Toomas Jürgenstein: Afganistani varjud ({{commentsTotal}})

Vahur Laiapea ja Bahretdin Hakimov
Vahur Laiapea ja Bahretdin Hakimov Autor/allikas: Pressimaterjalid

Teater. Muusika. Kino suvises topeltnumbris räägib Toomas Jürgenstein Vahur Laiapea dokumentaalfilmist "Afganistan. Vangis ja vabaduses".

"Afganistan. Vangis ja vabaduses". Režissöör, stsenarist, operaator ja produtsent: Vahur Laiapea. Helilooja: Tõnu Kõrvits. Monteerija: Urmas Sepp. Tõlkijad: Fatima Rahiri, Heete Sahkai ja Vahur Laiapea. Dokumentaalfilm, värviline, video, kestus 28 min. ©Ikoon. Esilinastus 12. III 2019 Filmimuuseumi kinos Tallinnas.

Vahur Laiapea mõjuv dokumentaalfilm "Afganistan. Vangis ja vabaduses" räägib mehest, kes langes kaheksakümnendate alguses Afganistanis vangi, võttis omaks kohaliku keele, kombed ja religiooni ning kelle elus olemisest saadi kodus teada rohkem kui kolmkümmend aastat pärast tema kadunuks kuulutamist. 

Viimasel aastatuhandel on tundunud, et Afganistani vari, mis kaheksakümnendate lõpust järk-järgult Eesti kohalt taandus, tuleb väikeste laigukestena ikka ja jälle tagasi. Ühtpidi toimub see Afganistanis NATO missiooni raames viibivate Eesti sõdurite kaudu, kuid teisalt ka raamatute, artiklite ja filmidega. Olgu näideteks eesti keelde tõlgitud Khaled Hosseini raamatud "Lohejooksja", "Tuhat hiilgavat päikest" ning "Ja mägedelt kajas vastu", kaua Afganistanis viibinud Õnne Pärli suurepäraste piltidega raamat-album "Armastatud Afganistan", Sulev Keeduse film "Kirjad inglile", nüüd siis ka Vahur Laiapea dokumentaalfilm "Afganistan. Vangis ja vabaduses". Lisaks omajagu artikleid, märkimisväärseim ehk Küllo Arjakase Eesti Päevalehes järjejutuna ilmunud põhjalik "Afganistan 1979–1989: viimase viie aastakümne üks verisemaid sõdu".

Üks lause Khaled Hosseini "Lohejooksjast" sobib peaaegu üksüheselt ka Eestisse: "Võta kaks afgaani, kes pole kunagi kohtunud, pane nad kümneks minutiks ühte ruumi, ja nad selgitavad välja, kuidas nad sugulased on." Pisut fantaseerides võib lisada, et Eestis leiaksid need kaks pärast suguluse kindlakstegemist ka ühiseid tuttavaid, kes on Afganistanis sõduritena aega teeninud. Kuiv statistika ütleb, et Nõukogude invasioonis osales Eestist 1632 sõdurit, kellest praegu peaks Eestis elama 800–900 meest. "Afganistan. Vangis ja vabaduses" kirjeldab inimese saatust, kelleks võinuks olla ka ükskõik kes nendest tookord noortest meestest.

Afganistani lood ja saatused ei anna ennast lihtsalt kätte, piltlikult öeldes oleks vaja Sherlock Holmes'i oskuseid. Meenutuseks, et esimesel kohtumisel doktor Watsoniga heidab kuulus detektiiv doktorile pilgu näkku ja kommenteerib kohe: "Näen, et olete olnud Afganistanis" — britid tollel ajal tõesti sõdisid seal ning Afganistanis viibimine oli doktor Watsoni tegelaskujusse sisse kirjutatud. Samasugust teravat pilku ja üldistusvõimet oleks vaja ka Vahur Laiapea filmi peategelase Bahredtin Hakimovi elutee kokkupanekul. 

Kohe filmi alguses võib märgata, kuidas praegu Heratis džihaadi muuseumis giidina töötava Hakimovi kohta leitavad ametlikud andmed ja tema enda räägitud lugu ei lähe kokku. 2013. aastal levitati ka eesti meedias BBC teadet aastakümneid kadunuks peetud endisest nõukogude sõdurist, kes on praegu poolenisti nomaad, kannab afgaani nime Sheikh Abdullah ja tegeleb taimeraviga. Tõsi, artiklis kõneldi, et  ta on rahvuselt usbekk ja et ta leidsid endised nõukogude sõjaveteranid. Teeninud oli ta motoriseeritud laskurvägedes, sai 1980. aastal haavata ning ta päästsid kohalikud afgaanid.

Pisut teine lugu joonistub välja aga Laiapea filmis portreteeritava Hakimovi jutus. Filmi tegemise ajal 2016. aastal ta kinnitas, et on 50-aastane ja venelane, mis tähendab, et 1980. aastal olnuks ta sõjaväeteenistuseks veel liiga noor ning pigem läheb vanus kokku tema enda kinnitatud vangi langemise aastaga 1983. Võib küll olla, et ta on oma eluaastate kokku lugemisega eksinud. Teiseks, kui Hakimov kinnitas, et juhtis vangilangemise ajal väeüksust, siis reamehed seda reeglina ju ei teinud. Sõjaväeteenistus nõukogude armees kestis kaks aastat, aga seda eitab Hakimovi kurb-uhkeldav tsitaat: "Kui ma olin sõja ajal kaks aastat Heratis ja seejärel  kaks aastat Shindandhis, kui ma ei saanud tappa päeva jooksul kümmet mudžahiidi, ei tulnud mul und!"

Väino Linna romaanis "Tundmatu sõdur" kõlab aeg-ajalt sõimusõna "sõjahull".  See käib liiga innukalt sõdimisele pühendunud sõdurite kohta, kes ei saa aru, et kogu sõdimine on üks vilets värk, mis toob kaasa häda, kannatusi ja surma. "Kuradi sõjahullud!" tahaks Laiapea filmi vaadates mitmel korral vanduda. Kaheksakümnendatel, kui Hakimov Afganistanis sõdis, lõhuti sealne toimiv ühiskond, valmistati pinda ette äärmustele ja see aeg tõi kaasa kannatused süütutele. Kaheksakümnendate keskelt pärineb ka National Geographicu kaudu kogu maailmale tuntuks saanud Steve McCurry foto "Afgaani tüdruk", mida on nimetatud maailma kõige äratuntavamaks fotoks.

Eelmises lõigus nimetatud foto on tehtud Pakistani põgenikelaagris kaheteistkümneaastasest tüdrukust, kelle vanemad on õhurünnakus hukkunud. Tundub, et tüdruku sügavad silmad vaatavad etteheitvalt sõjahullude õigustatava hävitustöö ja vihavaenu peale. Kaheksakümnendatest meenutab Hakimov oma lahinguülesannet, kalapüüki, mis päädib mudžahiidide varitsusega ja Hakimovi otsusega kõik afgaanid tappa. See on koht filmis, kus üha enam hakkab selguma pealkirja mitmetähenduslikkus — hoolimata näilisest vabadusest on Hakimov eelkõige sisemiselt sõtta vangi jäänud.

Väikese kõrvalepõikena olgu öeldud, et sarnaselt Hakimoviga oli ka Steve McCurry fotol jäädvustatud afgaani tüdruk Sharbat Gula maailma jaoks ligi kakskümmend aastat kadunud. 2002. aastal leiti ta üles ning ta elu ja vaated purustasid nii mõnegi romantilise ettekujutuse temast — näiteks eelistas ta Talibani võimu, sest siis valitses tema sõnutsi kord ja rahu. Hiljem on teda süüdistatud veel ID-kaartide võltsimises. Samas, ka kadunud nõukogude sõdurite fototahvlilt vaatab vastu noore Hakimovi siiras ja sõjahullusest veel puutumata nägu.  

Sõjahullusest pole lihtne vabaneda, kui töötad džihaadi muuseumis nagu Hakimov, sest kogu sealne ekspositsioon kannab sellelaadset mõttemaailma ja vaimsust. Filmis peatub kaamera kaua Herati muuseumi miniskulptuuride ja maalingute abiga loodud lahingu- ja varitsusstseenidel. Veri, relvad, laipade ja veel elavate inimeste ilmekad näoilmed — kusjuures nõukogude sõdurite hulgas kohtab nii kaukaasiapäraseid kui ka Venemaale omaseid näojooni. Kujutatakse ka hukkunud mudžahiide ja see kutsub kättemaksule. Muuseumis kujutatud piltidelt ei paista kusagilt rahu, vaid heroiline ja mõttetu, kuid igavene sõda.

Tundub, et kirjeldatud vaimsus ja sellest võrsunud kunst oli mõnevõrra nakkav. Mälu võib alt vedada, kuid üsna sarnases stiilis joonistas pilte ka kaheksakümnendatel Kabulis nõukogude väeosa hospidalis aega teeninud eestlane. Tema pilte leidus nii väeosa staabis kui hospidalis, kuid kahjuks sai see noor mees õnnetuses surma.

Üsna selgusetuks jääb, kui aktiivselt võitles islami omaks võtnud Hakimov oma endiste relvavendade vastu. Üksikutest lausetest võib välja lugeda, et ta seda tegi. See aga oli otsus, mida tänapäeva Venemaal ilmselt ei unustataks. Kaheksakümnendatel liikus Afganistanis teenivate sõdurite hulgas tõepoolest päris mitmeid lugusid pooli vahetanud nõukogude sõduritest ja enamasti lõppesid need jutustused mudžahiididega ühinenud võitlejate surmaga. Tagantjärele on kummaline, et kirjeldati väga täpselt ka nende sõdurite riietust, isegi päikeseprille — küllap väljendus selles üsna maitsetut vormi kandma pidavate sõdurite igatsus teksade ja tagide jms järele, mida erinevalt Nõukogude Liidust oli Afganistani poodidest võimalik osta.   

Üsna loomulikult tekib küsimus, kas sellisele agressiivsele vaimsusele on mingit vastupidist jõudu. Hakimov on pöördunud islamisse, võib-olla tuleks lepitavat alget otsida religioonist? Ka tema vangistaja ütles, et jättis Hakimovi ellu koraani põhimõtetele toetudes. Inglise kirjanik ja mõtleja Clive S. Lewis, kes osales Esimeses maailmasõjas, kirjutab oma huvitavas raamatus "Lihtsalt kristlus" muu hulgas ka leppimisest ning elu ja surma peale vastandumise absurdsuse tajumisest teispoolsuses: "Olen sageli mõelnud, mis siis oleks saanud, kui me Esimeses maailmasõjas mõne noore sakslasega teineteist vastastikku tapnud oleksime ja siis pärast surma kohtunud. Ma ei suuda uskuda, et kumbki meist oleks pahandanud või isegi imestanud. Ma arvan, et me oleksime selle kõige üle naernud." Hakimovi ellu jätmisel oli islamil oluline roll, samas tundub mulle pealiskaudsel vaatlusel, et islami kujutlus teistpoolsusest on staatilisem ja ühtsem ning kohtumisi kunagiste vaenlastega Lewise kirjeldatud paigas seal ei toimu. Võib-olla aga on sõja mõttetus islami paradiisikujutluses selle üle naermatagi selge.

Hakimovi vangistanud sõjapealik ütleb rahulikult, kuid selgelt, et ei nõustu kunagi mehe lahkumisega kodumaale. Hakimov sõltub täielikult vangistajast, sisuliselt on ta tema omand. Mulle tundub, et pisut võib tagasipöördumise keelu taga tajuda kartust, et Hakimov hülgab islami. Sellele viitab ka vangistaja ütlus, et ta lasi Hakimovit jälgida. Käte värisedes kinnitab Hakimov, et kui tal oleks võimalus legaalselt Afganistanist lahkuda, ei naaseks ta sinna kunagi. On näha, et ta väga tahab kodumaale. Lubadusest mitte kunagi tagasi pöörduda võib välja lugeda ka kinnitust, et tema edasisest elust ja vaadetest ei saaks Afganistanis keegi teada ning vangistajale ei saada ette heita, et ta tegi Hakimovit ellu jättes vale otsuse.

Mis oleks Afganistanis sõjahulluse-meelsusele vastu panna? Vaadeldav film on sellise meelsuse elujõust lausa tiine: demonstreeritud arhiivikaadrid kõnelevad sõja vajalikkusest ja õpetavad paremini tapma; on kaadreid inimeste reaalsest mahalaskmisest; antakse teada, et talibid röövisid filmi tegemise ajal Vahur Laiapea ja temaga koos töötanud kohaliku mehe Mohsini, viisid nad lahtise haua äärde ja lavastasid nende hukkamise.

Vahel on agressiivse meelsuse murdmise eeltingimusena nähtud laialdast haridust. Sellest kõneles ka 1997. aastal Afganistani naabermaal Pakistanis sündinud tüdruk Malala, kõige noorem Nobeli preemia laureaat, kes rääkis eelkõige tüdrukute haridusest. Tema elust võib lugeda ka eesti keeles paar aastat tagasi ilmunud raamatust:  "Ma olen Malala. Tüdruk, kes tahtis haridust, kuid sai Talibanilt kuuli pähe". Haritud ja tööl käivatel naistel on vastandusi otsiva ühiskonna parandamiseks suur potentsiaal. Afganistanis läheb sellega aga veel kaua aega. Näiteks takistab seda õpetajate ja aktivistide turvalisuse küsimus — ka Malala pere oli sunnitud kolima Inglismaale. On mitmekordselt irooniline, et Laiapea filmi alguses esitatud nõukogude propagandakaadrid toonitavad, et tuldi kaitsma ka õpetajaid ja õpilasi.

Filmi "Afganistan. Vangis ja vabaduses" lõpus näidatakse põgenikelaagri lapsi. Sageli pannakse rasketel aegadel lootus tulevastele põlvkondadele, kuid nähtud filmilõigud erilist optimismi ei sisenda.  Osa lapsi tundub olevat juba vangis: igapäevaste karmide olude, nendes oludes sündiva agressiivsuse ja narkootikumide käes. Vähemalt mulle tundub, et filmi lõpukaadrites suitsetab põlvepikkune poisike midagi uimastavat. See tuletab meelde, et üsna vähe on kirjutatud narkootikumide mõjust nõukogude sõduritele Afganistani sõjas, mis võiks olla põnev uurimisteema. Afganistanis aega teeninud sõdurid ja kindlasti ka Hakimov teavad sellest palju.

Kahlid Hosseini kõikjal maailmas populaarsetes raamatutes vilksatavad veel seitsmekümnendatel Kabulis ka hipid; ta kirjeldab neid näiteks maalilise Ghargha järve ääres: "(…) ning veel paar pikkade juustega habetunud turisti — hipit, olin kuulnud nende kohta öeldavat. Nad istusid sadamasillal, jalad kõikumas vees, õngeridvad käes." Korraks puudutab hipide teemat oma raamatus ka Õnne Pärl, kui ta tutvustab praegu Afganistanis töötavat šotlasest veterinaari, kes mäletab uduselt Kabuli kanti oma teekonnal noore hipina Nepaali suunas.

 Tunnistan, et Afganistani keerulistes teemades ei paista kusagilt kiireid lahendusi. Üsna masendust tekitav on püüd süüvida ka Hakimovi sisemistesse konfliktidesse ja tema vangistanud sõjapealiku otsustesse. Üks on selge: Hakimovil ei ole lihtne ei Afganistani jäädes ega sealt lahkudes.

Afganistani elule optimistlikumaid noote otsides olen sukeldunud pigem fantaasiasse. Nii olen selle riigi viimast neljakümmend aastat kujutlenud hoopis Gharga järve paadisillal tukkuma jäänud hipi õudse unenäona Afganistani tulevikust. Õngekorgi hüplemine tooks ta reaalsusesse tagasi ning ta taipaks, et nõukogude okupatsioon ja Talibani režiim on olnud vaid halb uni ja ta võib kartmata minna mõnda Kabuli apteeki, et unes nähtud õudus arstirohu nime all müüdava viskiga lõplikult minema pühkida.  

TOOMAS JÜRGENSTEIN (s 1964) on usundiloo ja filosoofia õpetaja Hugo Treffneri Gümnaasiumis ning mitmete õpikute autor. Ta on olnud ka XIII riigikogu liige. Viibis nõukogude sõdurina aastatel 1983–1985 Afganistanis. Tõuke teoloogiat õppida saigi ta jutuajamistest Afganistani poisikestega.

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: