Tõnis Jürgens. Eneseabitööstus ja -pohmell ({{commentsTotal}})

Jesper Parve raamatuesitlus.
Jesper Parve raamatuesitlus. Autor/allikas: Konstantin Sednev/EESTI MEEDIA/SCANPIX

Öeldakse, et enne kui teistele appi tõttad, aita ennast. Kui suunata kogu fookus ja jõud aga vaid enesele, vajub oodatud tasakaal teistpidi kaldu. Eneseabi üledoos võib tekitada vanade probleemide asemele lihtsalt uued ja keerulisemad, kirjutab Tõnis Jürgens Müürilehes.

Koomik ja kultuurifilosoof George Carlin on teinud eneseabi mõiste pihta nalja, et see pole "eneseabi", kui sa loed kellegi teise kirjutatud raamatut – see on lihtsalt "abi". Ma pakuks, et eneseabi või -arenduse suurim probleem ongi nimelt sellega implitsiitselt kaasnev irdumise ja solipsismi tendents. Kadi Viik kirjutas Müürilehes mindfulness'ist kui egoistlikust praktikast, mis võib küll aidata mõnel inimesel tulla toime nüüdisaegse ühiskonna all tuikava ärevuse ja läbipõlemisohuga, kuid propageerib samas eskapistlikku suhtumist ühiskondlikesse probleemidesse. Sarnase kultuurikriitilise nurga alt saab vaadelda eneseabitööstust üldisemalt.

On neuropsühholoogilist optimeerimiskirjandust, on mahedalt esoteerilist hingepalsamit, gamer-retoorilist võrgutuskunsti, tehnilist manipuleerimisõpet, kindla-peale-investeerimistarkusi, gastronoomilisi näpunäiteid, sügavaid hingetõmbeid – kõike ja muud, ad infinitum. Lihtsamalt öeldes on igaühele midagi; on olemas sellist eneseabi, mis aitab inimesel muutuda, aga ka taolist, mis aitab tal olla rahulikult Tema Ise edasi – olgu siis tegelik tung ja vajadus milline tahes. Eneseabitööstus ei hõlma ainult kirjandust, vaid ka videoid, loenguid, koolitusi, podcast'e, rakendusi jpm. USAs mõõdetakse eneseabitööstuse aastaväärtust 12 miljardi dollari orbiidil, kogu ülejäänud maailma kohta võib ainult oletusi teha.

Ka Eestis on haaranud teatepulga nii mõnigi eneseabistaja. Rahva Raamatu eelmise aasta enim müüdud autorite edetabelist leiame näiteks Jesper Parve (meestele mõeldud "Mees. Otse ja ausalt"), Margus Vaheri (naistele mõeldud "Tee mehe südamesse"), Mihkel Raua (eestlastele mõeldud "Eestlase käsiraamat. 100 asja, mida õige eestlane teeb") ning Ingvar Villido (kogu inimsoole mõeldud "Emotsioonid. Inimkonna suurim sõltuvus", edetabelis teisel kohal). Lisaks uutele ja kohalikele menukitele lähevad raamatupoodides ja -kogudes jätkuvalt kuuma kaubana ka sellised igihaljad klassikalised teosed nagu Dale Carnegie' "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" (1936) ning Robert T. Kiyosaki[1] "Rikas isa, vaene isa" (1997).

Mõned lähtuvad arendava kirjanduse valikul veenvast teaduslikust argumentatsioonist, kuid on ka inimesi, kes ütlevad, et neile meeldib lugeda pigem kergemas keeles, isiklike lugude ja eneseirooniaga garneeritud tekste. Massilise populaarsuse mõttes näikse ideaal jäävat kuskile kahe vahele; kokteil Faktidest ja Õpetlikest Ebaõnnestumistest, mida on teinekord vürtsitatud avaliku poleemikaga. Sel retseptil tundub põhinevat nii keskmise isehakanud enesearendusliku juutuuberi kui ka näiteks staarpsühholoogi Jordan Petersoni edu.

Ütlen kohe, et ma ei kavatse väita, et eneseabi või -arendus on läbinisti halb ja sellega ei peaks tegelema. On igati tore, kui keegi on suutnud leida tõhusama ajaplaneerimisega enda jaoks rohkem vaba aega ja rõõmu, õppinud empaatiaalasest kirjandusest lähtuvalt oma ligimesi rohkem hindama või harjutanud ennast hingamismustrite teadvustamisega agressiivseid tundmusi ohjama. See, kuidas üks või teine moodus on kedagi aidanud, ongi mingis mõttes igaühe enda asi. Mind huvitab antud juhul rohkem kultuuriline mentaliteet, mida eneseabi endas kätkeb; see, kuidas eneseabitööstus aitab taastoota individualistlikke väärtusi ning kuidas üksikisikule projitseeritud pinge ennast ainiti optimeerida tuleneb neoliberalistlikust kreedost.

Eneseabitööstuse ajalugu

Eneseabi ajalugu uurides näeme, et individualismi ja optimeerimise kruvi on olnud pingule keeratud juba alates 18. sajandist, seda suuresti seoses Euroopa ja Ameerika paisuva kodanluse alaväärsuskompleksiga. Kirjanduslikus mõttes väljendus see kompleks entsüklopeediate, käitumisleksikonide, suurkujude biograafiate ja nõuanderaamatute massilises populaarsuses. Arenev kodanlus tahtis õppida, kuidas mõelda ja käituda õigesti, ning kirjastajatele on eneseabi alati meeldinud, kuna sellised materjalid müüvad hästi ja on olemuslikult "ohutud".

1859. aastal leidis eneseabitööstus oma nime; välja anti Samuel Smilesi ülimenukas üllitis "Eneseabi", mis müüs kiiresti kümneid tuhandeid koopiaid ning tõlgiti 53 keelde, sh urdu, hindi, armeenia ja siiami, levitades sellega inglaste viktoriaanlust, utilitarismi, individuaalset ettevõtlikkust ja vaba turumajandust soosivaid hoiakuid kõikjale üle maailma. Smilesi "Eneseabi" oli suurmeeste eludest võetud lugude kogumik, mis pidi näitlikustama, kuidas edu saavutatakse tänu iseenda ponnistustele.[2]

Kõigi võimaluste maal Ameerikas võttis see müüt "keskmise Joe" kuju: maast madalast alustanud indiviid, self-made man, kes punnitab ja lööb kõigi takistuste kiuste ühiskonnas läbi. Sotsioloog Micki McGee, kes on uurinud kriitiliselt[3] USA eneseabikultuuri ja -tööstust, toob välja, et tegelikult pole mitte keegi täiesti self-made; isegi Ameerika ehe isehakkaja Benjamin Franklin, kes sündis 17-lapselisse perre ning alustas trükkali ja kirjastajana, sai oma optimaalse ajakasutuse filosoofiat viljeleda üksnes tänu tema orjadele ja abikaasale Deborah Read Franklinile, kes tegid ära suure osa tööst. Franklin oli muidugi ka vabamüürlane, aga see selleks. Paradoksidele vaatamata sai keskmise Joe müüt maailmasõdadevahelistel aastatel tugevad jalad alla.

1960ndatel hakkas jõudsasti arenema arvuti- ja infotehnoloogiatööstus ning populaarsemaks muutus küberneetika diskursus. Eneseabis võttis tuult neurolingvistilise programmeerimise idee, mille eesotsas seisis Maxwell Maltzi "Psycho-Cybernetics" (1960). Maltz kombineeris küberneetika kognitiivse biheiviorismi teooriaga ning väitis, et inimesed saavad ennast harjumuste kujundamisega n-ö ümber programmeerida. Ma pakuks, et küberneetika seostamine eneseabiga on sillutanud teed tänapäevasele quantified self'i ehk "elulogimise" liikumisele. Nutikellad ja terviserakendused kätkevad kõik endas seda mõneti paradoksaalset ideed, et numbrite kaudu on võimalik end elu keerukustest vabaks optimeerida. Ometi ei saa öelda, et seejuures oleks tööd vähemaks jäänud. Pigem tundub noil päevil, mil töö on pidevalt käeulatuses, et inimestele peab meenutama, et nad ennast sodiks ei töötaks.

Depressioon ja optimeerimine

Anne Helen Petersen kirjutas tänavu jaanuaris, kuidas 2008. aasta krahhist toibumisel sai tublist töökusest ja eneseoptimeerimisest väidetav pääsetee majanduslikult ja psüühiliselt stabiilsema elu poole. See jutt kehtivat veel eriti igrekite põlvkonnale, kellest valdav osa on nüüdseks noored täiskasvanud. Kümmekond aastat hiljem on majandus jälle enam-vähem stabiilne, aga töö ja optimeerimise silmus aheneb salamahti edasi. Kognitariaat, nagu nimetab tänapäevast projektipõhiste digitaalsete kognitiivtööliste fenomeni itaalia filosoof Franco Berardi, teeb tööd kogu aeg, mitte ainult töö juures. Sellest tingitult kuuleb tavapärasest tihemini ka läbipõlemisest.

Hiljutises Sirbis räägib Margaret Tali ühiskondliku ebakindluse ja neoliberalistliku survega seotud ületöötamisest ja depressioonijuhtudest, eeskätt vabakutseliste kultuuriloojate ja -töötajate seas. Samas numbris märgib Kirsti Akkermann, et Eestis on lausa veerand tervisekaotustest põhjustatud vaimse tervise probleemidest, neist pooltel juhtudel depressioonist. Oma vaimse heaolu eest hoolitsemine ja samas ka töötundide efektiivne planeerimine on aga progressiivse ühiskonna (justkui endastmõistetavalt) tiheneva konkurentsiga tööturul indiviidi enda isiklik ülesanne.

Sellistes kummalistes oludes pole ime, kui inimesed pöörduvad erinevate eneseoptimeerimistehnikate poole. Mina olen küll igasuguste veidrate asjadega katsetanud. Eneseabi on nii kergesti kättesaadav ja seda on lademetes. Olen vedelenud tundide kaupa diivanil, et vaadata ülimotiveerivaid TEDi loenguid; olen kuulanud podcast'e oma energia õigest kanaldamisest; olen skanninud toitumisrakendusse söögikaupade triipkoode, et saavutada oma toitumises makrotoitainete optimaalseim tasakaal; mediteerinud koos oma telefoniga; pidanud juba aastaid päevikut; lugenud lugematuid tekste sellest, kuidas ma peaks oma elu pärast vähem muretsema, ja nõnda edasi.

Selles kontekstis võikski usutleda veidi mentaliteeti, mida eneseabitööstus aitab ühiskonnas implitsiitselt kultiveerida. Eneseabi on olemuslikult väga individualistlik ettevõtmine. Kognitariaadis puudub kollektiivne sidusus ning lokkavad üle keskmise Joe'st inspireeritud individualism ja vabagraafikuline ärevus. Isiklike probleemide lahendamisel tähendab eneseabi teatavat kapseldumist; selle asemel et otsida abi teistelt, proovitakse probleem ise ära lahendada. Sageli päädib see aga pelgalt olemasolevate alaväärsuskomplekside allajoonimisega ning sel kombel võib eneseabi isegi süvendada depressiooni, ärevuse või muu psühholoogilise probleemiga seotud alaväärsustunnet. Muidugi tundub eneseabi olemuslikult mugav ja diskreetne lahendus – ja võrreldes psühholoogi või muu nõustaja juures käimisega on see ka tunduvalt taskukohasem. Tõsisemate vaimsete häirete puhul ei pruugi aga refleksiivsest meetodist erilist kasu olla, seda eeskätt siis, kui inimene lükkab uut eneseabimaterjali kogudes probleemiga tegelemist lõputult edasi. Tööalase enesearenduse puhul kehtib aga suhtumine, et liiga tõhus ei saa kunagi olla ja topelt ei kärise, kuigi tasapisi on selguma hakanud, et vist ikkagi käriseb küll.

Micki McGee võrdleb eneseabi kõõmavastase šampooniga. Ühes korralikus kõõmavastase šampooni reklaamis osutatakse alati probleemile – muidu täitsa normaalse väljanägemisega inimese džemprit katab õlgade piirkonnas kõõmapudi ja see pole kindlasti atraktiivne – ning seejärel pakutakse välja lahendus – kõõmavastane šampoon aitab eemaldada 99,7% kõõmast ja anonüümsed Teadlased on seda kliiniliselt testinud. See võib küll olla pigem nullindatele kohane näide, aga samal printsiibil toimib tegelikult siiani suure hulga eneseabi turundus; eneseabitööstus muudkui laieneb, kuna see pakub koos lahendusega alati välja ka probleemi. Iseenesest pole ei kõõmavastases šampoonis ega eneseabis midagi kurja, küll aga põhineb mõlema tööstuse jätkusuutlikkus alaväärsuskompleksidele mängimisel. Sarnaselt kõõmavastase šampooniga, mis võib küll eemaldada mõneks ajaks kõõma, kuid ei leevenda algpõhjust (rääkimata kõõmaga seotud ärevustundest), ravib ka valdav osa eneseabist pigem sümptomit kui probleemi ennast.

Pohmell

Istusime ükskord sõpradega vanalinnas ühe lokaali ees ja tuli Tõnu Kark. Mingil põhjusel otsustas ta jagada meiega, kuidas tema noorena läbi lõi. Tõnu soovitus oli: "Punnita, punnita, punnita, punnita, punnita, punnita, punnita, punnita! Ja siis punnita veel!" Pärast seda õhtut olen ikka ja jälle Tõnu sõnade peale mõelnud. Mulle tundub, et kui kombineerida see filosoofia alaliselt käepäraste töövahenditega, siis võib eespool mainitud läbipõlemine, millest kuuleb minu põlvkonna puhul sagedasti, tulla päris kiiresti. Asi pole nii väga selles, et lumehelbekesed ei viitsiks tööd teha ega punnitada. Ma ütleks, et probleem on pigem see, et inimesed töötavad liiga palju, eriti iseenda kallal, aga hoiavad oma suu kinni ja saavad kahtlaselt vähe tagasi. Õieti on töö ja puhkuse vahele laienenud justkui kohviplekina veider töölaadse tegevuse hallala, mis ei lase ei puhata ega ka tööd teha.

Kui 20. sajandil võis keskmise inimese tööpäeva kirjeldada veel nii, nagu Franco Berardi seda teeb, et tööline kadus igal nädalapäeval kaheksaks tunniks kuskile mentaalse kooma taolisesse jäneseurgu, siis 21. sajandil on tehnoloogia andnud aina suuremale inimhulgale võimaluse pääseda muserdava rutiinse töö ikkest, kaardistada iseendi töötunde ning tegeleda rikastava enesemääratlusega, nii et lokkab. Samas, nagu sai eespool kirjeldatud, on senine kogemus näidanud, et töö pidev ligipääsetavus ja kuuldused tihedast konkurentsist on teinud sedasorti vabagraafikulise tööjõu ka küllalt ekspluateeritavaks. Nagu mainitud, johtub valdav osa populaarsest eneseabist individualistlikust edukultusest, ideest, et igaüks, kes piisavalt pingutab, võib läbi lüüa – sestap hingab töö meile kuklasse ka kõige ootamatumatel hetkedel.

Seda arvestades peab olema ettevaatlik, et tööturu kahtlaseid asjaolusid eneseabiga kinni lappides ennast ülejäänud ühiskonnast ära ei isoleeriks. Neoliberalismist rääkides jääb tihtilugu mulje, et kuskil on nähtamatu koll, kes tõmbab kange ja hoolitseb selle eest, et kõigil peale rikaste oleks võimalikult halb olla. Tegelikult toimub väga suur osa ekspluateerimisest individuaalsel tasandil, teatud hegemoonilistele mõttemallidele alistumise kaudu.

Eneseabi võib olla kogu selle läbipõlemisjutu foonil igati mõnus ettevõtmine, kui see tähendab iseendale töölaadse tegevuse kõrvalt ka totaalse jõudeaja optimeerimist. Fred Jüssi sõnastab asja kenasti: "Vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga." See on see festina lente ehk aeglaselt kiirustamise filosoofia. Siinkohal viitan ühele õpetlikule loole. Valge maadeavastaja läheb Aafrikasse, palkab väikese armee koormakandjaid ja läheb koos nendega, noh, maad avastama. Nad kõnnivad ja kõnnivad, mitu päeva järjest. Lõpuks nõuavad koormakandjad puhkust. Boss üritab neid rahaga jalgele ajada, aga mehed ei tee teist nägu. Ütlevad, et nad peavad ootama, et nende hinged järele jõuaks.[4] Olgu selleks siis puu all linnulaulu kuulamine või telefonist kellegi suuniste järgi sisse-välja hingamine – aeglasemalt ja tähelepanelikumalt võtmine aitab ennast iseendaga ära sünkroonida. Aga jällegi, kui parafraseerida Kadi Viiki, mindfulness on tore ja kõik, kuid sellest üksi ei piisa.

Seda tuleb alatasa ette, et inimene "teab väga hästi", mida ta tegema peab, aga sõltumata sellest, kui palju ta eneseabi pruukinud on, ta lihtsalt ei tee seda. Kui selle artikli asjus tuttavatega rääkisin, küsis enamik, mida see "eneseabipohmell" üldse tähendab. Minu jaoks tähendab see omamoodi eneseküllasuse ja virgumise momenti; kui enese aitamisega on juba nii palju tegeletud, et hommikul on raske voodist üles tõusta. Ma pakuks, et siinkohal võiks olla motiveeriv tegur mingi sotsiaalse ühisosa leidmine, olgu see siis lihtsalt teiste inimestega rääkimine või teadlikult ja tähenduslikult juba üldisesse heaolusse panustamine. See ei tähenda ilmtingimata, et peab minema vabatahtlikuks või andma ära kogu oma raha. Küll aga võiks leida oma tegevuses mingi ühiskondliku panuse elemendi. Lõpuks tundub ikkagi, et muu tegevuse kõrvalt kas või kaudselt teiste abistamine aitab palju paremini kui eneseabi.

[1] Tasub mainida, et Kiyosaki avaldas 2006. aastal Donald J. Trumpiga kahasse raamatu "Why We Want You To Be Rich: Two Men, One Message".
[2] Sassoon, D. 2008. Euroopa kultuuri ajalugu aastast 1800 kuni tänapäevani, lk 394–399.
[3] McGee, M. 2005. Self-Help Inc.: Makeover Culture in American Life.
[4] McEwen, C. 2011. World Enough & Time. On Creativity and Slowing Down, lk 213.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Müürileht



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: