd tegema tulevad. Nii et need ei ole absoluutväärtused, millega me kokku puutume. Üha tihemini olen tajunud inimesi, kes otsivad kohta, kus nad tahavad osaleda lihtsalt selleks, et see neid huvitab. See Thomas Adès, kes siia dirigeerima tuleb, on üks sellistest, kes on maailmas väga nõutud ja kui kuulis, et niisugune pakkumine on, siis kohe reageeris, et tuleb.

Võib-olla see on minu rikutud meel, aga kas tõepoolest käivad tippmuusikud veel esinemas ka sellepärast, et see huvitab?

Ojaa. Ma arvan, et keskkond ja ideed on need, mis tihtipeale lendu viivad ning uusi mõtteid toovad. Dirigentide kutsumine on üks maailm, aga sellele festivalile kutsume dirigeerima heliloojaid. Need heliloojad, kes ka igapäevaselt dirigeerivad, valdavalt oma muusikat, aga ka teisi teoseid. Nii et mõlemad heliloojad, kes siia tulevad, nii Thomas Adès kui ka James MacMillan, nemad ei ole varem Pärti juhatanud. Me toome ja paneme nad olukorda. Nende jaoks on see uus ja minul on seda kõrvalt huvitav vaadata ning ma arvan, et ka teistel.

Kas sa kava kokkupanekul arvestad ka kuidagi vastuvõtva poole, kuulajaskonnaga ja just nendega, kes ühelt poolt on muusikafriigid, kelle elu ongi muusika, ja teiselt poolt nendega, kes vaatavad netist, et "läheks Pärti kuulama, mis siis, et varem pole kunagi kuulanud". Kuidas sa selle balansi paika paned?

Mul on niisugune naiivne ettekujutus, et kui mulle see muusika meeldib, siis meeldib ka teistele. Vähemalt need kaks heliloojat on olnud mu küllalt sarnase reaktsiooni ohvrid. Need esimesed taktid, mida ma olen nende muusikas kuulnud, need on kohe hakanud meeldima. See filter, see esmakogemus, mis läbi käib, ma kujutan ette, et niisuguseid inimesi võib veel olla. Eks uue muusika tajus mõtlemine on alati värskendav, kui sa niisuguste teostega kohtud. James MacMillani "Seitse viimast sõna ristil" – seda olen palju dirigeerinud, siin esmakordselt ette kandnud. James Mac Millian on siin ka seda kuulamas käinud. Nii et siin on juba ka isiklik kontakt loodud. Aga Thomas Adèsiga juhtus nii, et vaatasin ta ooperit "Powder Her Face". See jälle paelus esimesest taktist ja oli kohe ka tahtmine hakata seda dirigeerima. Aga muusikateater on kallis lõbu, et seda pole veel saanud teha. Aga tulevikus vast.

Kas sa kooskõlastad ka Arvo Pärdiga selle, mis temanimelise festivali all kuulajateni jõuab?

Selles mõttes küll, et ma ütlen, mis mu ideed on, et ma tahaks seekord nii ja seekord naa ning tema ütleb, missuguseid teoseid ta meeleldi jälle tahaks kuulata või mida pole ette kantud. Et "kas sa seda tead" või et "see on olnud väga hea interpreet kuskil maailmas, keda võiks kutsuda". Aga nagu ikka, lõppotsuse teen vastavalt sellele, missuguseid olusid ma tunnetan ja mis on võimalikud ja mis mittevõimalikud. Ma organisatoorsetesse probleemidesse teda ei kutsu.

Kui pika aja peale sul see Pärdi päevade Excel valmis tehtud on? Mis sammuga sa astud?

Astun lühikese sammuga. See rahastamine on erinevatel aastatel olnud erinev ja selle rahastamise eest käib ka paralleelselt väike kulissitagune võitlus. Me oleme nüüd suutnud kultuuriministeeriumiga jõuda sinnamaale, et kolm aastat on olnud midagi garanteeritud. Järgmine aasta on kolmas. Kolm tuleb veel võib-olla mingisuguses komisjonis arutelule, et kas anda või mitte anda. Meie festival on niisugune, mis teeb nii draamažanris sõnateatrit, muusikateatrit kui ka kontserte ja seetõttu on inimestel väga raske meid kasti panna. Seetõttu tuleb mõnikord hästi palju ja veenvalt tõestada, et see festival on väga mitmekülgne ning toetab ka mõningaid väikseid, ka kultuuripoliitilisi suundumusi.

Ma tahtsin just küsida, et spordivõistlustel mul on kogemus, et on spordiürituste korraldajad, kes teevad ühte asja ja tänu sellele saavad nad teha ka teisi, või peavad tegema palju teisi asju, et saada teha seda ühte ja suurt. Kas Pärdi festivali katad sa muude tegevustega, või vastupidi, et see on see, mille eest sa teed teisi asju?

Asjad on siiski omavahel läbi paelunud – kõik ideed, kõik kohad, kõik inimesed. See maa ja teema ei ole nii mustvalge, sest see ei ole nagu üritusturundus. See on sisuliste teoste kõlapind, mis peab kõnetama. Mõnel on rohkem ambivalentsi, mõnel vähem. Mõni asi toetab teist ja kolmandat nagu kunstinäitusel piltide panek – sa pead leidma tasakaalu nende vahel, et nad puudutaks inimesi. Nii et ma nii päris ei oska öelda, kes keda toetab. Aga kui Kreegi päevadega alustame, siis selle teema kokkupanek, kuidas arhiivist vanas muusikamuuseumis tema käsikirjade toel tekivad mingid uued ideed ja ka Pärdi päevade puhul hakkavad mingisugused huvitavad versioonid tekkima erinevatest teostest ja ka samadest teostest, mõnikord on erinev orkestratsioon jne, see on alati mingisuguse loo tekitamine. See tervik räägib millestki.

Intervjuud saab kuulata täispikkuses eespool või Klassikaraadio portaalist.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: