1976. aastal Riias sündinud Idov on piisavalt vana selleks, et mäletada Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja toonaseid estraadiartiste, kes peegeldasid läbi kõverpeegli nõukogude elu absurdset argipäeva. "Humorist" räägib läbi fiktiivse estraaditähe Boriss Arkadjevi (Aleksei Agranovitš) võimu ja vaimu igavesest vastasseisust ning võimalikest ristumispunktidest. Praeguse nimega stand-up koomikute koondkuju eluseigad ja neist läbikumava sõnumi on Idov kirja pannud ja ka lavastanud piisava selgusega, mis lubab neid mõista mitte ainult ühe kokkuvarisemise äärel oleva totalitaarrežiimi taustal. Etableerunud humoristi Boriss Arkadjevi ees seisab valik, kas jätkata elava vinüülplaadi kombel hea maitse piiril olevate naljalugudega naistest, juutidest ja pärdikutest või reageerida ühiskonnas toimuvale ja pöörata kõverpeegel vaataja enda suunas. Ehk siis, kas teha teravat (lava)kunsti või lahutada meelt – kunstniku dilemma, millega puutuvad loovisikud kokku igasuguse ühiskondliku formatsiooni ajal.

"Humoristi" peategelase Boriss Arkadjevi traagika seisneb eelkõige enesetsensuuris, eetilises dilemmas, mille ühel pool on sotsiaalse närviga artist ja teisel konformist. Ettevaatlikkus käsib tal oma teravust peita ja nii käibki filmi kangelane ringi uus huumorikava portfellis, lastes end liigutada kõrgematel hoovustel. Kraadi võrra kangem tegelane on humoristi abikaasa, kelle episoodilise kõrvalosa mängib suureks Alisa Khazanova. Ta kehastab naist, kes on ühtlasi ka oma mehe advokaat ja peab olema muu hulgas valmis selleks, et KGB poistega kaasa viidud abikaasa ei pruugigi enam naasta. Dialoogi pole tal palju, kuid Khazanova võidab vaatajate südame nende harvade hetkedega, mil ta ekraanil on, näidates ühtlasi, kuivõrd oluline on rolli õnnestumisel näitleja valik. Khazanova mängib oma karakteri vaatajale isegi lähedasemaks kui seda teeb peategelane Aleksei Agranovitš Boriss Arkadjevina, põhjus on siin aga ka stsenaariumis, vaatajat ei lastagi Boriss Arkadjevi lähedale, ehkki me käime temaga kogu aeg kaasas. Vaataja ei saa teada, millised on ta ühe või teise teo või valiku motiivid, ta jääb karakterina suhteliselt pinnapealseks, ehkki teeb läbi teatud sisemise arengu. Boriss Arkadjev taandub omamoodi võrdkujuks nõukogude intelligendist, kes on kohanenud süsteemiga, kuid on end sisemiselt sellele kogu aeg vastandanud. Idov toob filmis välja ka humoristide puutumatuse ja eelise teiste toonaste loovvaldkondade ees – nad on omamoodi kojanarrid, kellele on lubatud rohkem kui teistele, sest nad võimaldavad n-ö auru välja lasta, juhtides ka otsustajate tähelepanu kitsaskohtadele. Samas võivad nad sellise privilegeerituse eest tasuda kõige kõrgema hinnaga. Samasuguses positsioonis on teine elitaarne kildkond – kosmonaudid, äärmise füüsilise vastupidamisvõimega katseloomad võidurelvastuva totalitaarriigi polügonil. Nende kahe äärmuse kokkupuude leiab aset ranges isoleerituses ja on üks filmi meeldejäävamaid stseene. Sümboolne on seegi, et humoristi ja kosmonaudi ühendav kanal on raadiolained ning meedium hääl.

KGB ja muu võimuladvik taandub värvikate intelligentide kõrval filmis võrdlemisi halliks, kuid ohtlikuks massiks, kes ei hooli oma eesmärkide läbiviimisel inimlikkusest. Vana-roomalik saunastseen osutab klassikalisele võimuvõitlusele ja Moskva kui Kolmanda Rooma ülespuhutud ambitsioonidele.

Mihhail Idov näitab end oma esimese täispika mängufilmi "Humoristiga" võimeka lavastaja ja stsenaristina. "Humoristis" ühendab ta mitmeid teemasid, linkides totalitaarrežiimi oludest tänapäeva läbi kunstniku vastutuse. Fiktiivse humoristi pseudobiograafia annab selleks ka mõnevõrra rohkem võimalusi kui Viktor Tsoi konkreetne isik, kelle eluloost kirjutas Idov filmi "Leto" (Kirill Srebrennikov, 2018) stsenaariumi.