Arvustus. Nostalgilised lapsepõlvetraumad ja täiskasvanute kompleksid ({{commentsTotal}})

Sveta Grigorjeva
Sveta Grigorjeva Autor/allikas: Kerli Ever

Uus raamat

Sveta Grigorjeva

"American beauty"

Suur Rida, 2018

Hüva! Olgu Sveta Grigorjeva pealegi diplomiga koreograaf, tema luuleread ei tantsi, sõnad ei keerle-pöörle-väänle ja asi on tantsust üsna kaugel. Kõige lähem liikumisega seotud tegevus, mis lugedes kangastub, on marssimine. Jah! Nagu autor isegi tõdeb: "see luule on lasnamägi / ja seda ei peata" (lk 67). Grigorjeva sõnad marsivad laialivalguva, ent kindlasti vihkamist vääriva kollektiivse vaenlase vastu – olgu selleks mehed, naised, riik või ühiskond. Barrikaadidele ajab pealtnäha kõik. Võib-olla tõesti vihkab luuletuste minahääl kõike ja kõiki (lk 24). Idaeuroopaliku pessimismi kõrval mõjub kogu ometi värskena, sest siit ei leia enesehaletsuslikku egoretke ega põhjendamatut halinat, vaid pilget 21. sajandi epideemilisele ideaaliihalusele.

Eelmainitu kontekstis võiks "American beauty" asemel olla kogu pealkiri hoopis "Eastern European horror" (või "Ida-Euroopa õõv"), kuid siis oleks teose kontseptsioon märkimisväärselt lahjem, ei tekiks sisu ja pealkirja dissonantsi, mis on luulekogu selgroog ning tekste tervikuks siduv kiht. Pealkiri "American beauty" – ühtlasi lubadus ja meelitus – väidab end olevat see, mida ta kindlasti ei ole. Seda valikut võiks tõlgendada American dream'ina, mida on kaugelt kena ihaleda, aga lähedalt vaadates paistab traagelniitide vahelt mäda sisu. Mõistagi ei küündi kogusse pandud tekstid lääne unelmani, pigem hakkab kirjeldatu viletsus lääne unelmate kontekstis seda jõledamini silma. Nupukamad, kes on Grigorjeva eelmise koguga "Kes kardab Sveta Grigorjevat?" (2013) tuttavad, mõistavad, et mingit American beauty't teosest vaevalt leida saab.

Protestivaimu kõrval on "American beauty" äärmiselt tundliku maailmakogemuse kajastus. Mis parata, protestijate rinnus tuksub sageli hell ja avar süda. Siiski pole Grigorjeva read kirjutatud südameverega, vaid pihustatud aerosoolvärviga üheksakorruselise paneelmaja seinale, ilutsema falloste ja frivoolsuste sekka: "imestan et kõik mu hoovikaaslased ei / kirjuta vikerkaarde sellise kauni lugemuse pealt" (lk 21). Sellega võiks põhjendada mõne teksti hektilisust ja väikevormilisi sugemeid. Lühikesed, ühe-kahesõnalised read meenutavad pigem hõikeid ja vastanduvad pikkadele jutustavatele lausetele: "ning see jäi meile kurku nagu sel eebenivärvi juustega muinasjututüdrukul" (lk 13). Äärmustega mängimine hakkab silma ka autori esimeses teoses. "American beautys" on siiski märgata ühtlustumist, vilkad hüüdread on asendatud voolavate ja jutustavate ridadega, mis on samal ajal hägustanud luule ja proosa piiri. Pikemate lausete puhul on emotsionaalses laetuses tehtud järeleandmisi, toimunud on ka märgatav leebumine, ent vasardav tempo pole kadunud – seda hoitakse alal kirjavahemärkide laialdase ignoreerimisega.

"American beauty" kätkeb paljuski lapsepõlve tahavaatepeeglisse heidetud pilke, magushapult nostalgilisi mürsikust naiseks sirgumise meenutusi, mis kohati paistab defineerivat praegust minahääle naiselikkust. Lähivaade magalarajooni kassikullast krooniga printsessi lapsepõlvele kulmineerub luuletustes "svetlana jevgenjevna grigorjeva" ja "ma sündisin aastal 1988", mis on kogus parajasti teineteise järele paigutatud. Kahe teksti sümbioosist tekib elav sissevaade üheksakümnendate ajastuolmesse: "mind ristiti mel c-ks sest käisin tol ajal ringi värvilistes / nabapluusides juuksed ülespanduna eriti kõrgesse hobusesabasse" (lk 18), "mitte et ma poleks veel üht-teist maailmaklassikat / lisaks juurde lugenud nt stiinat ja seda välja söönud cosmopolitani" (lk 21). Kahtlemata kajastavad need read autori põlvkonna neidusid kujundanud-kasvatanud kultuurilisi tegureid, nagu järeldub ka ilmekalt ridadest "kui mitu talve elasin teadmisega et / täiskasvanud naiseks saamine tähendab / mingit müstilist kätekoreograafiat / sinist vedelikku ja viimase imendumist / avanenud pihu seest nähtavale / tulnud valgesse pisikesse silindrikujulisse objekti?" (lk 21). Üsna sarnast võltsi naisreaalsust kohtab luuletuses "ulguva naise peldik", milles minahääl, nuttes tualetis ohjeldamatult, dekonstrueerib telenovela'dest õpitud melodramaatilist käitumismustrit.

Naiskogemuse juurde naastes jõuab minahääl mitu korda üsna sarnasesse eluhetke: "õpid viitele [---] / loed doris karevat ja kirjutad 11-aastaselt / sahtlisse romantilisi riimluuletusi // [---] kes sa samas ei tee välja ühegi poisi silmapilgutusest [---] / sind jah just sind / sõimatakse lõpuks // litsiks libuks" (lk 68). Sage tubli tüdruku kompleks, mille käes minahääl vaevleb ja millega üksjagu madistab, on samal ajal justkui osa tema eneseväärikusest. "kõik ei saa olla goodiegoodie'd / kõik ei saa nii / kui teised keppisid ringi / mängisid sina kodus rahmaninovi / concerto nr 2-te – miskit selles lauses / epateerib jah ma täiega tunnengi üleolekut / nende piffide suhtes kes saavad 20selt tited taha" (lk 35). Võrdlus umbisikuliste naistega tekitab lugedes kerget trotsi, sest kes nad lõppude lõpuks on ja kus nad elavad, kus käivad ja mil moel võib niisama heast peast nende poole kirvega vehkida? Aga samas – kunstnikel on see õigus! Keeruline on muidugi oletada, mis tooniga minahääl täpsemalt neid ridu öelda on kavatsenud, ent takkakiitmine see vaevalt olla saab. Teisalt jällegi toimub teatav samastumine nondesamade umbisikuliste naistega luuletuses "inua": "et me oleme maganud samade meestega / meid on vihanud samad naised [---] / me oleme kirjutanud erinevate sõnadega samu luuletusi" (lk 12).

Minahääle lapselik maailmapilt elustab raudpolt kõige jubedamad talvetraumad, mis on seotud lapsepõlves kombinesooni kandmisega. Usun, et keegi ei vaidle vastu! "Ükspäev te veel näete kui ilus ma olla võin / kui ilus ma olen ilma selle / kombekata ja vanemate / kasvatatud kombekuseta – / aga teid / see ei päästa / teid ei päästa enam miski" (lk 48). Keelemõnu pakkuv mäng "kombeka" ja "kombekusega" on üks harvadest kohtadest, kus peale elava kujutlusvõime stimuleeritakse ka lingvistikaga tegelevaid ajuosi. Arusaadavalt pole keelemäng autori peamine loominguline taotlus, pigem ta isegi naljatab sel teemal: "jah ma olengi see kes riimib kammajaad ja ahjaad" (lk 20). Luulekogu poeetika ei seisne niivõrd keelelistes mängudes kui olmerealistliku poeesia täpses ja kartmatus käsitluses.

"American beautys" esineb vihjeid universaalsele armetusele, mis akumuleeruvad väikekodanlikkuse pilkeks: "ja kogu maailm ongi / üks siledaks nühitud äärelinn / potjomkini küla miljoni euro peldik" (lk 17). Sealt sigineb omamoodi kitši eitus, millest kujuneb teine tugev tekste ühendav tasand: "ükskõik kuhu / maailma otsa sa ei satu [---] / kuskilt ei puudu vaesus kuritegevus / igatsus armastuse järele / jalgpalli taguvad poisid prostitutsioon" (lk 17). Autor viitab keerutamata sellele, mille ees parema meelega ehk silm kinni pigistatakse, mida eitada püütakse või mis nägemisulatusest välja lükatakse. Grigorjeva ei ilusta. Ta ei taha meeldimise nimel eranditult ainult ilusast kirjutada. On julgustükk käsitleda inetust võltshäbita ning see vabastab nii teda ennast kui ka lugejat inetuse eitamisest ja vooruslikkuse ülemuslikkusest: "pool üks öösel siin akna peal kui / tänaval on teater on / reede õhta ja purjus paarikesed / sõimlevad ja jooksevad üksteisest üle / ja lahku" (lk 36). Minahääl kirjutab armetusest enda kaudu: "mina armastan ja suren samuti tõenäoliselt vaesena" (lk 22).

Grigorjeva tekstides antakse ruupor viimasel ajal üsnagi põlatud lumehelbekestele, kelleks autor end leplikult ka peab: "lumehelbeke öeldakse minusuguse kohta / vabakutseline koreograaf ja tantsija / mind ei ole riigi jaoks olemas" (lk 22). Esikkogu ning kõnealuse kogu vahel erinevusi otsides hakkab eeskätt silma see, et "American beautys" on suurem rõhk pandud loomeinimeste, loovuse ja kunstniku positsiooni käsitlemisele ühiskonnas. Eeskätt on sellele teemale pühendatud "riigi vaenlane aka mein kampf", mida võiks selle argitraagika ja iroonia pärast pidada ehk kogu parimaks tekstiks. Kihilisust lisavad lauludest tuttavad katked "oilii oilaa" (lk 9), "mu isamaa mu õnn" (lk 9) ja "meil aiaäärses tänavas" (lk 10). Musta huumorit Grigorjeval jagub, ilmselt on see ainus viis, kuidas loovisikute kesist olukorda taluda: "pealegi kunstnik ju ei tunne palgalõhe mõistet / selleks peab ometigi PALGA mõistet tundma" (lk 32). Loomingu kaudu loomingust rääkimine, selle kitsaskohtade, selle kogu puhul palganappusele viitamine on luules üsna harv nähtus, mis purustab edukalt illusiooni, justkui loomeinimesed rahast ei huvitugi. Samal ajal ei loo Grigorjeva aga kannatava kunstniku kuvandit ja võtab kunstnikurolli endale uhkusega.

On tänuväärne, et Grigorjeva pole "American beautyt" koormanud üleliigse armuvaluga, mida oleks lugejal ebamugav seedida. Vähesedki romantikaviited on lahendatud maitsekalt: "suhkur ja armastus ja surm ja rasv / me vahel ei suutnud / meid lahutada" (lk 44–45) või "ja rääkind sul kohvi ja armastuse kõrval / kuis suudlesin sind / puu all / mis ei ole pihlakas" (lk 32). Romantika ei seisne nende näidete varal mitte õhkamises või igatsusvalus, vaid üsna olmeliste-eluliste tõsiasjade nägemises kahe inimese läheduse võtmes. Minahääl ei vala mõttetult pisaraid, ei usu tühiseid sõnu, aga pole sealjuures siiski südametu, vaid markeerib taktitundeliselt elu romantikahetki. Vahest kõige elavam ja humoorikam pilge armuvalu pihta kangastub järgmises viitetihedas reas: "ja olgugi et mina / jätsin sinu / on mul ometigi õigus / oma võltspisaratele mida moskva / nagunii ei usu / tallinn ammugi mitte / mul jääb üle vaid loota / rio de janeiro või buenos airese peale" (lk 61).

Hüva! Sveta Grigorjeval on aukartust äratavad pessimistijooned. Pole kahtlust, et "American beauty" on kirjutatud valdavalt vastuütlevas käändes. Tekstides puudub vajadus leida head või kõigile meeldida (ja see on vabastav!). Pigem jääb mulje, et meeldimisest püütakse hoiduda, öelda seda, mida kuulda ei soovita. Lugeja võetaks justkui käe kõrvale ja viidaks akende taha, nägemaks viletsust ja vaeva. Sama hästi võiks Grigorjeva ülestähendusi tõlgendada kui kõrvalpilku, mis hinnanguid andmata kirjeldab, "see on nali" (lk 61).

"lumehelbeke tasa / tasa on rääkinud" (lk 23).

Arvustus ilmus Värskes Rõhus nr 58.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: