Viimasel ajal ei saa meediat jälgides mööda sõnast "trollima" ega trollidest endist, piisab, kui paotada mõne kommentaariumi kaas.

Trollimine on Eestis 21. sajandi sõna ja tegevus. Algselt tähendas trollimine internetis trollimist, nüüd on trollide tegevusväli laienenud maapealsesse ellu. Varjatult poliitilisele anonüümsele internetitrollimisele on lisandunud avalik poliitiline trollimine.

Troll on deemonlik hiiglane, aga vahel hoopis kääbus skandinaavia mütoloogias. Norras troll, Taanis trold. Folkloor kujutab neid õelate, juhmide ja isekate peletistena, kes kiusavad teelisi. Lastekirjanduses said trollidest 20. sajandil märksa nunnumad tegelased. Soomerootsi kirjaniku Tove Janssoni muumitrollid on ühed soojemad ja meeldivamad kangelased lastekirjanduses, kõigi pisivigadega ja eriti tänu neile.

Vale-trollid tekkisid enne internetti: USA õhuväed nimetasid alates 1972. aastast nii vene spioone. Oxfordi inglise sõnaraamat tõi sõna 1992. aasta köites ära märkimaks netiveteranide pilkenooli algajate suunas.

Eesti õigekeelsussõnaraamat ütleb, et 'trollima' tähistab võrgukeskkonnas trollina tegutsemist.

Slängisõnastik slang.ee on täpsem: "Võrgukogukonnas sütitavaid, kõrvalisi või teemaväliseid sõnumeid postitama, peamise eesmärgiga provotseerida teisi kasutajaid soovitud emotsionaalse vastukaja saamiseks või muul viisil normaalset arutelu lõhestama."

Veel täpsem on Vikipeedia: "Internetitroll on internetis anonüümselt tegutsev füüsiline isik, kes teeb poliitilistel või majandusliku kasu saamise eesmärkidel või isiklikel motiividel online-kogukondades (näiteks arutelufoorumites, jututubades või blo-gides) kuritahtlikke šokeerivaid avaldusi, õhutab tülisid ja vihkamist, kruvib üles pingeid, propageerib rassismi, šovinismi vms."

Ütleksin kokkuvõtvalt: trollimine on protsessi takistamine sihiliku pahatahtliku nõmetsemisega.

Internetitrolle tunneb stampsõnavarast (KaKa, liberastid, autorollotama, multikulti, globalistid, Oss, härmatamine) järgi, sarikommenteerijad mõjutavad avalikku ruumi, mis asub ju üha enam internetis.

Poliitilised trollid takistavad või naeruvääristavad ühiskondlikke protsesse justkui uhkusega, lõigates oma nimele ja parteile ainult oma valijarühma meelsust aimates kasu.

Eestis astutakse kõigepealt paar sammu ajakirjandusvabadusetuse suunas ja siis aetakse segi ajakirjandusvabadus, sõnavabadus ja vaenu õhutamine.

Ruuben Kaalep asutas riigikogus sõnavabaduse toetusrühma, lausudes: "Mind teeb murelikuks näiteks internetivabaduse piiramine Euroopa Liidu õigusaktidega. Lisaks ei tohi kriminaliseerida vihakõne."

Muidugi ei tee enne riigikokku saamist trollina tuntud Kaalep juttu ajakirjandusvabadusest. Trollimise üks aspekt on nähtuste kaaperdamine ja neile vastupidise sisu andmine, antud juhul sõnavabaduse maski all õõnestades tegelikku sõnavabadust.

Tsiteerin Eesti Inimõiguste Keskuse juhatajat Kari Käsperit Müürilehest: "Nagu pea kõik teisedki inimõigused, ei ole sõnavabadus piiramatu. Eraelu puutumatuse rikkumine, laim, nilbus, pornograafia, avalik kord, riigi julgeolek, salastatud teave, ärisaladus või autoriõiguse rikkumine on mõned alustest, mille puhul on sõnavabaduse piiramine õigustatud ja üpris tavaline. Vaenukõne on samuti üks neist."

Mis on poliitiline trollimine?

Selged tundemärgid on olukorral, kui siseminister Mart Helme ja rahandusminister Martin Helme Ruuben Kaalepi eeskujul ametivannet "hea tuju" märgiga tähistasid, saavutades maailma meedias valge ülemvõimu toetajate tiitlid. USA paremäärmuslased ja natsid võtsid selle kasutusele just trollimiseks. New York Times meenutas Helmede näite puhul, et sama žesti tegi Uus-Meremaal mošeetulistamises poolsada inimest tapnud Brenton Tarrant. 

Presidendi otsuse ja institutsiooni trollimiseks võiks pidada seda, kui Mart Helme nimetas riigi esimest naispresidenti "emotsionaalselt ülesköetud naiseks" koduvägivallas süüdistatud ministri ametisse vannutamiselt välja kõndimise eest. Uudis levis tuntud väljaannetes üle maailma, minister suutis ühe soojaga alavääristada koduvägivalla probleemi ja alandada presidenti selle eest, et ta on naine.

Eesti Euroopa suuna trollimisena tundub Prantsusmaa paremäärmusliku Rahvusrinde juhi Marine Le Peni Eestisse kutsumine. Tuua tuntud Euro-vastane ja Putini toetaja maale mõni päev pärast 15 aasta möödumist Eesti astumisest Euroopa Liitu on küüniline ning lisaks äärmiselt küsitav otsus, sest Le Pen on öelnud, et Ida-Euroopat pole vaja Venemaa eest kaitsta.

Eelkõige paistab poliitiliste trollimängudega silma EKRE, aga samasse trollibussi astuvad teisedki erakonnad: ajakirjandust vaigistav isamaalane Mart Luik andis provokatiivse signaali poliitilise kasu eesmärgil. Reformierakonna poolelt paistab silma Jürgen Ligi, kelle märkused sisserändaja poja, Kaja Kallase silmade ja Kadri Simsoni "kaagutamise" kohta ei aita ühiskondlikule debatile kaasa. Pooleldi poliitiliseks kiskus sotsiaaldemokraat Rainer Vakra ülikooli-trollimine, sest ta ei kavatsenudki vabandada ega viga tunnistada.

Mõningane jant käib poliitika juurde ja vaimukat retoorikat võib hinnata, kui see ei käi tervete inimgruppide arvelt (naised, vägivallaohvrid, homod, muust rahvusest isikud, kõiki viimase poole aasta jooksul EKRE poolt sõnaliselt rünnatud rühmi kokku liites saame tegelikult enamiku eestimaalastest) ning ei sea ohtu Eesti positsiooni maailmas. Poliitikud ei peaks langema internetitrollide tasemele. Ja kui mõni poliitik tahab rõhutatult mehine olla, siis mehisus algab lugupidavast suhtumisest naistesse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.