Tavaliselt teevad filmitegijad selliseid minevikuga tasaarveldamise filme siis, kui nad tunnevad, et need jäävad nende viimasteks töödeks. Pedro Almodóvari puhul see ilmselt siiski nii ei ole, ehkki ta presenteerib filmis üpris kujundlikult ka oma tervisemuresid. Kuid tema puhul pole kunagi miski üdini surmtõsine, ka kõige valusamaid isiklikke teemasid näitab tänapäeva tuntuim Hispaania homoseksuaalist filmilavastaja läbi leebe huumori, tasandades seeläbi teravust ja aidates järjele ka need vaatajad, kellele just need teemad võivad esmapilgul kaugena paista.

"Valu ja hiilgus" on Almodóvari tõsiseim film, siia kõrvale võib tuua näiteks "Kõik minu emast" ("Todo sobre mi Madre", 1999) või "Halb kasvatus" ("La mala educación", 2004). Üheski filmis ei vaata Almodóvar mööda homoseksuaalsusest ja sellega kaasnevast tõrjutusest katoliiklikus ühiskonnas. Kahjuks on sama problemaatika väga aktuaalne ka nüüd, 21. sajandi Eestis, kus konservatiivne valitsus on LGBT suhtes avalikult tõrjuval seisukohal.

Film tegeleb Almodóvar oma mineviku varjudega läbi elust võetud tegelaskujude. Ta justkui õiendaks arveid oma minevikuga, tehes seda elulooliste seikade taaslavastuste kaudu siiramalt kui varem. Tinglikult saab filmi jagada neljaks omavahel tihedalt seotud peatükiks.

Suhted oma lemmiknäitlejaga. Siinjuures tekitab Almodóvar intrigeeriva intertekstuaalse peegeldusefekti  – filmi peategelast, oma edu tipu ületanud režissööri Salvador Mallot mängib Antonio Banderas, kelle leidis ja aitas suurde filmi just Almodóvar ise ("Matador", 1986). "Valus ja hiilguses" lepib režissöör oma lemmiknäitlejaga Albertoga (Asier Exteandia), kes oma kuulsuse tipul pööras selja kinole ja hakkas tegema telesarju. Siit võib välja lugeda vihje Almodóvari lahkhelidele Banderasega pärast 2011. aastal valminud filmi "Nahk, milles ma elan" ja Banderase otsusele teha kaasa Steven Soderberghi Netflixi-projektis "Laundromat". Pealegi on "Valu ja hiilgus" ka Banderase ja Almodóvari esimene koostöö pärast 2011. aastat.

Suhted emaga. Tähelepanuväärne on siin see, et režissööri ema kehastab Penélope Cruz, kelle rahvusvahelisele läbilöögile aitas kaasa Almodóvari "Carne Trémula" (1997).

Suhted elu suurima kiindumuse ja armastatuga. Filmis kannab ta nime Federico, keda mängib Argentiina näitleja Leonardo Sbaraglia. Almodóvar laseb Albertol lavastada nostalgilise monoetenduse, milles Federico end ära tunneb ja Salvadori üles otsib, luues seeläbi veel ühe nauditava emotsionaalse sõlme.

Suhted oma lapsepõlveaegse õpilase ja kunstnikuga. See seob veelgi tugevamalt ühte mineviku ja oleviku ning on ajaliselt kõige kaugeleulatuvam, aga samas jääb see episood ka silmanähtava lahenduseta.

Filmi teema on andeka režissööri loominguline kriis ja sellest välja tulemine. Selleks valib režissöör tee, mida ta tunneb kõige paremini – filmi lavastamise. Hiilgusega kaasnevat valu püüab ta leevendada narkootikumidega, teisalt on heroiin selgelt sõltuvusaine, kui loomingu kohta võib seda kasutada pigem piltlikus tähenduses. Salvador Mallol tulebki valida, kas uppuda heroiinis hulpivasse nostalgiasse või suunata see loomingusse ja n-ö haarata härjal sarvist.

Võib arvata, et film on teeninud samu eesmärke ka Almodóvari enda juures, kelle loomingut on katoliiklik Hispaania võtnud riiklikul tasemel vastu pigem vastumeelselt, neelates alla selle, mida on Almodóvar tähendanud Hispaania kino ja ka Madriidi tuntusele. "Valu ja hiilgus" on oodatud täiendus Almodóvari universumile, mis pole mitte vähem põnevam, mitmetahulisem ja mis peamine – usutavam kui Marveli oma.