Tõnu Karjatse filmikomm. "Ükskord Hollywoodis" tekitab iha vanade filmide avastamise ja taasavastamise järele ({{commentsTotal}})

Quentin Tarantino
Quentin Tarantino "Ükskord Hollywoodis" Autor/allikas: outnow.ch

Quentin Tarantino "Ükskord Hollywoodis" on olnud üks tänavusi oodatumaid kinofilme. Just kino, mitte väikese ekraani filme, sest Tarantino on režissöör, kes austab kino kui kultuuriinstitutsiooni – ning hoiab filmikunsti kinos.

Nii on ka "Ükskord Hollywoodis" nostalgiline kummardus Ameerika kinokunsti hiilgeaegadele, mil juba terendas muudatus tasapisi ligihiilivate telesarjade kujul. Soovi korral võib "Ükskord Hollywoodis" kõrvutada Michel Hazanaviciuse filmiga "Artist" (2011), mis rääkis tummfilmi lõpust ja helifilmi pealetulekust.

Tarantino üheksas mängufilm presenteerib aega, mil Hollywoodi kuldžanr vestern on jõudnud kriisi ja televisioon võidab enda poole üha enam vaatajaid. Filminäitlejaid tuntakse rohkem telesarjadest kui kinofilmidest, samas on tänavatel näha endiselt tulikirjades kinoteatreid, milles võib kohata ka filmides üles astuvaid staare endid. On 1969. aasta, kui Los Angeleses tapeti elajalikult 26-aastane last ootav Sharon Tate, toonane Roman Polanski kaasa. Seda loeti ka hipiajastu süütuse lõpuks.

Filmi peategelasteks on oma karjääri lõpusirgel olev näitleja Rick Dalton (Leonardo Di Caprio) ja ta sõber, kaskadöörist kehadublant Cliff Booth (Brad Pitt), kõrvalliiniks on Cliffi flirt Charles Mansoni jõuku kuuluva Pussycatiga (Margaret Qualley) ja Daltoni naabruses elav Sharon Tate (Margot Robbie). 1969 pole Tarantinol valitud juhuslikult, see oli sümboolne nii mitmeski mõttes, sest televisiooni tekitatud kriis vaatajanumbrites andis filmitööstuses võimaluse noortele režissööridele katsetada. Midagi samasugust on toimumas ka praegu, kui striimimisportaalid võistlevad mitte ainult filmide valiku eest, vaid ka omatoodanguga, kuhu otsitakse samuti uusi talente. 

Ei tahaks nii mõelda, kuid Tarantino filmograafia on omamoodi järelehüüe filmikunstile, ajastule, mil selle kunstiliigi kandjaks oli tselluloidlint, millest ju ka filmikunsti nimetus. Digiajastu tähendab teistsugust lähenemist kogu kinokunsti protsessile alates ideest ja stsenaariumist ning lõpetades sellega, kus seda produkti näidatakse, säilitatakse või kuidas levitatakse. Samas integreerib ka Tarantino ise filmilindile filmitud linaloole digitaalset liitreaalsust, kujundades filmitõe huvides ümber mõningaid kinoklassika stseene.

Quentin Tarantino "Ükskord Hollywoodis" Autor/allikas: outnow.ch

Selles ongi Tarantino universumi ilu ja kurbus - me teame, kuhu me oleme jõudnud, kuid me ei tea paljutki, mis on me seljataga, mida me oleme kaotanud. Tarantino osutab sellele teele läbi mängude tuttavate žanrielementidega, oma Hollywoodi fantaasias lavastab ta semukomöödiat, vesterni, sõjafilmi, mõrvadraamat, tootereklaami... ning teeb seda kõike läbi filmiajaloos järeleproovitud ja eksimatu visuaalse esteetika. Tarantino ei piirdu aga kunagi juba kulunud valikute ega stampidega, tema tsitaadid on küll äratuntavad, kuid töötavad ka uues kontekstis.

Iga Tarantino film on omaette teatmeteos, hargnevate teede aed viidetest ja nimedest, mis antud filmi on kujundanud. "Ükskord Hollywoodis" on sellisest intertekstuaalsusest eriti tihe. Filmi esimene pool on täis vihjeid ja viiteid filmiklassikale, olgu see siis kasvõi möödavilksatava plakatina, millest on näha vaid osa, kuid mälu mõnukeskus aktiveerub ka siis. Mida rohkem tunned filmiajalugu ja seda ajajärku, seda enam ka "Ükskord Hollywoodis" naudid. Ehk turundab Tarantino seda filmi ka režissööri kommentaaridega varustatud eraldi väljaandena? Vastavat nišši on formaadina täitmas DVD, kusjuures striimimisplatvormid astuvad alles esimesi samme filmiklassika toomisel uue põlvkonna vaatajani.

"Ükskord Hollywoodis" saavutab võib-olla isegi otsesemalt selle efekti, millele Tarantino eelmised filmid on viidanud – nad tekitavad iha vanade filmide avastamise ja taasavastamise järele. Tarantino universum ongi ihauniversum, kus minevik ja fantaasia on kokku sulanud füüsiliselt kättesaamatuks maailmaks – naised on kaunid, autod võimsad ja mehed rauast. See pole aga mingi muinasjutumaa, nagu näiteks järjefilmiks muutunud "Kiired ja vihased". Tarantinoland on kindlalt maa peal, toites müüti filmitööstusest, mis muudab oma parimatel näidetel filmi suuremaks kui elu. Sestap polegi ehk oluline, kas  "Ükskord Hollywoodis" on parem või halvem kui "Pulp Fiction" (1995) või mõni muu Tarantino töö.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: