Arvustus. Tugitoolinatsi usutunnistus ({{commentsTotal}})

EKRE riigikogu fraktsiooni saadik Henn Põlluaas
EKRE riigikogu fraktsiooni saadik Henn Põlluaas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Uus raamat

Henn Põlluaas

"Sotsid"

Grenader, 2019

Henn Põlluaas on meediast üles korjanud muljet avaldava koguse infokilde, mis võiksid Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda halvas valguses näidata – kui maailm oleks selline, nagu Põlluaas seda ette kujutab. Autor on sotsiaalmeediat hirmutavalt põhjalikult jälginud: tsitaatidele toetub ta palju ning tihti annab keerulistele probleemidele lõpliku hinnangu, viidates kellegi Facebooki seinale. Sestap ei ole ka ime, et mõte on hüplik, keskendumisvõimetu ja autori intellektuaalne haare peaaegu olematu. Peamiselt tsiteeritakse ennast konservatiivideks tituleerivaid soovmõtlejaid. Selles mõttes pakub "Sotsid" täpselt seda, mida sealt oodata võib: kinnitust teatud vaadete õigsusele inimeste jaoks, kes on valmis kompleksseid poliitilisi probleeme taandama laialivalguvate ja defineerimata ismide konfliktiks.

Juhtnöörid, millise sõnumi lugeja peaks sellest segadusest kaasa võtma, annavad peatükkide pealkirjad, mis moodustavad etteheidete nimekirja, näiteks: "Edasi, seltsimehed sotsid! Rünnakud EKRE vastu", "Geiparaad, ropp suu ja vähearenenud enesevalitsemine" või "Võõrtööjõud – vahend genotsiidipoliitika läbiviimiseks".

Olles niigi tuimestatud sopaloopimisest, milleta see teos läbi ei saaks, võib iga laisk liberaal siinkohal öelda, et selle tõdemusega on teema ammendatud: Põlluaas üritab näidata, et sotsid on interrinde teine tulemine, aga ebaõnnestub. See oleks aga enesele valetamine, sest ilmselgelt ei arutata teoses Eesti sotsiaaldemokraatia üle ega üritata üldse mingit intellektuaalset väärtust hoida. Põlluaas ei soovigi sotsiaalmeedia pinnavirvendusest sügavamale küündida ja tunnistab ka ise, et tema teose "näol ei ole tegemist süvaanalüüsiga, vaid pigem vabas vormis esseelaadse pilguheitmisega SDE-le ja mõningatele aspektidele nende tegevuses" (lk 14).

Sellest kõigest ei saa aga järeldada nagu ei oleks "Sotsidel" lugejale midagi öelda. Tegelikult ma lausa soovitaksin kõigile Eestist hoolivatele inimestele selle raamatu sisu enda jaoks selgeks mõelda. Kasvõi juba seepärast, et see on EKRE maailmavaate mahukaim kogu – Eesti omaenda 21. sajandi populismi manifest. Muidugi võib võtta pealiskaudse seisukoha, et Põlluaas on meeltesegaduses inimene, kes üritab Facebooki uudisvoogu sirvides tekkinud paranoiamõtteid kõvade kaante vahele panemise kaudu autoriteetsemaks muuta, aga raamatu sisu avaldabki ennast alles siis, kui ollakse valmis mõistma arutelutingimusi, mille autor ja teos enesele seavad. 

 

Kohtumine võõraga 

Mõistmaks põhitingimust, tuleb esmalt aru saada, millest Põlluaas enda arvates üldse räägib. Mis on sotsiaaldemokraatia?

"Sotsiaaldemokraatiat võib defineerida kui vasakäärmusesse kuuluvat radikaalset ideoloogiat, mida eri autorid on väikeste variatsioonidega nimetanud postmodernistlikuks neomarksismiks, uusvasakpoolsuseks, vasakliberalismiks, kultuurimarksismiks, vasakpopulismiks, marksistlikuks sotsiaalkonstruktivismiks, vasakfundamentalismiks jne. Kuna raamatu eesmärk ei ole süüvida androgüünse vasakideoloogia ja -filosoofia nüanssidesse, on autor neid mõisteid kasutanud sünonüümidena." (lk 9)

Sellesse filosoofilisse ignorantsusesse süüvimine tõi minu mõtetesse olulise muutuse: kui varem uskusin, et rahvuskonservatiivid püüavad Karl Marxi pika habemega hirmutada, siis nüüd – mõistes, kuidas see Henn Põlluaasa peas kõik kokku klapib –, usun, et Põlluaas on lihtsalt aus. Tema maailmanägemuse keskmes on hea ja kurja võitlus, kus kõige hea eest vastutab ühtne ja jagamatu rahvustervik, mida ründab tuhandepealine marksism. Marksismi ega rahvusluse nüansse ta ei tunne ja isegi konkreetselt sellele teemale pühendatud mahukas teoses ei pea ta nende eritlemist vajalikuks. See ongi esimene harjutus Põlluaasa teose seatud tingimustega leppimiseks: tuleb lõpetada eritlemine ja jälgida kõike kahe vastandliku jõu kaootilise varjudemänguna.

Säärane eeltingimus annab aimu ka teose kirjutamise põhjustest. Tõenäoliselt ma ei eksi, kui ütlen, et Põlluaasa väide sotside "juhtfiguuride äärmusliku ja estofoobse käitumise" (lk 15) kohta ei veena kedagi väljaspool EKRE maailmavaatelist tuumikut. Isegi rängad korruptsioonisüüdistused sotside pihta ei tundu tõsiselt võetavad juba seetõttu, et autor ei püüagi oma ideoloogilist positsiooni ega suhtumist varjata. Laisa mõtlemisega liberaali jaoks võib see tähendada, et Põlluaas on valinud vastanduva ja ülepaisutatud kirjutamisviisi, sest mõistab, et tema süüdistused on päriselt alusetud. Ma pole aga sugugi kindel, et see on põhjus, miks ta niimoodi kirjutab.

Kas keegi tõesti vaevuks säärast mahukat ülevaadet kokku panema mõnel poliittehnoloogiliselt vähelubaval põhjusel? Miks Põlluaas isegi ei ürita kõnetada kedagi väljaspool EKRE maailmavaadet? Pigem võib arvata, et see ei ole poliitiliselt läbimõeldud projekt. Intervjuus Objektiivile selgitab Põlluaas, kuidas Jevgeni Ossinovski kõne sotside 2016. aasta kongressil andis talle impulsi kirjutamiseks ja "[t]asapisi lihtsalt hakkas nagu materjali juurde kogunema. Algselt mul ei olnudki plaanis raamatut kirjutada, aga see maht üha kasvas ja kasvas, ja see läks üha huvitavamaks, see tegevus, nii et lõpuks kooruski sellest selline väga mahukas teos."1

Vaevalt et globaalprobleemide, kommunismiajaloo, sotsiaalmeediakommentaaride ja parteipoliitika vahel seoseid nägev mahukas tervik juhuslikult koguneb. Teos on omaette saavutus erisuste kõrvaleheitmise, üldistuste tegemise ja maailmavaatelise koherentsuse vallas. Kõik inimesed vajavad teatud erisuste kõrvaldamist, tundmaks sisimas seda mõnusat tunnet, et just tal on õigus – mittemõtleval inimesel on alati koherentne maailmavaade. Ka mugavusliberaalid teevad seda, tõrjudes pagulaspoleemikat rassismisüüdistustega. Ma ei taha sugugi väita, et Henn Põlluaas pole mõtlev inimene, vaid hetkeks juhtida tähelepanu kõrvale vaidluselt, kus "minul on alati õigus", ning mõista, millist isiklikku tähendust teos autori enese jaoks võib kanda. "Sotsid" on Henn Põlluaasa ekshibitsionistlik paljastus, kus ta avaldab mõttetöö, mille ta on ette võtnud puhastamaks oma identiteeti kõigest, mis tema arvates sinna ei kuulu. See on omamoodi skandeeriv puhastusrituaal, mille käigus heidetakse kõrvale muret tekitavalt palju. 

 

Hingetühjus 

Põlluaasa järgi ründavad sotsid rahvuslikke, traditsioonilisi, kristlikke jt väärtusi, samas jääb arusaamatuks, mida need väärtused endast kujutavad. Miks on sotsiaaldemokraatia neile olemuslikult võõras? Kui lugeja neid väärtusi mõista püüab, kohtub ta tühjusega: Põlluaas näitab eri sündmusi ja sõnavõtte, mainib abstraktseid isme kui käegakatsutavaid tõsiasju, mitte ideid, mis teatud tingimustel kindla tulemuseni viivad. Väärtuskonfliktide analüüsimise asemel on tavalised laused nagu "Totaalne ajupesu ja manipulatsioonid on mõjunud, nende mõistus on kaaperdatud" (lk 195).

Põlluaasa eesmärk on näidata, kuidas sotsid soodustavad põhiväärtustele vastanduvate venelaste, moslemite, mustanahaliste, feministide, geide jt riigivastast tegevust. Autor eeldab, et neid huvirühmi kasutatakse süsteemselt rahvusriikluse hävitamiseks. Tegevuse aluseks on aga Frankfurdi koolkonna abil uueks sündinud marksism.

"Sotsiaaldemokraadid üle Euroopa ja mujalgi on asunud agressiivselt ellu viima uue vasakpoolsuse ühe peaideoloogi, nn Frankfurdi koolkonda kuuluva marksistliku sotsiaalfilosoofi Herbert Marcuse, aga ka Horkheimeri jt sõna otseses mõttes hullumeelseid ideid. [---] Vasakideoloogia suurkuju Marcuse järgi tuleb hävitada traditsiooniline perekond ja abielu ning muuta ühiskonna liikmed võrdseks, sootuks ja eripäratuks massiks, sest revolutsioon nõuab "suurt loobumist" kõigist "parempoolsetest" sotsiaalsetest väärtustest ja nende täielikku eitamist." (lk 194)

Põlluaasa arusaam Frankfurdi koolkonnast on tükike parempopulistlikust alternatiivajaloolisest fantaasiast, mida pidevalt korrutatakse, et õigustada enese konservatiiviks nimetamist – väljamõeldud ajalugu annab "konservatiivsusele" üpris vabad käed. Põlluaas kasutab seda vabadust, et asetada suur hulk inimrühmi riigivaenlaste kategooriasse, sest olenemata nende isikute isiklikust huvist kasutab domineeriv ideoloogia neid veretus sõjas Eesti Vabariigi vastu.

"Marcuse arvates on rõhutud vähemustel loomulik õigus kasutada ebaseaduslikke vahendeid, kui seaduslikud on osutunud ebapiisavaks, sest enamusel ei ole õigust sõnastada ühiseid ja üldisi reegleid ning huve. [---] Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli (sh protsentuaalset osa rahvastikus, aga ka osa juhtivates positsioonides) nende oma riigis, sest see aitab enamuse soove alla suruda ja võimaldab kindlustada marksistlikule eliidile kasulik ja lojaalne süsteem." (lk 195–196)

Sealjuures heidab Põlluaas ette EKRE valijate dehumaniseerimist, aga samal ajal ise irooniat ei taju. Kindlasti on tal inimlikkusest kõrvale jätmise asjus pisut õigus, ka siinses tekstis on sellest elemente. Aga kui võrrelda neid kahte dehumaniseerimist, millest ühel juhul antakse teatud inimrühmadele riigi ja terve mõistuse vastase rindesõduri osa kultuurisõjas ning teisel juhul sõimatakse erakonna valijat arulagedaks natsiks, siis peale Põlluaasa lugemist tabasin end variserlikult mõttelt, et kas on ikka päris kindel, et EKRE liikmete dehumaniseerimises on süüdi keegi teine peale nende endi?

Kuidas üldse mõista inimeseks olemist, olles välistanud nii paljudele inimkogemustele olulised kategooriad? Kuidas mõista naise osa modernses maailmas ilma feminismita, eesti kultuuri ilma venelasteta, monoteistlikku maailma ilma moslemiteta, intiimsust ilma homoseksuaalsuseta või rassikuuluvust ilma teiste rassideta?

Ka mina ei salli teatud inimrühmi, aga on ka selliseid, keda olen elu jooksul sallima hakanud. Selle käigus olen – küll raskustega – õppinud, et humaanseid väärtusi loobki aktsepteerimine. Kui Põlluaas välistab terveid inimrühmi neid vaenlaseks nimetades, jääb ta ise vaimuvaeseks. Muidugi ei ole tarvis mõista inimkäitumist selle täies ulatuses, sarimõrvarid ja pedofiilid võivad kusagile tolmusesse kasti jäädagi. Vaadates aga inimmassi mastaapi, kelle Põlluaas ebamoraalse ja -soovitavana välistab, tekib küsimus, kas Henn Põlluaasast on inimesena midagi alles jäänud? Kas selle küsimuse püstitamine on tõesti dehumaniseerimine või toimus dehumaniseerimine siis, kui Põlluaas otsustas enda moraalset üleolekut käsitleda poliitilist tunnustust nõudva objektiivse tõsiasjana? 

 

Rahvus inimeste alternatiivina 

Ilmselt ei kahtle keegi, et mida iganes inimlikkuse all silmas ka peetakse, tehakse seda enese kultuuriruumi piiratud arusaamade põhjal. Seega võib inimeseks olemist mõista ainult eestlaseks olemise kaudu. Põlluaasa retoorika puhul tasub aga tähele panna, et sõnad nagu "eestlus", "rahvus" ja "rahvusriiklus" tähendavad tema kõnepruugis midagi muud kui tavakasutuses. Seejuures ei jää märkamata tõsiasi, et rahvusriikluse alustaladeks olevatest väärtustest kirjutades ei räägi Põlluaas sugugi mitte sellest, mis on põhiseaduses kirjas ja milles me rahvana oleme kokku leppinud. Põhiseaduspatriotism on tema jaoks midagi väga õõvastavat ja selle kritiseerimisele on ta pühendanud terve peatüki.

"Põhiseaduspatriotismi mõiste leiutati ja juurutati Teise maailmasõja järgsel natsionaalsotsialismi traumades, süü- ja alaväärsuskompleksides vaevleval Saksamaal, kus rahvuslus ja laiemalt ka rahvusriiklus oli sisuliselt tabuks kuulutatud ning selle maine lootusetult kahjustatud." (lk 125)

Põlluaas vihjab korduvalt, et on olemas mingid põhiseadusest kõrgemad väärtused, mida peab kaitsma peale kõige muu ka põhiseaduse enda eest. Ta väidab, et kuna põhiseadus kaitseb vähemusi, aga vähemused esindavad tema jaoks ilmselgelt ebasoovitavaid väärtusi, võib ka põhiseadus neid "tõelisemaid" väärtusi õõnestada. See on ringiratast käiv loogika. Vähemused ei vasta eestluse normile; vähemused on ebasoovitavad; põhiseadus kaitseb vähemusi; põhiseadus on eestlusevastane. Mõte eestlusest kui mittestandardiseeritud kvaliteedist tal pähe ei tule. Põlluaasa jaoks on üks suurimaid kivisid meie kapsaaias demokraatia, mis on tema järgi vastuolus tõeliste rahvusriiklike väärtustega.

"Kurioosne on aga, et Eesti rahvusriiklus on ohustatud just demokraatlike vahendite läbi, mida riik vastavalt põhiseadusele võimaldab. Tihti on just demokraatia see, mida vabaduse vastasel selle kahjustamiseks kõige enam vaja on." (lk 414)

Kui mitte uskuda Põlluaasa alternatiivajalugu, mille järgi on vähemused sõdurid marksistlikus kultuurisõjas vabaduse vastu, siis pole raske näha, et Põlluaasa valemi järgi jäävad eestlase kategooriasse lõpuks üksnes EKRE toetajad, kõik teised on tahtlikult või tahtmatult osa riigi alustalasid õõnestavast salaprojektist. Rahvast üritatakse võrdsustada ühe erakonnaga. See pole iseenesest midagi enneolematut, Jan-Werner Mülleri raamatu "Mis on populism?" järgi on see üks osa populismi definitsioonist: "Populistid ei ole mitte ainult elitismi-, vaid ka pluralismivastased. Nad väidavad, et nemad ja ainult nemad esindavad rahvast. Kõik teised poliitilised võistlejad on sisuliselt illegitiimsed, ja keegi, kes neid ei toeta, ei saa õieti rahva hulka kuuluda."2

Iga erakond püüab näida tõelise rahva tahte kandjana, mitte pelgalt organisatsioonina, mis tegeleb riigi haldamisega. Kuid sugugi mitte iga erakond ei väida, et teiste erakondade toetajad on riigireeturid, ega räägi demokraatiast ja põhiseadusest kui meie väärtusruumi puudustest.

Väärib mainimist, et palju nalja pakkunud termini "süvariik" kasutamine muutub säärasest lähtekohast vaadatuna täiesti mõistetavaks. Eeldades et riik peaks tegelikult toimima mingitel muudel alustel, hakkab kogu põhiseadusest lähtuv raamistik tunduma mingil varjatud tasandil orkestreeritud sabotaažina, mille väljaselgitamisega on Põlluaas suurt vaeva näinud. Muidugi on "süvariik" lihtsalt (veel) põhiseaduslikult toimiv riigi osa. 

 

Tugitoolinatslus 

Esmalt polnud mul plaanis natsiteemat üldse käsitleda, sest arvan, et igasugune natsihüsteeria ja muu vildakaks kulunud ajalootõdede tänapäevale omistamine üksnes takistab olukorra mõistmist. Ent kuna natsiproblemaatika kõlab teosest vastu, pean teemat siiski puudutama. Nimelt räägib Põlluaas ajaloolisest natsismist kui ebaolulisest süüdistavast sildist.

"Fašismi defineerisid nii Stalin kui ka teised marksistid, sealhulgas Eesti omad, laialt juba enne Teist maailmasõda. Fašistideks kiputi lugema kõiki marksismivastaste poliitiliste voolude esindajaid, kes oma arvamuse selgelt välja ütlesid või marksistliku poliitika vastaselt käitusid. Fašistideks võis nimetada kõiki rahvuslasi, kõiki neid, kes polnud patsifistid või Nõukogude Liidu pooldajad." (lk 71)

Kui ideoloogiaid nagu konservatiivsus või marksism käsitleb Põlluaas käegakatsutava reaalsusena, siis fašismi puhul teeb ta kannapöörde ja kohati tundub lausa, et mingit päris fašismi ei eksisteerigi. Ajaloolise reaalsuse katab tema jaoks ära rahvusluse ja marksismi vastasseis, millest kogu teos lähtub. Põlluaasa loogika on, et Autobahn'i ehitav Hitler on rahvuslane ja koonduslaagreid ehitav Hitler on sotsialist. Näiteks iseloomustab ta sotside demokraatiavaenulikkust järgmise mõttega, mis tema arvates kuulub "sotsist sotsioloogile Robert Michelsile": "[P]raktiliselt rahvas kõrgemat võimu kanda ei jaksa ning peab selle õiguse kellelegi delegeerima" (lk 413).

Väljaspool Põlluaasa alternatiivajalugu oli Robert Michels sotsiaaldemokraat kuni aastani 1907, mil ta varasematest tõekspidamistest loobus. Seejärel asus ta kirjutama sotsioloogilisi uurimusi, keskendudes psühholoogilistele ja institutsionaalsetele probleemkohtadele, mis teevad igast demokraatlikust organisatsioonist kiiresti oligarhia. Hiljem liitus ta Mussolini erakonnaga, sest nagu paljud kaasaegsedki uskus ka tema karismaatiliste sekkumiste võimesse massiparteide oligarhia kukutamiseks. Kuigi Mussoliniga kaasnenud sõnavabaduse hääbumise tõttu on võimatu teada, kas Michels fašismi pakutud alternatiiviga rahule jäi, võib üpris kindlalt väita, et ta oli fašist, kelle maailmavaadet võiks Põlluaasa omaga võrrelda, kui viimast meelitada tahta. Eriti kui arvestada, et suur osa Põlluaasa teose sisust üritab maalida Eesti poliitikast sarnast pilti, mida Michelski Saksa Sotsiaaldemokraatliku Partei ja Itaalia Sotsialistliku Partei töös osalemise põhjal tegi: ebademokraatlikud institutsioonid juhtimas rahvast, kellel pole võimalik kaasa rääkida.3

Olenemata sellest, mida Michels päriselt arvas, pole arusaam, et demokraatia on võrdlemisi näiline ja seda näilisust suudab fašismilaadne kord isegi paremini välja mängida, sugugi uus. Arvestades Põlluaasa arusaama demokraatliku põhiseadusliku korra teisejärgulisusest rahvusriikluse kõrval, pole raske seda mõtet temalegi omaseks pidada. Kui asendada "Sotsides" rahvusriiklus fašismiga, ei muutu öeldu ainult ausamaks, vaid ka mõistetavamaks neile, kelle jaoks tekitab Põlluaasa korrapäratu terminoloogiakasutus muidu arusaamatust. (Ebavajaliku segaduse vältimiseks mainin, et need sõnad ei ole väljaspool EKRE retoorikat kindlasti samatähenduslikud.)

Fašismile omane vaenlaseiha väljendub ka Põlluaasa ürituses marksismist ürgkurjust otsida. Samas puudub praktikas marurahvusliku enesesäilitamise ja radikaalse marksismi vahel tõsine vastuolu (nagu punased khmeerid on näidanud) ning peale selle pole totalitaarne riigikord midagi marksismile iseomast. Juba Marx ise tuletas oma poliitilise programmi pelgalt arusaamast, et kindel süsteemne jõud röövib rahvalt hüve. See jõud ei pea olema sugugi kasumiahned kapitalistid, ka globalistidest juudid on sellise mõtteviisi puhul väga populaarne valik. Kuigi juutide asemel on juttu sotsidest, ei tee see Põlluaasa jutu sisu kuidagi vähem õõvastavaks.

Muidugi pole EKRE rangelt võttes natsipartei. Põlluaasa teos on ainult üks külg natsiideoloogiast – ta iseloomustab ideoloogia abil valitsevat klassi, mille vastu "tõeline" rahvas peab üles tõusma. Küsimus, mis igat eestlast võiks huvitada, on poliitiline programm, mis sellest tuletatakse. Poliitiline visioon Põlluaasal aga puudub. Ta on mugav tugitoolinats, kes vastutust ei tunne. See tundub olevat EKRE üldine probleem, mistõttu ka natslikud ideed erakonnas võimutsevad – vähemalt on neil needki mõtted.

Näiteks on lubadus tasuda abielus noore pere kodulaenust 25% iga lapse sünniga Saksa natsionaalsotsialistliku töölispartei programmist maha kirjutatud. Tasub mainida, et Natsi-Saksamaal taheti seeläbi majanduskriisist tingitud massilise tööpuuduse tingimustes naised tööjõuturult eemaldada – kui naine tööl käis, pidi laenu kolm korda kiiremini tagasi maksma. Praeguses olukorras võib naiste tööjõuturult kõrvaldamine teenida ilmselt ainult selliste meeste huve, kelle vastu majandusliku meeleheiteseisundita naised huvi ei tunne. See, et riik peab mehele appi tulema, muutes naise majanduslikult sõltuvaks, seisab ilmselt selle "traditsioonilise meherolli" eest, mille hääbumise vastu EKRE nii kiivalt võitleb.

Poliitilise visioonituse teeb eriti muret tekitavaks asjaolu, et Põlluaas tundub jagavat levinud väärarusaama, et demokraatia on enamuse tahte domineerimine, mida võib rakendada ka teistele inimrühmadele ja poliitilistele seisukohtadele.

"Ideaalis on demokraatia selline rahvavalitsuslik riigikord, kus ühiskondliku elu korraldamine ja juhtimine toimub kodanike enamuse või nende poolt vabalt valitud esindajate kaudu .. Küsimus on just nimelt üldises, kollektiivses, mitte üksikisiku tahtes või huvides." (lk 407)

Põlluaasale meeldib väärtusküsimusi illustreerida tele-eetrist ja internetiküsitlustest kogutud arvamusstatistikaga. Arusaam, et mida suurem toetus on otsusele, seda demokraatlikum samm on, pole mitte ainult väär, vaid suures vastuolus reaalsusega. Praktikas on valitsejatele ja nende langetatud otsustele seda suurem toetus, mida vähem demokraatlik on riik ja otsustusmehhanism.

Muidugi võib demokraatia all mõista erisuguseid asju. Nagu võib Robert Michelsi puhul aimata, ka fašismi. Mina aga kuulun sellisesse individualistlikku Euroopa kultuuriruumi, kus demokraatiat mõistetakse liberaalse demokraatiana ja ühe superstaarist füüreri (või erakonna) ülistamine demokraatlikuna arvesse ei lähe. Isegi juhul, kui see füürer ütleb kõike, mida mina koos vaigistatud enamusega kuulda soovin. Arvestades et Henn Põlluaas on riigikogu esimehena sisuliselt juba presidendi kohustuste kandja, jääb lõpetuseks üksnes loota, et tal on õigus, kui ta ütleb: "Õnneks on eestlastel üks tugev omadus – kui asjad tõesti hulluks lähevad, siis võetakse end käsile" (lk 423). 

Arvustus ilmus algselt Värskes Rõhus nr 60.

1 Vt https://objektiiv.ee/intervjuu-henn-polluaas-sai-valmis-raamatu-sotsid-interrinde-teine-tulemine/.

2 Jan-Werner Müller. "Mis on populism?" – Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2018, lk 159.

3 Henn Käärik. "Klassikaline ja nüüdisaegne sotsioloogiline teooria" – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 171. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: