Piret Karro. Õppetunnid autoritaarses riigis ({{commentsTotal}})

Protest “orjaseaduse” vastu.
Protest “orjaseaduse” vastu. Autor/allikas: Vikerkaar

Semiootik ja ajakirjanik Piret Karro kirjeldab Vikerkaares oma kogemusi Ungaris.

Kaks nädalat enne seda, kui pidin Budapestis soouuringute magistrantuuri alustama, otsustas Ungari peaminister Viktor Orbán selle õppekava riigis kehtetuks kuulutada.[1] Budapestis asuva Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) soouuringute osakond on oma valdkonnas üks tunnustatumaid maailmas, ent Orbáni valitsus nimetas seda ebateaduslikuks ideoloogiaks, mille koht ei ole ülikoolis. Selline raamistus ei ole Ungarile ainuomane, vaid samuti osa laiemast nähtusest, kus radikaalselt parempoolsed katoliiklikud organisatsioonid levitavad üle Euroopa kuulujutte "sooideoloogia" tondist, mis ründavat traditsioonilisi pereväärtusi jms. Nende endi kampaaniad ise on aga laias laastus suunatud nii naiste kui ka soo- ja seksuaalvähemuste õiguste vastu.[2] Eestis tunneme ühte sellist organisatsiooni nime all Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

Niisiis tervitati meid, värskeid tudengeid, osakonna esimesel kogunemisel kirbe muigega, et küllap te pole varem olnud olukorras, kus eriala, mida te just õppima asute, on aktiivse poliitilise rünnaku all. Ei olnud tõesti.

Orbáni valitsus ähvardas 2017. aastal terve ülikooli riigist välja pelutada ning tol kevadel tulid tuhanded inimesed Budapesti tänavatele, et kooli sulgemise vastu protestida.[3] Alates sellest ajast oli CEU ka aktiivses juriidilises n-ö lepingusõjas Ungari valitsusega, püüdes talle sätestatud ebamõistlikult piiravaid nõudeid täita ning saada peaministrilt nõusolek, et ülikool võiks riigis tegutsemist jätkata.[4] Kui mina septembris 2018 õpinguid alustasin, ootas kooli juhtkond Orbánilt allkirja lepingule, mis sõnastas, et CEU on kõik nõuded täitnud – sh avanud satelliitkampuse ülikooli USA koduosariigis New Yorgis, kus õppekavad samuti akrediteeritud on. Ülikooli rektori Michael Ignatieffi seatud tähtaeg selle allkirja saamiseks oli 1. detsember 2018, pärast mida polnuks koolil enam üle jäänud muud kui hakata ette valmistama järgmise lennu vastuvõtmist Viinis.[5]

Niisiis sisenesin asutusse, mis oli poliitilistes kammitsates, õppima eriala, mida püüti kohalikus ühiskonnas demoniseerida. Osa kaastudengeid otsustas midagi ette võtta.

Adrien, soouuringute osakonna doktorant, kellel oli Quebecist, Prahast ja mujalt palju kogemusi aktivismiga, oli üks neist, kes pani ette esimese kogunemise koos Loránd Eötvösi ülikooli (ELTE) soouuringute tudengitega. Kohtusime oktoobri keskel ühes keldribaaris – kümmekond inimest madala lae all ümmarguse laua taga. Arutasime, mida teha ja milline vastupanuvorm võiks Ungaris kõige efektiivsem olla. Eltelased tunnistasid, et on veel haavatavamas olukorras kui meie, sest kui CEU õppekavad on akrediteeritud ka USA-s, tänu millele need on võimalik säilitada, peavad nemad sulgema terve osakonna. Eltelased – ungarlased – ütlesid, et tänavatel marssimisest on kohalikel üsna kopp ees ja ehk peaks välja mõtlema midagi muud. Pärast seda kohtumist aga sai just tänavaprotestidest meie põhiline meeleavaldamisviis, mille vastuoksustest tuleb juttu allpool.

Klassiruumist tänavatele

Sealtmaalt hakkas CEU tudengite seas toimuma organiseerumine – kogunesime igal nädalal mõnes omavoliliselt hõivatud klassiruumis, et plaani pidada. Tagantjärele on keeruline tuvastada selle rühmituseks arenenud risomaatilise struktuuri alguspunkti – see võis olla ungarlasest politoloogiamagistrant Imre, kes koos Adrieniga esimese radikaalsete tudengite rühmituse kokku kutsus. Igatahes 30. oktoobril toimunud esimesel üldkogul oli kohal umbes nelikümmend inimest mitmest eri osakonnast. Tundsin end sel kohtumisel mõneti ebakindlalt, kuna paljudel oli juba rohkesti poliitilise mobiliseerumise kogemusi, mul aga peaaegu üldse mitte. Põhjusteks, miks inimesed sinna ruumi kokku tulid, olid nii motivatsioon Ungari valitsusele vastupanu osutada kui ka lihtsalt põnevus ja uudishimu.

Sellel kohtumisel sõnastasime oma grupi kolm põhilist nõuet: Ungari valitsus peab 1) allkirjastama lepingu CEU-ga; 2) lõpetama kõrghariduse tsenseerimise; 3) tagama kvalitatiivse, kättesaadava, iseseisva ja hästirahastatud hariduse. Sellega viitasime valitsuse rünnakutele teistegi õppeasutuste, aga ka Teaduste Akadeemia (MTA) pihta, mille rahastusest suur osa viidi vastloodud Innovatsiooni ja Tehnoloogia Ministeeriumi kontrolli alla. Seejuures oli valitsusmeelne meedia avalikult laimanud näiteks seksuaalvähemuste uuringuid ja migratsiooniuuringuid viljelevaid õppejõude ning sajad töötajad kartsid (ja kardavad) oma töö pärast. Samuti oli käigus olnud Corvinuse ülikooli privatiseerimine ehk asutuse rahastusskeemi muutmine nii, et edaspidi tuleb suurem osa ülikooli eelarvest tudengite taskust, mida enamik Ungari noortest ei saa endale lubada. Corvinus on eelarve ümberkorraldamise pilootprojekt ning sama saatus võib oodata teisigi ülikoole Ungaris.[6]

ELTE soouuringute osakond korraldas novembri keskel vastupanupäeva, kus loengute ja seminaride vormis räägiti eriala vajalikkusest ülikoolis. CEU Kanada-Soome sotsioloogiaõppejõu Sara, ungarlasest sotsioloogiatudengi Endre ja minu eestvedamisel korraldasime solidaarsusürituse, mis oli esimene meie rühmituse n-ö avalik üritus – kui kõrvale jätta, et olime kaks nädalat fuajees pidanud infolauda, millest sai revolutsioonile värbamise tulipunkt, papist bännerite kogumiskoht, ajakirjanikulõks ning rühmituse liikmete ajaveetmiskoht. Kirjutasime trükiseid, levitasime sõna, panime kokku performance'i-programmi, võitlesime oma üritustele ruumide leidmiseks üllatavalt visade CEU bürokraatia-tuuleveskitega. Kui päev kätte jõudis, marssisime ehk sajakesi varahommikul läbi sügispäikselise Budapesti üle silla Pesti poolele, kus on ELTE humanitaarteaduste hoone, hüüdes tee peal akadeemilist vabadust nõudvaid loosungeid, ning toetasime oma kohaloluga ELTE streigipäeva avangut.

Siis tulime kodukooli tagasi ning 1968. aasta Pariisi üliõpilasaktsioonide traditsioonis korraldasime n-ö teach-in'i, mis tähendab mõne avaliku ruumi spontaanset hõivamist, et sealt läbi käivate inimestega koos tekste lugeda või mõne idee üle arutleda. Kümnekesi lugesime kohvitajatele feministlikke luuletusi: Maya Angelou "Still I rise", Zoe Leonardi "I want a dyke for president", Yona Wallachi "Hebrew" jne. ELTE solidaarsuspäeva viimane osa oli üldkogu CEU auditooriumis, kus sõnastasime laiema pildi olukorrast: asi pole mitte ainult ühe riigi otsustes ühe ülikooli kohta, vaid misogüünias ja natsionalismis, mis neid otsuseid ja seda retoorikat kannab.

Ühel esimestest üldkogudest olime oma mitmekümnepealise grupi jaotanud komiteedeks, mis hakkasid tegelema eri ülesannetega – tänavaprotesti korraldamine, teiste Ungari aktivistide ja ühendustega kontakteerumine, meediaga suhtlemine jm. Protestikomitee esimene kohtumine toimus 1. novembril Norrast pärit soouuringute magistrandi Lauritza köögilaua taga. Mahtusime sinna umbes kaheksakesi täpselt ära, Lauritz tegi meile teed ja sõime ülessoojendatud pitsasid. Külla oli kutsutud ka Gáspár, üks 2017. aasta tänavaaktsioonide korraldajatest, kes lubas meile nõu anda, mida teha ja kuidas mitte ämbrisse astuda – viimane võis tähendada niihästi igava protesti korraldamist kui ka kinniminekut. Ärge jääge võlgadesse ja vältige nuhke, olid tema põhilised nõuanded. Pidasime plaani, kuidas 24. novembril taas tuhanded inimesed tänavatele tuua, et CEU riigist väljapelutamise ja üldse akadeemia tagakiusamise vastu üles astuda.

Üsna varsti tekkis aga ambitsioonikam mõte: pärast marssi võiksime jääda terveks nädalaks parlamendihoone ette Lajos Kossuthi väljakut okupeerima. Paneksime püsti telgid, kus inimesed ööbivad ja kus toimuvad üritused. Selle plaaniga kaasnes küsimus, milliseid ohte me väljakul telkides endale kaela tõmbame: ühest küljest võime sel viisil olla lihtne saak kohalikele rusikameestele, teisest küljest pole päris kindel, mida võib selline aktsioon kaasa tuua neile, kellel ei ole Euroopa Liidu passi. Esialgsetes aruteludes tehti ettepanek eristada grupis Schengeni ala kodanikud, kes võivad enda peale võtta ohtlikumad ülesanded, kuna nad ei pea vahistamisel kartma deporteerimist. Tagantjärele reflekteerides taipasime, et kuna nii kujundasime aktsioone EL-i passi kandjate võimaluste järgi, võõrdusid paljud kolmandatest riikidest pärit üliõpilased sellest grupist. Üks päris esimesi lauale käidud ideid oli Kossuthi väljakul näljastreik korraldada, mis tõmbaks Orbánile negatiivset rahvusvahelist tähepanu – Kanadast ja USAs-t pärit mehed olid valmis seda tegema isegi siis, kui keegi ei liitu, kas või kogemuse pärast, ning Indiast pärit naised, kes olid näljastreike kodumaal pealt näinud, pööritasid silmi.

Kui 24. november käes, kogunesime Corvinuse ülikooli ees kell kolm päeval – Ungari press, riigivastased pensionärid, meie. Kõndisime mõnetuhandekesi läbi vanalinna Teaduste Akadeemia, ELTE ja CEU eest mööda ning pimeduse saabudes jõudsime Kossuthi väljakule, kus pidasid kõnesid Ungari legendaarne marksist Gáspár Miklós Tamás, ELTE soouuringute osakonna juhataja Ágnes Kövér-Van Til, meie esindaja Imre Szijártó jt.

See protestipäev kulges meeleolukalt, aga kõik korraldusega seotud inimesed olid keskendunud juba järgmisele üritusele: samal õhtul algavale otse parlamendihoone ees asuva Kossuthi väljaku nädalapikkusele okupeerimisele. Sedasorti poliitilised aktsioonid on Ungaris lubatud, need tuleb lihtsalt politseis registreerida. Panime väljakule telgid püsti, kolisime sinna oma koolitunnid ning korraldasime teisi loenguid, filmiõhtuid ja pidusid, et valitsuse nina all oma akadeemilist vabadust viljeleda. Projekti ja nii ka meie liikumise nimeks sai Szabad Egyetem (SzE) ehk "vaba ülikool" – ungarikeelsel mõistel szabadegyetem on avatud loengute formaadina Ungaris oma Ööülikooli või Semiosalongi sarnane ajalugu.[7] Otsus Kossuthi ürituse nimi lahku kirjutada oli ungarlaste keelenali, et juhtida tähelepanu sõnale "vaba".

Foto autor Piret Karro

 

Selleks et üritus vastaks poliitilise protesti reeglitele, nagu see politseis registreeritud oli, pidi igal ajal olema kohapeal vähemalt kaks ärkvel inimest, kes aktiivselt oma meelsust väljendavad. Jagasime seitse ööpäeva neljatunnisteks vahetusteks. Öised vahetused poole kolmest poole seitsmeni hommikul olid kõige rängemad: tibutas tasast vihma, õues oli umbes miinus kaks kraadi ning väljakul ei toimunud mitte midagi. Esialgne hirm, et üle platsi võivad tulla kurikatega fašistid, taandus peagi ning sai selgeks, et kõige suurem häda linna keskel graniidi peal telkimise juures on selle tiksumise nüridus. Ja tõenäosus, et tuul viib telgi minema. Mis juhtus õnneks ainult korra.

Päevad olid aga põnevamad. Szabad Egyetemi programm täitus sakslannast grupiliikme Charlotte'i koordineerimisel ja ameeriklasest soouuringute magistrandi Rosa läbiviimisel kiiresti CEU ja ELTE seminaridega, filmiõhtutega vasakpoolsete liikumistest mujal Ida-Euroopas, pidudega, õpitubadega ning legendaarsete akadeemikute esinemistega. Nii Gáspár Miklós Tamás kui ka soouuringute ameeriklasest superstaar Joan W. Scott tõid vihma kiuste täismaja. Samuti tiirutasid telklinnakus nii kohalikud kui ka välismaised ajakirjanikud, nii et pidime riputama endale seinale üsna pika spikri Ungari ja Vene väljaannetest, kellele pole mingil juhul mõtet intervjuud anda, kui ei taha just, et sind Sorosi agendi ja kristlike väärtuste jalge alla tallujana portreteeritaks.

Kossuthi väljaku hõivamine kujunes välismeedias kuumaks teemaks – kohtusime pidevalt Norra, Saksa, USA jt ajakirjanikega, sh Al Jazeerast, The New York Timesist ja Jacobinist. Avaldatud lugude põhikonksuks oli tihti "Sorosi ülikooli" martüürium, kuigi püüdsime rõhutada, et me ei seisa ainult CEU eest. Valitsusmeelne sopameedia aga tituleeris meid järjepidevalt Sorosi käsilasteks. (Niisiis toimus kummaltki poolt äraspidine antisemiitliku troobi toitmine – mis toimub Ungaris näiteks ka linnaruumis, kus plakateid ehib tihti Sorosi nägu koos immigrantide- või Brüsseli-vastaste loosungitega.) Hilisemad kajastused muutusid veidi tasakaalustatumaks ning Ungari väljaannetest asus Mercè sündmustel propagandavaba pilku peal hoidma.

Väljakul valvamise materiaalne tegelikkus koosnes pidevast teekeetmisest ja info-/snäkitelgi all vihmavarjus seismisest, gaasilamp konte soojendamas. Tuli vaadata, et n-ö klassiruumitelkides tehnika töötaks ja seinad ära ei lendaks, ning anda ajakirjanikele eksprompt intervjuusid. Kohalikke ungarlasi käis aga meie juures palju, nii et need vähesed meie seast, kes ungari keelt rääkisid, olid pidevalt vestlustes. Lendlehed, mida jagasime, olid nii ungari kui ka inglise keeles ning me püüdsime vältida välismaalaste pundina paistmist – kuigi suurem osa meie seast ei olnud ungarlased ning paljud neist, kes olid, olid elanud aastaid välismaal. Peale valitsusmeelse meedia aga kohalikelt suurt rahvuspõhist vastuseisu ei kostnud, pigem toetust.

Budapesti tänavamarssidel olid seniajani enamuse moodustanud põhiliselt vanemad keskklassi inimesed. Ehk seetõttu, et tänu pensionile tunnevad nemad ennast riigi vastu häält tõstes kõige kindlamalt. Telklaagrisse tõid need vanatädid ja -onud meile väga palju süüa – omaküpsetatud kooke, supipadasid, aga ka kindaid ja salle. Vanaemad tulid koos lastelastega meile häid sõnu ütlema. Enamik juurdeastujaid väljendas suurt toetust, et me protestilaagri püsti olime pannud, imestades, mille kõige kiuste me seda teeme. Üks ütles näiteks: "Nii tore, et te seda teete. Ma olin 1956. aastal 12-aastane ja nägin, kuidas ülestõus läbi kukkus, ja teie näete nüüd ka, aga see on oluline, et te näeksite."

Kossuthi väljaku okupeerimise kõige suurem töövõit oli Ungari üliõpilasühingu Hallgatói Szakszervezet (HaSz) asutamine. Kui meie Szabad Egyetem küll ühendas kolme ülikooli tudengeid, oli see pigem rahvusvaheline ja ingliskeelne seltskond, kes pealegi ilmselt kavatses pärast oma ühe- või kaheaastase magistrikraadi omandamist riigist lahkuda. Ungari tudengid vajasid aga midagi püsivamat. HaSz koosneb keskmiselt noorematest inimestest kui SzE. Nende poliitiline kultuur põhineb meie omast veelgi vähematel kogemustel, aga praegu on nad üks põhilisi gruppe, kes valitsuse korraldatud silmakirjalikel haridusüritustel vilesid puhuvad ning pikas plaanis vastupanu organiseerivad.

Kossuthi väljaku finissage toimus sümboolsete matustena. See oli laupäeval, 1. detsembril – CEU lepingu allkirjastamise tähtajal. Allkirja ei tulnud ja keegi ei pannud seda imeks. Sängitasime akadeemilise vabaduse sümboolselt hauda, aga mitte ainult CEU pärast, vaid ka ELTE, Corvinuse ja Teaduste Akadeemia pärast. Ungari valitsus oli suutnud ühe ülikooli oma territooriumilt pagendada. Kesk- ja Ida-Euroopa ning kogu siit ida poole jääva regiooni tudengitele oli see ülikool olnud aga oluline hüppelaud rahvusvahelisse (st lääne-) maailma. Viini elukallidust arvestades ei ole CEU esialgsed lubadused õppetoetuse ja majutuse kohta vaesemapoolsetele tudengitele just suureks abiks ning tõenäoliselt tõstab kool õppemaksu. Institutsioonina kohaneb CEU ilmselt Viini konkurentsitiheda keskkonnaga, aga meie leinasime ka ELTE, Corvinuse ja MTA autonoomiat ehk üleüldist akadeemilist vabadust ja sõltumatust Ungaris.

Peied pidasime sealsamas, teknopeona, nagu ühele tudengite korraldatud üritusele kohane. Meie telkidest parlamendiväljakul said teknorütmis tuksuvad peoruumid ning me hõivasime ala, mida päeval valvavad sinelites ja kirsasaabastes sõdurid, oma higiste tantsivate kehadega. See tundus täiesti õige asi, mida teha – teknokultuuri ja poliitilise vastupanuliikumise ühisteks väärtusteks on tugevus kõige kiuste vastu pidada ning ühtsus ja solidaarsus kaaslastega.

Mitteformaalsed hierarhiad

Kogu väljaku hõivamise nädal oli kulgenud pidevas eriolukorra tundes ning niiskuse kiuste näis, et on vaja kustutada lakkamatuid tulekahjusid. Niisiis võtsime esimesel üldkogul pärast üritust, 4. detsembril, hetke, et läbi mõelda, kuidas asjad väljakul tehtud said. Kuidagi oli nii läinud, et mehed tegid otsuseid ja naised viisid neid ellu. Kuigi rühmituse ideaal oli olla n-ö horisontaalselt organiseeritud lameda hierarhiaga grupp, toimisid paratamatult teatud ebatasasused. Näiteks tekitas asjaolu, et protestid pidid olema politseis registreeritud, vajaduse ühe-kahe juriidilise vastutaja järele, kelle nimi pidi avalikel materjalidel korraldajana kirjas olema. Teiseks oli ainult ungari keele kõnelejatel ligipääs teatud kohalikule informatsioonile, mille jagamiseks me ei taibanud kohe alguses kindlat reglementi sisse viia. Raskemini hoomatavate välja- ja sissearvamisdünaamikate mõjul kujunes nii, et enamik meie ungarlasi olid mehed. Seega tekkisid olukorrad, kus need neli-viis ungari, kanada ja ameerika meest tegid isekeskis kiireloomulisi otsuseid, sh raha, aga ka esindatuse jms kohta, ning ülejäänud mitukümmend inimest pandi hiljem fakti ette. Väljaku hõivamise kontekstis võis see mingil määral põhjendatud tunduda, aga seda enam oli põhjust nädal hiljem maha istuda ning asjad läbi arutada.

Esimesel üldkogul aga tundsid mehed seda kriitikat kuuldes end väga haavatult ning me ei saavutanud soovitud konstruktiivsuse astet. Kogunesime paar päeva hiljem mõne liikumise naisega üsna spontaanselt ühte ruumi, et asja üle uuesti reflekteerida. Tõmbasime kardinad alla, et meid koridorist näha poleks. Arutasime, kuidas läks nii, et mehed tegid otsuseid ja naised tegid teed, ning kuidas esimest korda elus aktivismiga kokku puutunud noormehed võisid mõnele vilunud vasakpoolsele naisele nähvata, et korista see telk ära, selmet seda ise teha. Mehed, kellel polnud mitte mingit varasemat organiseerumise kogemust, said meie liikumise superstaarideks. Samuti olime hoolimata päris esimesel eltelastega toimunud kohtumisel arutatud eri aktivismiformaatidest keskendunud peaasjalikult tänaval marssimisele või veel ohtlikumale direct action'ile, mida on võimalik teha ainult neil, kes saavad ja tahavad oma keha avalikus ruumis otsese vastupanu olukorda panna, kartmata arreteerimisel näiteks riigist väljasaatmist. Arutasime, et peame intersektsionaalsust rakendama algusest peale, mitte ainult siis, kui keegi peab liikumist esindama. Seda tööd oli palju teinud ungarlane Nora, kes ütles hiljem, et äkki lõpetaks selle võrdõiguslikkuse asja üldse ära, kui see tähendab seda, et kaamera ees lükatakse iga kord tanki tema kui ungari naine.

Ent sotsioloogiamagistrant ja protestikomitee juht Miriam tõmbas veidi hoogu maha, öeldes, et ta ei taha siin luua narratiivi, nagu oleksime meie mingid cool'id kõiketeadvad naised ja nemad oleksid rumalad mehed – tema on kõigilt palju õppinud. Sara rõhutas, et muidugi oleme me kõik toredad inimesed, aga samal ajal on ühed meist sotsialiseeritud võtma oma võimu enesestmõistetavamana kui teised. Ning see tekitab reaalseid ebavõrdsusi grupi sees.

Hiljem sattusin ühe õppehoone rõdul Sara ja Rosaga eraldi rääkima. Arutasime, et meie tuumikmeestel on kõigil üks nipp, mida nad kasutavad, et rühmituse liikmeid oma soovi järgi suunata – nende sarm. Kes saaks vastu panna, kui ilus noormees su poole nõjatub ja pehmelt kõrva sosistab, et tead, mul on selline mõte, ma tahaks teada, mida sa arvad… Kissitasime Rosa ja Saraga silmi, et "Kas sul ongi paremad ideed või sa oled lihtsalt pikk…?!"

Üheks kõige problemaatilisemaks tegelaseks osutus üks USA-s üles kasvanud ungari noormees, kes hakkas liikumises nägema võimalust isiklikuks võimulennuks. Ta oli pikk ja sarmikas mees, kes mõjus suheldes sooja ja sõbralikuna, aga kuna teda oli kogu elu rääkimise ja otsustamise eest tunnustatud, oli tal väga raske horisontaalse struktuuri praktikaga harjuda. Niisiis kippus ta üldkogudel kõige rohkem sõna võtma, püüdlema liikumise esindajaks nii ajakirjanduses kui ka CEU administratsiooni ees ning tema kodu muutus üheks tagatoaotsuste tegemise peakontoriks. Seejuures olid tema rutakalt käiku lükatud otsused tihtipeale läbimõtlematud ning ülejäänud grupp pidi hiljem tagajärgi siluma. Ta kippus ka poliitiliste tegelastega omavahel kohtuma ning ei jaganud tingimata ülejäänud grupile infot, mida nendel kohtumistel räägiti. Püüdsime talle mõista anda, et see käib SzE põhimõtete vastu.

Nii võivad horisontaalselt organiseeritud grupis tekkida mitteformaalsed hierarhiad, isegi kui ametlikke, läbipaistvaid hierarhiaid pole. See, mis otsused lõpuks tehakse, sõltub tugevalt inimeste sõnaosavusest ja julgusest, eriti kuna üks meie olulisi otsuste tegemise formaate oli üldkogu, kus rääkisid need, kellel polnud probleemi oma mõtteid võõrkeeles viiekümne inimese ees avaldada. Samuti ei saa kellelegi umbusaldust avaldada, sest keegi ametlikult ei juhi. Aga umbusaldust tekib palju.

Solidaarsus üliõpilaste ja tööliste vahel

Kossuthi väljaku okupeerimisest polnud veel kahte nädalatki möödas, kui Ungari parlamendist tulid järgmised uudised: vastu võeti määrus, mis tõstis ületundide arvu, mida tööandja võib oma töötajalt nõuda, ning nende ületundide eest oli seaduslik palgamaksmisega viivitada kuni kolm aastat. Nüüd sai tööandja põhimõtteliselt nõuda kaheksatunnise tööpäeva lepinguga töötajalt ühte tasustamata lisatundi päevas. Seaduse taga seisid väidetavalt Saksa autotootjad, kes lobistasid selle nimel, et saaks Ungarist veel odavamat tööjõudu välja pigistada.[8] Määrus ristiti asjakohaselt orjaseaduseks.

Kuna teine solidaarsusavaldus, mis Kossuthi väljakul peale üliõpilastevahelise ühingu loomise tehti, väljendas tudengite solidaarsust töölistega, tundsime end puudutatult. Ning õhus oli vastupanu. Tolle kolmapäeva, 12. detsembri õhtul hakkasid inimesed spontaanselt väljakule kogunema. Need meie seast, kes läksid, kutsusid teisi liituma: grupi chat'is tuli sõnum, et tulge Margiti silda blokeerima. Astusin koolitänaval hiina toidukohast õue, nägin kolme kuju kiirel sammul tõttamas, tundsin ära Miriami ja Adrieni ning jooksin neile järele – nad naersid, et nii peakski olema, et inimesed tänavalt ühinevad! Kõndisime tõtlikult Margiti sillani, kus marssisid juba tuhanded inimesed. Skandeeriti: "Räpane Fidesz" (Mocskos Fidesz), "Orbán, kao ära" (Orbán, takarodj). Varsti leidsime rongkäigust üles enda salkkonna, kes marssis meie Szabad Egyetemi ja "Diák-munkás szolidaritás" ("Õpilaste-tööliste solidaarsus") bänneritega. Blokeerisime tuhandete inimestega seekord ilma politsei loata liiklust, aga politsei marssis meiega kaasa ja püüdis rahvast enam-vähem joonel hoida. Kõik autod, mis olid peatuma sunnitud, tuututasid toetuseks. Lõpuks jõudsime Fideszi peakontori juurde, kus politsei võttis ühtlaselt rivvi, et me neist läbi ei pääseks. Inimesed kogunesid nendega vastakuti, püüti läbi murda, aga eriliste tulemusteta. Kaks naist pääsesid blokist läbi ja ronisid hoone esimese korruse rõdule, kus hõikusid ruuporisse hüüdlauseid. Inimesed olid elevil, aga midagi muud peale kerge tunglemise ei juhtunudki. Vastupanu ei viinud murdepunktini. Otsustati tagasi Kossuthile marssida, tee peal teistki silda okupeerides.

Jakob Gawkowski 

Kossuthil moodustas märulipolitsei üle väljaku mustreid, et inimesi välja suruda. Mõned sõbrad olid jäänud politsei piiramisrõngasse. Olla ei olnud enam tore, vaid kurb ja väsinud. Samas, trotsist valitsuse vastu ei tahtnud keegi lahkuda. Kohtasin Sarat ja Imret, kes asja ohutust kaugusest jälgisid. Otsisin silmadega Adrieni, aga ei leidnud. Politsei lasi mitmel korral pisargaasi käiku, ühel pingil toibus naine – üks neist, kes oli Fideszi rõdule roninud – nüüd nägi ta välja, nagu oleks 20 aastat joonud, sest talle oli pisargaasi kurku lastud. Inimesed vandaalitsesid – lükkasid prügikaste ümber ja panid neid põlema. Imre naeris, et tema on selliste asjade jaoks liiga pursui. Lõpuks, veidi pärast südaööd, suutis märulipolitsei inimesed Kossuthi väljakult jõulupuu alt välja tõrjuda. Sara ja Viktor läksid lähedalasuvasse baari plaani pidama, mina kodubussi peale.

Järgmisel hommikul lugesin protestigrupi chat'ist, et Adrien oli eelmisel öösel arreteeritud, süüdistusega vägivallas politsei vastu. Tal oli õnnestunud telefon enda kätte jätta, nii et ta saatis meile sõnumi, et võtke meid abistanud juristide grupiga ühendust. Inimesed hakkasid tegutsema: helistati juristile, Shwetha, Lauritz ja mina hakkasime eelmisel päeval salvestatud videomaterjali läbi kammima, et Adrieni arreteerimise hetke leida. Juba 13. detsembri hommikul kell 11 oli kinnipidamisasutuse ette kogunenud kümmekond inimest, et bännerid üles tõsta ja solidaarsust näidata. Grupi kollektiivne keha tegutses, et leida võimalusi, kuidas Adrieni aidata. Panime videomaterjalist kokku ajatelje, kus udustelt ja pimedatelt kuvatõmmistelt võis täheldada, et Adrien oli vahetult enne oletatavat arreteerimishetke üsna rahulik. Ehk olnuks see piisav tõendusmaterjal, et ta ei virutanud politseinikule vasaku käe ja parema jalaga, nagu oli kirjas nii tema kui ka nelja teise samal ajal arreteeritud protestija protokollis?

Samal 13. detsembri ööl toimus järgmine mäss, kuhu mina ei läinud. Lugesin grupi chat'ist ärevaid sõnumeid: "Kus te olete? Kõndige aeglasemalt, tagumine ots ei jõua järele!"– "trummarid ettepoole!" – "politsei ootab teid ees, pöörake paremale väiksesse tänavasse!" – "ärge laske neil ennast sisse piirata!" – "Kus Ryan on?? Kas Ryan on ok??" Sellised sõnumid jätkusid poole ööni. Hommikul lugesin, et Ryan jõudis koju, aga tema sõbranna jäi auto alla. Inimesed olevat pidanud märulipolitsei eest tänavatel paaniliselt pelgupaiku otsima.

Püüdsime võimalikult strateegiliselt käituda, kuni Adrien oli kinnipidamisasutuses. Jurist soovitas pead maas hoida, et mitte anda asjale poliitilist mõõdet, mis võimaldanuks Ungari võimudel aina paremini teha ühest õnnetust tudengist hoiatav eeskuju aktivistide hirmutamiseks. Samal hommikul oli kollane ajakiri Ripost pannud esikaanele protestil osalenud inimeste nägusid, soovitades lugejal politsei kutsuda, kui ta neid näeb. Meid nende hulgas õnneks polnud.

 

Meile teadaolevalt kavatseti Adrieni 72 tundi kinni hoida ning selle aja jooksul pidi selguma, kas kohtunik teeb kiire otsuse või läheb juhtum edasisele uurimisele. Esimene variant olnuks kehvem, sest enamik kiirelt otsustatud kaasustest päädivad süüdimõistmisega: 2–8 aastat vanglakaristust.

14. detsembril kogunesime kiirkorras Adrieni päästmise koosolekule. Inimeste kaelaveenid tuksusid nähtavalt ning hääled olid rahulikuks sunnitud. Meie koostatud ajajoon oli advokaadile saadetud ning Adrieniga tol ööl koos olnud inimesed kirjutasid tunnistusi – mida veel teha saame? Enam-vähem samal hetkel, kui olime kõik maha istunud ning meie individuaalsed pinged olid ringis üheks sulanud, tuli Sarale sõnum, et Adrien lastakse sama päeva pärastlõunal vabaks. Inimesed võpatasid kergendusest. Aga plaaniga tuli jätkata, sest kuigi sõber saab eeluurimisvanglast vabaks, ei teadnud me, milline saab olema lõplik otsus, kui kohtunik selleni kunagi jõuab. Kui Adrien veel samal päeval meiega ühte ruumi jõudis, leidsime end kallistamise külakuhjast. Ent töö jätkus, turgutuseks šokolaad ja küpsised, mis humanitaarpakina kunagi kongi ei jõudnudki, sest siingi olid ungarlastel bürokraatlikud kaikad kodarates.

Vastupanu tundub asjatu

Mõni päev hiljem, 17. detsembril olime taas tänavatel. Seekord olid parlamendi opositsiooni kuuluvad liikmed teletorni hõivanud, mis tähendas, et vastupanu oli ametlikult jõudnud poliitilisele tasandile.[9] Riigis selle kohta eriti ametlikke uudiseid ei levinud, teletorn edastas hoopis sõnumeid sellest, kuidas Rootsis immigrandid kristlikke väärtusi ohustavad. Sõitsime rongiga linna serva ning Imre ütles, et just seetõttu koliti teletorn linna keskväljaku kõrvalt nii kaugele, et inimesed sinna protestima ei läheks. Ma elasin eestlasena salaja läbi 1991. aasta nostalgiat ning lootsin, et see siin tähendab midagi.

Teletorni ette oli kogunenud päris palju rahvast – kohtasime tuttavaid aktiviste, Sara kadus korraks rahva sekka ja naasis külmutatud pitsadega, mida toetajad olid kuhugi kuhjanud. Samas olid opositsiooniparteid kohal ja nii seisime vastu tahtmist korraga nii eesmärgi koopteerinud liberaalse Momentumi kui ka parempoolse natsipartei Jobbiku lippude all. Kaks meest, keda olime näinud ka varasematel protestidel, seisid meile kahtlaselt lähedal ega tundunud tavaliste protestijatena. Imre läks nendega juttu tegema ning tuli tagasi infoga, et tüübid on agendid, sest nad ei osanud ühelegi poliitilisele küsimusele vastata. Võtsime rahva seas üles hüüu: "Kes ei hüppa, on Fideszi valija!" Kõik hüppasid, peale meie kahe sõbra. Kui olime koduteele asunud, võtsid nuhid sappa ning astusid sama rongi peale. Poolnaljatamisi, aga tungivalt agiteerisin kõiki järgmises peatuses rongist maha hüppama. Agendid jäid rongi ja kadusid öhe.

Ungari valitsuse ainus reaktsioon kõikidele nendele protestidele oli Imre Nagy kuju linnaruumist eemaldamine,[10] et kunagine revolutsionäär linnapildis silma ei riivaks, ning maksuvabastuse sisseviimine paljulapselistele peredele, et keskklassi naised sünnitaksid rohkem puhastverd ungarlasi.[11] Orjaseadus võeti vastu, CEU kolib riigist välja, MTA laguneb jne. Samas oli meil võimalik selles riigis valitsuse vastu protestida. Ühest küljest võis see tunduda märgina, et kõik ei ole veel kadunud ning midagi on võimalik teha, teisest küljest tundus sügisel CEU-s loengu andnud feministlik teoreetik Sara Ahmed naelapea pihta tabavat, kui ütles, et mõnikord on kaebuste kuulamine lihtsalt ventiil, mis laseb pinget maandada ilma, et midagi tegema peaks. Orbán oli järjepanu järjest pöörasemaid seadusi vastu võtnud: kodutuse kriminaliseerimine, Lex CEU, soouuringute keeld, orjaseadus, administratiivkohtu süsteemi sisseviimine. Tundus, et protestiürituste seadusliku korraldamise võimalus on jäetud rahva pahameele tasalülitamiseks, et nad end tänavatele tungides maha rahustaksid, ent midagi radikaalsemat korda ei saadaks.

Kui ma pärast jõuluvaheaega Budapesti saabusin, kohtusin esimesena Imrega, kes oli kogu vahepealse aja linnas olnud ja parteisid, tudengeid ning töölisi agiteerinud. "Peab ju," ütles ta. Vestlesime Orbáni liberaalsest minevikust ja nüüdsest sõprusest Brasiilia paremäärmuslasest presidendi Bolsonaroga ning sellest, kuidas meie ungari ameeriklane oli vahepealsel ajal Szabad Egyetemi nimel asunud omavoliliselt mõne partei ja kodanikuühinguga järgmist meeleavaldust korraldama. Olles Eestis külastanud Vabamut ja vaadanud "Seltsimees last", küsisin Imrelt, kas on võimalik, et mõne aasta pärast hakkab Ungari praeguseid riigivastaseid aktiviste üles otsima ja vangi panema. Imre arvas, et see pole võimatu.

"Kas sa oled selleks ajaks kodumaalt lahkunud?"

"Jah, igal juhul," vastas Imre.

[1] Vt P. Karro, M. Mõttus, Ungari kehtestab üha rõhuvamat riigikorda. Müürileht, 29.10.2018. https://bit.ly/2u6qful.

[2] "Sooideoloogia" Eestisse jõudmise anatoomiast vt: A. Velmet, Sooideoloogia ajaloost ehk katoliikliku internatsionaali kohtumine eesti rahvuslusega. Vikerkaar, 2016, nr 10/11, lk 132.

[3] Vt Võim ja vastupanu Kesk-Euroopa Ülikoolis. Vikerkaare blogi, aprill 2017. http://www.vikerkaar.ee/archives/21302.

[4] Vt M. Mölder, Korruptsioon või konservatism: CEU ja Ungari poliitika. Vikerkaare blogi, aprill 2017. http://www.vikerkaar.ee/archives/21458.

[5] Vt P. Karro, Kui akadeemia jääb ette autokraatiale. Müürileht, 2018, nr 77.

[6] Another Leap in the Dark: "Privatization" of Hungarian Universities. Hungarian-spectrum.org, 07.10.2018. https://bit.ly/2TbZa75.

[7] Vaata näiteks siit: https://bit.ly/2TteZXZ.

[8] A. Gagyi, T. Gerocs, The Political Economy of Hungary's New "Slave Law". LeftEast, 01.01.2019. https://bit.ly/2BSeZ9c.

[9] Á. Vadai, I Occupied Hungary's State TV Offices with Other MPs. This Is Only the Start. The Guardian, 19.12.2018.

[10] Vt R. Schwartzburg, I. Szijarto, The Ghosts of a Fascist Past. Jacobin, 26.01. 2019. https://bit.ly/2NCeXHb.

[11] V. Wystepek, Orban To Pay Women €31,422 for Having Three Kids. NewsMavens, 14.02.2019. https://bit.ly/2tF58z1.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: