Tema ainuke tingimus on, et kolledž annaks neid filme ka Eesti koolidele hariduslikel eesmärkidel. Raag ütleb oma sotsiaalmeediapostituses, et kingil on ka oma konks, sest juba ülehomme ei ole maailmas inimesi, kes teaks, kuidas DVD töötab, järelikult tuleb filmid digitaliseerida. Kuidas ja mis tingimustel seda teha, on muidugi omaette küsimus, kuid DVD kogu kinkimise tegu ise on märgiline.

See, et Ilmar Raag oma kogust loobub, osutab ühelt poolt vaatamisharjumuste muutustele ja sellega tihedalt seotud murrangule filmitarbimise tehnoloogias, teisalt aga ka filmihariduse teemale laiemalt. DVD-d peavad kaduvaks meediumiks paljud, sama saatus tabas mõne aja eest ka VHS linte, mis alles mõned aastakümned tagasi moodustasid omaette turu. Kui VHS-id võib praegu kahjuks tõepoolest kadunud formaadiks lugeda, siis DVD-mängijate tootmist pole veel õnneks lõpetatud.

Miks siis õnneks ja millest see kõmu? Striimimisportaalid püüavad teineteist ju üle trumbata aina värskema ja uhkema valikuga ning neid portaale tuleb juurdegi - laias maailmas oodatakse Apple TV+ ja Disney+ striimimiskanalite tulekut ning tasapisi täienevad ka Eestis kättesaadavad, seni tagasihoidliku filmivalikuga Netflixi ja HBO kanalid. Värskem valik striimportaalidel toob kaasa aga ka selle, et filmiklassika ja -ajalugu jääb uute kommertssarjade ning kassafilmide varju. Vaatajaharjumustusse peenelt sisse töötatud uute sarjade kõrval lihtsalt ei jäägi aega Pabstile, Ozule, Tarkovskile või Truffaut'le.

Siit ka eelpoolmainitud laiem küsimus - filmialase harituse edendamine, et ka uus vaataja oskaks nõuda ja otsida. DVD ja ka Bluray tuleb siinkohal mängu seni asendamatu formaadina, mis võimaldab filmile lisaväärtust tegijate kommentaaride, kustutatud stseenide, making-of'ide ja director's cut'idena. Striimimiskanalitest selliseid lisandusi ei leia ja need ongi valmistatud peamiselt neile filmidele, mis on juba saavutanud teatud legendaarse maine.

Siinkohal on hea vaadata kodumaiste filmide letti - lisadega DVD või Blu-ray filme on siin üpris vähe, põhjuseks see, et eraldi lisade tootmine ja filmide DVD'd ei tasu tootjale end ära. Eesti Filmi Instituut, kes tegeleb kodumaise filmiklassikaga, peab aga praegu täitma sotsiaalset tellimust ja varustama filmid tõlgetega kuulmis- ja nägemispuudega inimestele. Vaevalt et hiljemgi EFI DVD'de tootmisega tegelema hakkab.

Arvestades seda, mis suunas filmitarbimine liigub, võib rahvuslikke filmiarhiive ja -institutsioone oodata ees hoopis uued väljakutsed, nagu kasvõi oma VOD (video on demand) platvormide loomine. Samas aga lähevad DVD-d muudkui odavamaks...