"Ma otsisin kõige puudutavamat, kõige traagilisemat materjali ja "Medeia" kahtlemata on tragöödiate üks kõige võimsamaid väljendusi. Minu versioon lähtub ühelt poolt sellest, mida ma teatris teha tahtsin ja millised võimalused mul olid ja milised huvid olid sellesse materjali süvenedes," selgitas Palu.

"Ma soovisin "Medeiat" teha naistega, et eemaldada sealt primitiivne seksuaalsus. Sageli me eeldame, et mehed ongi sellised, mehed teevad naistele nii ja naiste arsenalis on jällegi teatud võtted, mida nad rakendavad meeste peal, kelle peal see läheb läbi, sest mehed ja naised on erinevad. Me teame seda kõike ja sellele on raske vastu sõdida isegi, kui me tahaksime, sest ka publik teab seda ja võtab seda asja niimoodi vastu," jätkas ta.

"Mind huvitasid just inimeste erinevused erinevate ideede kandjatena oma elus erinevaid eesmärke järgides. Kuidas need tegelased käituksid ja kuidas nende mõtted ja teod vastanduvad. Kuigi see ei ole enam tekstiküsimus. Kuigi tekst on mängitav ka traditsioonilisel viisil – naistegelased–meestegelased – on see tekst ometi sellest mõttest või ideest laetud. Nii ma usun," märkis Palu.

"Teatris ma olen seda näinud ja jõudnud ka enda jaoks ka sõnastuseni, et kui protagonist on naine – see, kelle järel vaataja läheb – siis tema järel on võimalik jõuda palju kaugemale, palju sügavamale. See on seotud millegi väga ürgsega. See on seotud emadusega. Selle saladuse kandmisega, mis naistel on ja millele mitte iial lähedale ei jõua. Seepärast ka "Medeia" ja seepärast ka naised selle suure idee täideviijatena."