Kes pärast naerab, naerab paremini. Kui kuus kuud tagasi oleks keegi öelnud, et Ramsa teeb kõva plaadi, oleksin ta välja naernud. Viimased paar albumit olid pigem kinnijooksnud kitarridega Scooter (no offence!), kui see, millega nad kunagi legendiks said – viimase vindi peal euroopalik-rahvalik show-rock.

Kümme pikka aasta plaatide tegemise (kuid mitte kontsertide andmise) pausi on sakslastele kasuks tulnud, enam kui oodata võinuks. Kaanepildi järgi "tuletikuplaadiks" ristitud endanimeline album on algusest lõpuni laitmatu töö.

Rammstein on naasnud klassikaliste soundidega, aga pakub lisaks tähelepanuväärses koguses värsket vaadet nii sisus kui vormis. Trummid ja kaksik-kitarrid loovad ka seekord pealoopimistunde, bass tuksub rasket gruuvi samuti nagu muiste. Üllatab klahvpillimängija Flake, bändi alahinnatuim liige. Siin plaadil teeb raamatu "Klahvkamees" autor elu mängu, parimad lood "Weit Weg", "Ausländer" ja "Radio" on eeskätt süntesaatoripõhised.

Aga me peame rääkima ka lauljast, karismaatilisest Lindemannist, kes on väes ja vaimus ennast ületades tõstnud kordumatult kurioosse brändi, haige huumoriga sotsiopoliitilised tekstid, uuele konkurentsitule tasemele. Tema kohati räuskav, paiguti hoopis mesimagus hääl lõikab lahkelt lahti ühiskonna mitmed probleemid nagu seksiäri ("Puppe"), ultranatsionalism ("Deutschland"), usk ("Zeg Dich") või rändekriis ("Ausländer"; vaadake alt videot).

Universaalselt akseptitud, samas sageli vääriti mõistetud Ramsa tagasitulek on eeskujulik triumf, üle võlli rocktsirkus ja aasta albumi kandidaat.