Erinevalt siseminister Mart Helmest, kes enda sõnul ei lähe kaasa kliimasoojenemise massipsühhoosiga ning peaminister Jüri Ratasest, kes koos Ungari, Poola ja Tšehhiga blokkis kliimaleppega edasiminekut, teab muu maailm, et kliimakriis juba käib ja küsimus pole kriisi eitamises või jaatamises, vaid selles, kuidas eskaleeruva ökokatastroofi tingimustes ellu jääda. Viimastel kümnenditel on olnud soojenemine vilkam ja ulatuslikum kui viimase 2000 aasta vältel, vahendab ERRi teadusportaal Novaator.

Maailmalõpp ei ole veel päris ukse ees, aga Euroopa peab valmis olema kliimapagulasteks, kellega USA juba silmitsi on. Kesk-Ameerika riikides vaevab külade kaupa inimesi veepuudus ning nende valikuks on liikuda põhja poole Ameerika Ühendriikidesse või surra nälga. Paradoksaalselt kipuvad kliimasoojenemist ja sellega kaasnevat kliimapagulaste probleemi eirama just need riigid, kes enim võtavad sõna pagulaste vastu, kuigi on teada, et lähiajal seisab Euroopa nimelt kliimapagulaste tulva ees.

Kui viimaste aastate üha sagenevad ja seni veel pigem meeldivad kuumalained välja arvata, siis Eestis on veel piisavalt jahe, ja kui me ise oleme harjunud oma suve lõputuks novembriks või kehvaks suusailmaks kutsuma, siis valdava osa maailma silmis kerkivad sellised mõõdukama kraadiga punktikesed maakeral lähiaastail ilmselt üha kõrgemasse hinda.

Kliimapagulasi meie rannikult kiigates veel ei paista, küll aga võiks Eesti oma mahedat ilma ära kasutada turismimagnetina.

Sest kisub nagu sinnapoole, et armastatud Vahemere-maades ja Kesk-Euroopas muutuvad puhkused kliimamuutustega väljakannatamatuks. Minu ja paljude eestlaste jaoks veel kindlasti mitte: ma armastan Kreekat, Itaaliat ja teisi maid ning pealegi on mõnus aeg-ajalt end läbi kuumutada. Siiski võiksid vilumat vaheldust tahta soojemate maade elanikud.

Nii võiks Eesti muutuda populaarseks kliimaturistimaaks, kus on veel olemas neli küllaltki eristuvat aastaaega ning ka suvel saab meeldivalt välitegevusi viljeleda.

Praeguse hinnataseme juures siia aga keegi ei kipu, toitlustus- ja majutusasutuste hinnad on võrreldes Hispaania, Kreeka, Portugali, Horvaatiaga ja enamiku Itaaliaga praegu üle mõistuse. Isiklikel kogemustel põhinev võrdlus: pearoog Kreekas keskmises kenas söögikohas on keskmiselt 4-5 eurot odavam kui Tallinnas või Pärnus, klaas õlut umbes poole odavam.

Erinevusi paljude Euroopa maadega saab soovi ja võimaluse korral ise hinnata igaüks ning järjest enam on need võrdlused Eesti kahjuks. Elame kallil maal ja kuigi statistikaameti järgi on ka meie keskmine palk järjest tõusnud, ei märka seda paljud või siis sööb inflatsioon tõusu varuga ära.

Kui majutuses juba kehtib käibemaksusoodustus, standardmäära ehk 20 protsendi asemel käibemaksu soodusmäär 9 protsenti, siis majutajad ootavad ka toitlustusteenustele madalamat käibemaksu. (Kreekas on Eestist odavamate hindade juures käibemaks 22.)

Turismiga on seejuures asjad pigem hästi. Statistikaameti andmeil peatus mais Eesti majutusettevõtteis 322 000 turisti, mis on 6 protsenti rohkem eelmise aasta maist. Potentsiaal on aga üüratu. Praegu on suund alkoturistidele, lastega peredele eraldi ei mõelda.

Vaatame turimisfirmade liidu kodulehele: "Eesti Turismifirmade Liidu hinnangul sõltub Eesti turismi edukus lähiaastatel paljuski sellest, kuidas lisaks Tallinnale suudetakse välismaa turismigruppe motiveerida avastama Eestit väljaspool pealinna." Õige! Magnet algab aga lisaks maksu- ja hinnapoliitikale ning riiklikule külalislahkusele pisiasjadest, suhtumisest.

Piisab läheneda mõnele Kreeka restoranile või kohvikule, kui töötajad hakkavad arvukamat seltskonda nähes laudu kokku lükkama, et kliendid just nende välipuhvetisse astuksid. Osavad ärimehed, kindlasti. Aga neil on teine tagamõte veel: nad on lihtsalt nii külalislahked, teisele inimesele, antud juhul kliendile vastutulek on neil veres.

Tallinna söögikohtades on laudade kokkulükkamine pigem tabu. Peaaegu tühja söögikohta siseneb saksakeelne grupp, kes küsib, kas saaks kaheksasele seltskonnale kaks neljast lauda kokku lükata, mille peale teenindaja kostab ilma mingi põhjenduseta: ei tahaks. Nii jagas siis kaheksa inimest end kaheks neljaseks grupiks. Sarnaseid näiteid võib Tallinnast tuua ohtralt.

Ka naeratused ei teeks paha, saame aru, et teenindajate palgad on Eestis ülekohtuselt pisikesed, aga siis olekski puhvetitöötajaile üks lihtne soovitus: laske meeled pisut vabamaks ja tehke head äri! Omanikul kassa priskem ja teenindajal jootraha kobedam.

Üle selle kõige võiks aga laotuda riiklik kuvand: "Estonia - cool place". Kui jahedust meil seni veel jätkub, siis sõna "cool" teist tähendust "lahe" hakkab nappima. Selmet lakkamatult lappida Mart Helme emotsionaalselt ülesköetud lauseid, võiks peaminister Ratas mõelda sellele, kuidas "make Estonia cool again."

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressilarvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.