Arvustus. Urmo Jaanimäe mõjud ({{commentsTotal}})

Kolimiskast.
Kolimiskast. Autor/allikas: Postimees/Scanpix

Uus raamat

Urmo Jaanimägi

"Kolimise laastav mõju"

EKSA, 2018. 221 lk.

Arvustus juuli Loomingust. 

Minul, kes ma armastan kolimist tõepoolest väga ja olen seda oma elus teinud kaugelt üle kümne korra, on keeruline alustada raamatu lugemist, mille pealkirjaga ma tunnen juba ette teatud dissonantsi. Kolimine on minu tagasihoid­liku arvamuse järgi ettevõtmine, mis lööb puhtaks kodu, perekonna ja hinge. Selle abil tulevad välja kõik asjad, mida juba aastaid on peetud lootusetult kadunuks; see sunnib kolijaid uuesti läbi mõtlema oma väärtushinnangud ja prioriteedid, tekitama pingeridasid "Oluline" ja "Mitteoluline"; see raputab lahti argirutiinist ning võimaldab vabaneda aastate jooksul kogunenud taagast ja sodist. Rääkimata sellest, et see on üks paremaid suurpuhastuse vorme, mis inimkonnale teada. Enamik inimesi vist kolimist siiski ülemäära ei armasta ning peab seda just emotsionaalselt ja psühholoogiliselt laastavaks, kuna see võib lagedale tuua vanu ja ammu allasurutud mälestusi, traumasid, alateadlikke hirme. Ütleb ju ka rahvatarkus, et kolm kolimist võrdub ühe tulekahjuga.

Urmo Jaanimäe teise lühiproosakogumiku (ja üldse tema teise avaldatud teose) pealkiri näib viitavat just sellele kolimise koledale poolele, tüütule ja tolmusele olmetegevusele, mis kulutab hulga aega, raha ja energiat. Nii algab ka kogumiku nimilugu lausega "Kolimine, leian, on üks maailma jõletumaid tegevusi." (Lk 142.) Seejärel läheb aga tegevus edasi, võib juba öelda, urmojaanimäelikult, lõpeb suurema intriigita, leebe puändiga, või nagu ütleb Maia Tammjärv esimese kogu "Televisiooni mõju" ("Ji", 2017) arvustuses: "Midagi põrutavat ega dramaatilist ei juhtu."[1] Jaanimäe teise kogu lugusid sobiks ehk liigitada novellideks, kuna need keskenduvad peaaegu alati vaid ühele kummalisele või (hale)naljakale juhtumile, tegelasele, või kasutavad üht spetsiifilist vormilist lahendust, tegelasi on neis vähe ja nad on visandlikud, sageli esineb puänt. Sama võib muidugi öelda ka esimese kogu lugude kohta, ent need on nii lühikesed, et kuuluvad pigem miniatuuride või anekdootide kilda. Nüüd on aga selgelt näha, et teise kogu palad venivad pikemaks, ka torkab silma üle 20 lehekülje pikk jutt "Illusioon, illusioon", mis kirjeldab ühe veidi vananenud kommunikatsioonivahendi, lauatelefoni eripärasid ja mõju inimese psüühele ning armuelule. Usun, et lähematel aastatel võib Urmo Jaanimäe loomingut leida ka uuest sarjast "Eesti novell".

Jaanimägi jätkab niisiis sedasama joont, mida peale Tammjärve mainib ka Ave Taavet[2] oma arvustuses Jaanimäe esimesele kogule: tema lood on igapäevastest ja lihtsatest asjadest, olmest, juhtumistest ja olukordadest, millesuguseid on kogenud ehk kõik lugejad, ning seetõttu on end kerge nendega samastada ja mõista huumorit, mida Jaanimägi on leidnud väga tavalistest situatsioonidest. Uues raamatus tulevad jutuks näiteks dressipükste ostmine, bussisõit, uue kabineti sissepühitsemine väikese tantsuga, sääremarja kramp, sünnitus ja kolimine. Juba see lühike nimekiri tekitab ootushorisondi, et nüüd alles saab itsitada, hehee, dressipüksid. Kuid "Kolimise mõjus" on huumor palju tumedam, nii et esmane mulje võib lausa ehmatada: mis juhtus, Urmo, miks nii tõsine? Tõele au andes peab siiski möönma, et mälestus "Televisiooni mõjust" kui väga naljakast raamatust tekkis ehk just sellepärast, et lood olid nii lühikesed ja veidrad ja see lõi kokkuvõttena mulje, justkui oleks terve raamat väga naljakas. Seega tuleb "Kolimise laastava mõju" kõrval revideerimisele nii esimese kogu lugemiselamus kui ka Urmo Jaanimägi kui autor. See on loomulikult kõigi teisena ilmunud kogude põhiline omadus, need ütlevad autori kohta tihti palju enam kui esimesed kogud, paljastavad tõekspidamisi ja sihte ning võivad tekitada ka tõelist pettumust, kui võrdluseks on hoolikalt viimistletud ja nokitsetud esimene teos, aastatepikkuse töö ja laagerdumise tulemus. Teise koguga on autoritel üldjuhul juba kiirem. Kui jalg on ukse vahele saadud, tuleb ju avalikku huvi taguda, kuni see on kuum.

Nali naljaks, tegelikult on mõlemas kogus jutuks traagilised seigad: ükskõiksus, surm, joomarlus, nii kehalised kui ka vaimsed valud, inimsuhete keerukus, sotsiaalne ebavõrdsus jne. Siiski leidub üks lihtne indikaator, mis aitab määratleda "Kolimise laastavat mõju" tõsisema raamatuna, nimelt tegelasnimed. Tammjärv kirjeldab Jaanimäe toredat nimehuumorit kõikide tema Heino Rubensite, Jorma Ikluste ja Kaupo Uukaredatega ning sõnastab rusikareegli: "kui tegelase nimi on näiteks lihtsalt Marge või lihtsalt Kadri, on lood üldjuhul tõsised."[3] Kuna uues kogus esineb rohkem just neid lihtsalt Railisid, Leposid, Meinhardeid, Raine, aga ka täiesti nimetuid tegelasi, naisi ja mehi (eriti rõhukalt pealkirjas "Mingi mees"), jääb sellest kogust tõepoolest "tõsisema" proosa mulje.

Ometi tekib kiusatus öelda, et Urmo Jaanimäe debüüt jätkub kõnealuse koguga, et "Televisiooni mõju" ja "Kolimise laastav mõju" oleksid võinud tegelikult ilmuda ühiste kaante vahel. Need kaks täiendavad ja tasakaalustavad teineteist, on omamoodi mahedad yin ja yang. Võttes arvesse asjaolu, et mõlemal on sama koostaja, ongi need väga tõenäoliselt plaanitud paarisrakendiks, mis esindavad ühe ja sama skaala kaht erinevat otsa. Leidub ju neis ka näiteks "kaksiklugusid" ühel ja samal teemal, näiteks "Inimese elu" (2017) ja "Kirjandus" (2018), mis käsitlevad mitme eri nurga alt (kuid kindlasti mitte ammendavalt) sittumist. Kogude seotusele viitavad ka nende pealkirjad, mõlemad "mõjud", mis panevad mõtlema, miks on mõju kui selline Jaanimäele oluline, miks tuleb mõjudest kirjutada lausa kaks raamatut.

Mõju on midagi sellist, mis autori käsitluses peaks viima inimese psühholoogilise seisundi tasakaalust välja. Just nimelt peaks, sest ühelt poolt mängib Jaanimägi üldtunnustatud arvamuste ja rahvatarkusega, ehk isegi rahvapsüh­holoogia tõekspidamistega, teisalt nihes­tab neid, seab kahtluse alla ja lükkab ümber. Debüütkogu nimilugu "Televisiooni mõju" kirjeldab levinud arvamust, et televisioon on vaimsele tervisele halb, tekitab ebameeldivaid kogemusi ja mõtteid, et lapsed ei tohiks vaadata õudusfilme või näiteks liiga näitlikke loodusfilme, kus õudsed piraajad re­bivad inimesi tükkideks, nii et jõevesi on verest punane. Jaanimäe loos paneb hirmus film aga (nimetu) lapse hoopis suitsuräimedest unistama, lausa nii himukalt, et ta püüab ema äratada ja kindlaks teha, kas järgmisel päeval ikka on lootust poest räime saada. Televisioon ei mõjuta last üldse nii palju, nagu lapsevanemad seda ehk tihtipeale esitavad, vastupidi, see tekitab hoopis toredaid ja ootamatuid, loomingulisi seoseid. Ehk tuleks seda televisiooni lastele keelamise kommet veidi revideerida? Uue kogu ni­milugu, lühijutt "Kolimise laastav mõju" aga räägib sellest, nagu alguses kirjeldatudki, et kolimine on üks vastik ja jõle tegevus, et asju on inimese elu jooksul ühte ruumi kogunenud kohutavalt, et need suvalised "õlid" (st tüübid, klemmid, sellid), kes (nimetule) kolijale appi on tulnud, on kõik ainult viina peal väljas, aga kui kõik kapid ja klaverid on ära veetud, tahavad nad viinaviskamise asemel hoopis koju magama. Tina hakatakse panema alles siis, kui kõik on end välja puhanud (lk 142—143). Tuleb välja, et "õlid" on tegelikult täiesti tavalised inimesed ja kolimine ehk ei olegi nii kole, kui tundub või nagu on sõprade ja tuttavate seltsis kombeks hädaldada. Autori vormiteadlikkus ja sõnamängulisus lisab sellele vaid usutavust. Lood "Hõllandus", "Anni" ja "Iirised" põhinevad täielikult sõnamängul; numbrite järjepidev kasutamine lühijutus "Sotsiaalne mina" võib viidata sellele, et (nimetul) peategelasel on autismispektri häire. "Pikemad rännakud" põhineb jällegi osaval kujundil, mis reedetakse kohe loo alguses, nii et ülejäänut võib lugeda kas (nimetu) peategelase unelmana või ka tõestisündinud loona.

Tasakaaluks neile toredaile väikeseile nihkeile on kogus ka lugusid, mille teemapüstitus ja lõpplahendus on kindlasti tüüpilised, loogilised, täiesti mõistetavad ja õigustatud, sest nii käituks samas olukorras iga inimene. Kui neiu Grettel, kellega peategelane kontserdil rahvahulgas pilke vahetab, osutub tõsiusklikuks, tunneb (nimetu) kangelane kergendust, et ei pea usuasjadega tegelema, aga ka pettumust, et suhe kauni neiuga osutus võimatuks ("Jumal juhatab, inimene kaanib"). Öeldu ja inimese teadvuses mõeldu on vahetevahel kaks täiesti eri asja ("Maletaja vend"). Kaugenenud ja riidu läinud sugulased võivad mõnikord taas leida ühise keele ja leppida ("Meinhard ja Lepo").

Tasakaal näib olevat see märksõna, mis kõlab Jaanimäe mõlema lühijutu­kogu taustal ja mis on ka sillaks nende kahe teose vahel. Siit on aga vaid üks väike samm Freudi hüdraulilise psühho­loogia ja psühhiaatriani, see aga eeldab, et inimene on justkui masinate ja mehhanismide süsteem, milles peab valitsema õhkõrn tasakaal ja mis paigast nihkudes, kui mõnd survet ja pinget (või tungi, mõju) on liiga palju või liiga vähe, tekitab inimeses psühholoogilisi probleeme, närvilisust, muresid, aga ka neuroose ja tõsisemaid haigusi.[4] Polegi päris täpselt aru saada, kas Urmo Jaanimägi kritiseerib seda (vananenud) seisukohta, polemiseerib sellega mõnusalt või kukub see tal poolkogemata nii hästi välja. Aga psühholoogiline "tasakaal" ja selle õrn nihutamine, stereotüüpide ja (väär)arusaamade nihestamine osutub selle kogu lugemisel huvitavaks lähenemiseks.

Esimene kogu väljendab ekstravertset, väljapoole suunatut, vohavat ja lokkavat, positiivset ja humoorikat, teine pigem introvertset, sisemonoloogilist, veidi depressiivsetki. Esimene kogu on naljakam, teine tõsisem. Esimeses on rohkem nimemaagiat, teises pigem vormitrikke. Esimeses rohkem Erost, püüdlust keerukuse ja mitmekesisuse poole ja teises rohkem Thanatost, püüdlust lihtsuse, anorgaanilise, vaiki olemise poole.

Selle kõigega soovin ma öelda, otse loomulikult, et Urmo Jaanimägi on psühholoog.

 

[1] M. Tammjärv, Sinepivõileib tomatiga. Vikerkaar 2018, nr 10—11, lk 167.

[2] A. Taavet, Urmo Jaanimägi ja Janar Ala kui Warholi supipurgi jätk: lugusid sellest, mis sind ümbritseb. Eesti Päevaleht 3. IX 2018.

[3] M. Tammjärv, Sinepivõileib tomatiga, lk 169.

[4] Vt näiteks: S. Freud, Inimhinge anatoomiast. Tlk Anne Lill, TÜ Kirjastus, 1998. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: