Lõuna-Eestist pärit Marko Mäetamm ütles, et lapsepõlves tähendas Tartus käik ikka midagi pigem ebameeldivat, see oli seotud arstide, haiguse ja valuga. Kui keegi "Tartusse viidi" siis tähendas see pigem lõpu lähedust. Hiljem, Kursi koolkonnaga näitusi tehes läks elu küll lõbusamaks, lõppes aga ikka peavalu ja pohmelliga. Residentuur aga muutis pildi linnast tundmatuseni. Pikkadel jalutuskäikudel kevadiselt raagus linnas avastas Mäetamm uue Tartu, mis kajastub nüüd näituseks vormistatud pildikogus ning raamatus, kus inimtühjadele joonistustele sekundeerivad 15 lookest täis Tartu Vaimu, isiklikke mälestusi, kirevaid karaktereid ja kummalisi seiku.

"Ma ei tahtnud piltidele ühtegi elusolendit. Paaris kohas on varesed, aga ma hoidusin teadlikult igasugustest elusolenditest. Ma tahtsin, et need oleksid ainult minu kohad või tühjad kohad, kus olen ainult mina ja see keskkond, ja ma inimesi ja elu pulssi katsusin mitte sinna sisse tuua, et nad oleksid vernandalikud, vaakumis – meenutades filmi "Vernanda" – natuke ulmeliselt tühjad kohad," rääkis Mäetamm.

"Aga loomulikult need lood koosnevad ainult inimestest, sest tavaliselt, kui asjad juhtuvad, siis nad juhtuvad inimeste vahel. Mis ma ikka räägin oma suhtest puu, põõsa või majaga. Seal ei ole väga palju. Aga teiste inimestega need lood tavaliselt aset leiavad ja need lood on jah minu elust, kuhu kuuluvad ka teised inimesed," lisas ta.