Kõuts tõdes, et need ei ole ainult teadlased ja ajakirjanikud, kes paberajakirjanduse pärast muret tunnevad, vaid neid muretundjaid on palju rohkem. Ta lisas, et sel teemal on mõtlemiskohti omajagu.

"Palju on räägitud veebist, sellest, et veeb on tõepoolest ju lõputu ja suudab vastata väga erinevatele vajadustele. Teisalt, lugeja seisukohast mõeldes on veeb väga paljudele segane ja prahti ning reklaami täis nähtus, kui kaalutakse paberi või veebi kasuks."

Mõtlemiskohad lugeja ja paberajakirjanduse suhetes. Autor: kuvatõmmis/ERM

Kõuts rääkis, et sageli võib juhtuda ka nii, et asjad, mille eest inimene paberil maksab, võivad olla veebis tasuta kättesaadavad ja see kahandab paberi väärtust. "Teiselt poolt me jällegi näeme, et paberi autoriteet on kõrgem – kui mõte on kivisse raiutud või paberile trükitud, siis tundub, et see on väärtuslikum."

Samuti tõi ta välja kojukande, millest on viimastel nädalatel tulnud mitmeid uudiseid just väljaspool Tallinna ja Harjumaad, kus neid kojukandjaid on vähe. Samamoodi on kasvanud ka inimeste keskkonnateadlikkus. Paberist loobutakse või seda välditakse juba sel põhjusel, et need puud jääksid siiski kasvama.

"Tänapäeva kodusid vaadates võib ka öelda, et tegelikult on ka paberi kasutamise võimalusi moodsates elamistes palju vähem. Meil on pelletikütted ja ei ole enam kaminatki, mida süüdata selle hea paberajalehega," tõi Kõuts välja.

Ilmselge on, et trükimeedia roll on inimeste elus muutunud, tõdes ta. "See ei ole kellelegi uudis, et väga suurtest paberväljaannete lugejatest on inimesed muutunud pigem veebilugejateks ja paberil võib-olla jälgitakse ühte, kahte, maksimaalselt kolme väljaannet." Kukkumine on olnud väga suur.

"Eestlaste laual on olnud paberväljaandeid, nii ajalehti kui ajakirju hästi palju. Imetlusväärselt palju. Aga praegu tõesti neid valikuid on ju hästi palju ja endiselt on valikuid ka paberil väga palju, ja teine suur tendents, mis meediakasutuses esile tuleb, on see, et inimesed ongi hakanud tegema valikuid, mis liiguvad palju tugevamalt kitsamatesse niššidesse või teatud spetsiifiliste komplektide juurde."

Kõuts rääkis lähemalt uudisrepertuaaride uuringust, mida nad koos teiste teadlastega tegid ja tõi välja, et tasakaal on praegu selline, et veeb loomulikult domineerib ja on ka selliseid meediarepertuaare, kus traditsioonilist ajakirjandust uudisteallikana ei kasutatagi – nt need inimesed, kes kasutavad uudiste saamiseks sotsiaalmeediat."

Eestlaste uudisterepertuaarid. Autor: kuvatõmmis/ERM

Samas tuleb tõdeda üht – väga kirju repertuaaride pilt muudab keeruliseks sellise ajakirjanduse või sisu pakkumise, mis võiks tõepoolest väga suurt hulka inimesi kõnetada.

Teised uuringud näitavad seda, et osadel lehtedel on alates 2004. aastast kõrgharidusega lugejate hulk olnud üsna stabiilne – nagu Postimehel 30–40 protsendi vahel, just paberlehel. "Aga on ka mõned paberlehed, millel see kõrgharidusega lugejate hulk on üpris kõrge – nt Äripäev, 70 protsenti paberlehe lugejatest on kõrgharidusega. Mis ei ole ka üllatav, sest see on väga spetsiifilisele rühmale suunatud väljaanne."

Suurimate paberlehtede kõrgharidusega lugejate osakaal. Autor: kuvatõmmis/ERM

Ka Õhtulehe puhul on näha, et viimastel aastatel on kõrgharidusega lugejate arv jõudnud üsna populatsiooni keskmise lähedale. Kõuts tõdes, et muudes riikides on näha, et auditooriumi lahknemine nendeks kes hindavad paberväljaandeid ja nendeks, kes ei hinda, käib tihti sotsiaalmajandusliku staatuse ja hariduse põhjal.

Kõuts tõdes, et tema hinnangul ei ole paberlehe eelistamine just nimelt kõrgharidusega lugejate hulgas või elitaarse lugeja poolt sugugi välistatud trend. "Tasub silmas pidada, et tegelikult see lugeja, kes paberit tahab käes hoida, seda tekstimõnu saada, tõenäoliselt ongi keskmisest nõudlikum." Samas lisas ta, et tuleb küsida järgmist: kas me suudame neile pakkuda seda sisu, mida need inimesed tahavad?

Ta tõi välja, et kui nt Õhtulehel toovad põhitulu tellijad, siis maakonnalehtedel on see reklaam. "See on selles mõttes kriitiline koht, et kui Ajalehtede Liidu andmetel on maakonnalehtede reklaamikäibe osakaal kogukäibest 67 protsenti ja maakonnalehed tegutsevad nendes piirkondades, kus majandus pigem ei õitse, pigem ääremaastumise tingimustes, siis tegelikult see reklaamist sõltumine on nendes piirkondades väga probleemne. See on ka põhjus, miks hakatakse otsima koostöömudeleid nii omavalitsusmeedia, teiste ametkondade ja riigiasutustega, et elus püsida."

Meediaorganisatsioonide ärimudelid. Autor: kuvatõmmis/ERM

Suurte päevalehtede sissetulek tuleb suuresti muudest allikatest, mitte ajakirjandusliku sisu või reklaami müügist. "Tegelikult on näha, et hakkabki kujunema selline olukord, kus tegelikult head ajakirjandust – ja paberajakirjandust eelkõige – peavad Eestis üleval kas valgustaja- või filantroopilise häälestusega ettevõtjad ehk tegelikult see olukord ongi muutunud selliseks, et väga tihti see sõltuvus sellisest muust ärist võib mõjutada seda, milliseks see sisu kujuneb."

Samuti tuleb rääkida sellest, kui palju maksab ajakirjaniku töö ja kui palju on väärt sisu tegemine ja loomine. "Detailseid sissevaatavaid andmeid omamata on minu hüpotees see, et ebavõrdsus sissetulekutes ajakirjandusvaldkonnas suureneb."

Lõpetuseks tõi Kõuts välja mõned kriitilised küsimused, mis vajavad vastuseid – paber võib pakkuda lisaväärtust, aga mis see täpselt on ja kui kitsale seltskonnale või kui väikesele jälgijaskonnale on võimalik seda paberil ajakirjandust pakkuda?