Alan Proosa. Maailmalõpp koju kätte ja kogu maailm koju ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kumu REIV
Kumu REIV Autor/allikas: Marta Vaarik

Sarnaselt "Kumu öödega" võiks ka "Kumu reiv" millalgi korduda ning pakkuda uusi põnevamaid formaate, teemapüstitusi ja esinejaid, kirjutab Alan Proosa Sirbis.

"Kumu reiv" 15. VI Kumu kunstimuuseumis.

Üle mitme aja avanes taas võimalus nautida Kumu eksklusiivses keskkonnas korraga klubikultuuri ja kunsti ning performance'i-etteasteid. Reivi pileti omanikud said soovi korral osa ka Tommy Cashi ja Rick Owensi näituse "Süütud ja neetud" giidiga tuurist. Näituse külastamine lõi soodsa erutava pinnase ja ootused ka järgnevate etteastete, eriti Tommy Cashi kontserdi suhtes. Muuseumi fuajees kõlab ürituse algupoole mõnusalt ja valjult robustne elektro, Robert Nikolajevi DJ-set'id ja muusikavalik on ammusest ajast teada-tuntud, kõrge kvaliteediga. Hoolimata intrigeerivast muusikavalikust on reivijaid tantsupõrandal siiski vähesevõitu. Nojah, soojendus, mis seal ikka imestada. Fuajeebaari järjekorrad osutuvad üllatavalt aeglaseks ning kuna ma ei tarvita alkoholi, on mul valida pudelivee ja energiajoogi vahel. Õnneks viipab mulle baaris töötav sõbranna oma särava naeratuse saatel ja ma ei peagi kauem ootama: et teknosarja "Mürk" ürituse külastamine klubis Uni oli eelmisel ööl osutunud energiakulukaks, siis maitseb hästi kookosega Red Bull.

Suures saalis algab ürituse esimene ja tagantjärele analüüsides ühtlasi ka põnevaim performance "Olmeulmad", mis haarab publiku tähelepanu jäägitult endale. Etenduse helitausta eest vastutavad Ratkiller ja Vul Vulpes, hüpnootiline ja šamanistlik muusika toetab saali keskel poodiumil tegutsevat ja liikuvat tantsijate gruppi suurepäraselt. Publik on oma pilkudega naelutatud esinejate aeglasele, voogavale ja kohati katkendlikule, hakitud liikumisele. Õhus on tunda siirast huvi, ärevust ja ootust etenduse kulgemise suhtes. Mis juhtub järgmiseks? Millega see kõik päädib, kuhu meid viiakse? Valgusrežii lisab maagiat veelgi ning üllatavad rütmimuutused ja -lahendused toovad kenasti esile Laivi rõivadisaini, mis neeldub tantsijate kehasid kattes mõnikord pimedusse ja ärkab siis peegeldushelkides jälle ellu. Publik on hiirvaikne, pinge õhus ja vaatajates on selgelt tunda. Mõnevõrra ootamatult mõjub etenduse viimane osa, kus kogu see hoolega üles ehitatud müstiline atmosfäär transformeerub järsku tantsijaid ja publikut ühendavaks reivimiseks.

Kumu REIV Autor/allikas: Marta Vaarik

Kumu sisehoovis peolistega suheldes tekib korralik nostalgiatunne ja mitmel korral tabatakse end võrdlemast "Kumu reivi" "Kumu öödega". Kuulda on ka arvamusi, et niisuguste suurte ürituste aeg tundub möödas olevat. Tõepoolest, "Kumu ööd" oma sotsiaalses ja ajalises kontekstis tunduvad tagantjärele olevat olnud erutavamad ja sisutihedamad kui kõnealune "Kumu reiv". Hea küll, vara veel iriseda. Vaatame ka Tommy Cashi kontserdi ära.

Meie oma superstaari esinemise ootuses on peaaegu kogu Kumu suur saal inimestega täitunud. Ruum on hämar, kuid Regreti loodud projektsioonid annavad publikule eelseadistuse – kihvtilt nihestatud platvormi Tommy Cashi maailma ja esteetikasse sisenemiseks. Mutandid ja raha, queer ja goth, jultumus ja mäng – suhe religiooni või selle puudumisse, digitaalsed elud, post­internet ja fast lifefast food, super­ego ja moondunud väikekodanlus ning seksuaalsus, ostke kõike seda paska, mida teile nii efektiivselt ühel, teisel ja kolmandal moel serveeritakse. "Maailma­lõpp koju kätte ja kogu maailm koju, kus isa joob ja vahetevahel peksab ema," laulis kunagi Villu Tamme. Aga nii hull see nüüd ka ei ole – või on veelgi hullem?

Kumu REIV Autor/allikas: Marta Vaarik

Tommy Cash ilmubki lavale. Tal tarvitseb teha vaid paar hüpet või hoogsamat liigutust, hüüda mikrofoni mõned sõnad ja rahvas ongi eufoorias. Seanss võib alata. See on mu teine Tommy Cashi kontsert. Esimene oli kunagi aastate eest Tartus Genialistide klubis ja mäletan, et juba tollal jälgisin härdunud imestusega, siiras naeratus näol – kuigi ma pole kaugeltki tema loomingu fänn –, kuidas kogu publik oli tal justkui peo peal ja nende ühine eufooria oli tõesti võimas ja muljet avaldav. Ta on meister selles, mida ta teeb, siin pole mingisugustki kahtlust. "Kumu reivil" tunduvad aga tema lood mulle justkui sämplid, põgusad katkendid või lühikokkuvõtted tema päris lugudest. Osalt tekitab selle mulje asjaolu, et mitme loo puhul ei laula ta teksti ise, vaid laseb superstaari käitumisele kohaselt laulda hoopis publikul. Rahvas laulabki, aga see ei kõla millegipärast nii võimsalt välja, nagu on ehk eeldatud. Fenomenaalne on aga muidugi see, kuidas "Kumu reiv" ja Tommy Cashi esinemine on kokku kogunud ja ühises rütmis hingama pannud nii erinevad sotsiaalsed grupid, siin on kohal noored reivarid ja kübergoodid, jõmmid ja tibid, hipsterid ja väike­kodanlased, boheemlased, moeloojad, seltskonnatähekesed, kunstnikud jne. Kontserdi keskel lahkub Tommy Cash lavalt ja laseb Regretil muusikat mängida. Rahvas on endiselt ärevil ja ootuses, kuni ta ühel hetkel taas lavale naaseb ja live'iga jätkab. Kontserdi teisel poolel ilmuvad üle saali lava vastas asetsevale poodiumile tantsivate ja nautivate inimeste sekka ühtäkki ka Rick Owensi ja Michèle Lamy figuurid, kohati siluettidena ja kohati hoolikalt väljavalgustatuna. Rick Owensi ja Tommy Cashi vahele moodustub peagi justkui imaginaarne telg või jõujoon, mille kaudu liigub ja vahetub energia ja teineteise toetus, inspiratsioon ja ka austus. See on kaunis, efektne ning meeldejääv moment ja kujund.

Kontserdi jooksul ja lõpus tänab artist lihtsalt ja siiralt väljendudes oma kodupublikut ja kodu ning suur osa rahvast möirgab talle vastu: "Aitäh, Tommy!", "Thank you, Tommy!" Ma olen selle energia sees ja kuigi olen ehk mõnevõrra distantseerunud ja analüüsiv, ei bloki ma seda kuidagi. Saagem suurest rõõmust osa. Kui aga midagi Tommy Cashi esinemisele ette heita, siis ehk oleks see võinud olla kuidagi üllatusrohkem, stiliseeritum ja mitmekihilisem – more art –, kuna see toimus siiski Kumus, mitte järjekordses kontserdihallis või -paigas.

Kumu REIV Autor/allikas: Marta Vaarik

Pärast Tommy Cashi kontserti mängib pisut hiljem samas suures saalis muusikat veel Soome DJ Sansibar. Eelmisel õhtul tegi ta DJ-set'i ka Kauplus Aasias. Tema muusikavalik oli kohati vägagi kaasakiskuv ja huvitav, aga selles puudus ühtne teekond või narratiiv, mitte et see peakski olema omaette eesmärk. Paarkümmend kuni sadakond inimest läheb siiski teemaga kaasa ja tantsib edasi, kuigi Kumu keskkond oma nurkade ja tahkude ning aukartust äratava interjööri ja miljööga on kuidagi kammitsev ja korralekutsuv. Samal ajal on ta aga oma eksklusiivsuse poolest jällegi seal peetavate ürituste tugevaim trump. Päris vabaks siin end lasta ikkagi väga lihtne ei ole. Ka fuajees jätkavad DJd ja varsti väljub merele "Kumu reivi" laev, ent ma tajun endas vajadust mõne väiksema, intiimsema ja hubasema atmosfääriga ürituse järele, kui üldse.

Sarnaselt "Kumu öödega" võiks siiski ka "Kumu reiv" millalgi korduda ja pakkuda uusi põnevamaid formaate, teemapüstitusi ja esinejaid.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: