Arvustus. Naised, seks ja kahtlused tüdrukute elus ({{commentsTotal}})

Brigitta Davidjants
Brigitta Davidjants Autor/allikas: Feministeerium

Uus raamat

Brigitta Davidjants

"Armastuseta"

Tänapäev, 2019

Eeldusel et Brigitta Davidjantsi nimi pole lugejale täiesti võõras, jätan autori tutvustuse meeleldi vahele. Mainin üksnes lühidalt, et peale nelja raamatu figureerib autor sageli sõltumatu feministliku veebiväljaande Feministeerium veergudel. Olles lugenud peamiselt Davidjantsi eelmainitud veebiväljaandes avaldatud kaastöid, arvasin aimavat, kuidas autor kirjutab. Seda suurem oli üllatus, kui "Armastuseta" (2019) kaante vahelt vaatas vastu täisvereline noortekas.

Mida selle all mõtlen? Pean täpseks noortekirjanduse definitsiooni "Lastekirjanduse sõnastikus" (2006), mille järgi on noortekirjandus, sh noorteromaanid, lastekirjanduse alaliik, mille lugejaskond jääb vanuselt 12–21 eluaasta vahele. Noortekirjanduse sihtrühmaks peetakse siiski peamiselt 12–16-aastaseid lugejaid. Siit ka eristus: murdeealiste kirjandus (ingl teenage) on mõeldud kuni 16-aastastele, noorte täiskasvanute kirjandus (ingl young adult) kuni 21-aastastele. Eelmainitu kirjanduslik eesmärk on aidata lugejaid murdeeast täiskasvanuikka siirdumisel, käsitletakse teemasid nagu suhted vanemate, ea- ja elukaaslastega, armastus, seks ning piiride katsetamine. Laiemalt akumuleerub noortekirjanduse tuum üheks suureks identiteediküsimuse lahendamiseks ja eneseleidmise protsessiks, mis murdeiga ennekõike ka on. Ühiskonnas toimuvate muutuste pärast teisenevad noortekirjanduse teemad ja väärtustekomplekt, niisiis on noortekirjandusel üpris aeguv "kõlblik kuni" märk küljes, mis tähendab, et iga põlvkond peab looma enda noortekirjanduse.1 Ave Mattheus jätkab osaliselt "Lastekirjanduse sõnastikust" lähtudes, et ähmastunud piirid põlvkondade vahel on muutunud noorte elluastumise varasemaga võrreldes märkimisväärselt keerulisemaks. Pere loomise ja laste saamise iga lükkub aina edasi ning pikeneb periood, mil ollakse noor ja elatakse läbi iseseisvaks saamise Ameerika mägesid. Seepärast nihkub Mattheuse järgi ka noortekirjanduse lugejaskonna vanus vanemaks, venitades sihtlugejate ea kohati lausa kahekümnendate lõppu.2 Vahest alahindab Mattheus hilisnoori, aga kirjandusteoreetiline sissejuhatus on tarvilik, et rääkida Davidjantsi raamatust, arvestades noorteromaanile omaseid tunnuseid, samuti pakub selline nurk võimaluse mõtelda teosest teiste omasuguste seas, upitamata seda täiskasvanutele mõeldud kirjanduse hulka, sest teose arvatav sihtrühm dikteerib sageli selle sisu, poeetika ja vahendid.

"Armastuseta" on iseseisva teosena pidetu, tõtt-öelda on teos nii stiili kui ka sisu poolest pigem "(Mitte just) armastusloo", autori 2017. aastal ilmunud debüütromaani järg. Rebeka, kes toona oli põhikoolis, lõpetab nüüd keskkooli. Nelja aasta jooksul pole aga tegelases näha erilist arengut, ent aeg on uus: kassettide asemele on tulnud CD-d, lauatelefoni ääres ootusärevalt kallima kõne ootamise asemel saab Rebeka nüüd kasutada mobiiltelefoni, "mille isa talle just ostis" (lk 9) ning "lõppeks algas just 21. sajand" (lk 80). Kahekümne aasta tagusest ajast kirjutamine on kaval, ehkki õhukeseks jäänud võte. Poole tagumikuga ajasturomaani pingil istumine välistab teose aegumise – kõik toimuv on niikuinii praeguse lugeja jaoks ammuilma ajalugu.

Teose keelelised vahendid ja nende kasutamine on lihtsustatud, tegelaste kirjeldused sageli pealiskaudsed ja sarnased. Näiteks kirjeldatakse Rebeka sõbrannat Mirjamit järgmiselt: "Mirjam on tore. Ta on ka ilus ja tark ja alati valmis kuulama ja kaasa mõtlema, samas peaaegu eeterlikult pehme ja habras" (lk 17). Rebeka õde aga nõnda: "Ta on pikk ja ilus ja blond, õppis koolis viitele ja hiljem majandust" (lk 45). Peategelase kallimat Arnot: "Ja Arno on just selline, nagu ta endale soovib – hea muusikamaitsega, ilus ja pikk, naljakas ja hell" (lk 65). Kui soovida naljatleda, võiks pakkuda, et kombinatsiooni "ilus + tark + pikk" taga seisab mingi semantiline abrakadabra või tähenduslik leitmotiiv.

Nii Sanna Kartau3 kui ka Silvia Urgase4 arvustuses Davidjantsi eelmisele romaanile esineb asjalikku kriitikat, mis sobib kirjeldama Davidjantsi värsketki raamatut. Arvustajad heidavad ette narratiivi ja tegelaste lihtsustatust ning kesist epohhi käitlemist, mis päädib ainiti olme kirjeldamisega, laveerides samal ajal mööda toonasest sotsiaalsest olukorrast, kuhu tegelased paigutuvad. Eelnevat arvestades ei pea ma vajalikuks esitatud seisukohti pikemalt lahata.

Olen noortekirjanduse teoreetilisest sihtrühmast napilt välja kasvanud ega oska täpselt määratleda praegust noortekirjanduse lektüüri, mille hulka "Armastuseta" maandub, aga oluliste teoste nagu Aidi Valliku "Kuidas elad Ann?" või Silvia Rannamaa "Kadri" kõrval paistab "Armastuseta" justkui kunagises noorteportaalis Rate.ee avaldatud järjejutt. Nii tormiline, ebastabiilne, rabeda dialoogi ja lohakil narratiiviga, et teost võiks pidada mõne algaja kirjaniku ebalevaks romaanikatsetuseks. Davidjantsi eelmised teosed "Ida läänepiiril: Türgi, Armeenia, Gruusia" (2010), "Minu Armeenia: aus vastus" (2017) ja paljud artiklid räägivad vastupidisest: Davidjants oskab kirjutada, sestap on "Armastuseta" keeleline äpardumine seda enam markantne. Paratamatult jääb mulje, et kehv fassaad hoiab koos mingit tähenduslikku tahku. Kas kohmakat keelekasutust võiks pidada autori ekspressiivseks võtteks, millega ta viitab otseselt, ent alusetult teismeliste hektilisele mõttemaailmale, kuhu mahuvadki tähtsusetud vahemärkused, ebaratsionaalne fookuse valimine ja vähene analüüsivõime?

Davidjantsi noorteteoste narratiiv järgib kindlat fookust ja hülgab asjasse mittepuutuva. Ka "Armastuseta" kese on peamiselt Rebeka sise- ja välisilma kujutamine. Seepärast saab vaadata raamatut arenguromaani vaatevinklist. Nii rullub lahti justkui kaks lugu. Raamatu põhitegevus on üles ehitatud Rebeka elus toimuvale: kallimad, nende sõbrad, peod ja kool, mille vahel Rebeka Eppu Normaalit või Akvariumit kuulates töllerdab. Eespool nentisin, et välise loo teostusel on parajalt arenguruumi ja mitu nõrkust. Teine, varjatum, habraste kiududena avalduv ja paeluvam lugu on aga Rebeka sisemuses toimuvast taipamisest ja kasvuprotsessist, mis kätkeb suurema minapildi kokkupanemist, seksuaalse orientatsiooni avastamist. "Armastuseta" keskendub küll peaasjalikult Rebeka suhetele endast vanemate meestega, kuid just nende suhete kaudu avaldub Rebeka tegelik, ent varjul olev ja jõuliselt alla surutud identiteet.

Emil Tode "Piiririik" pidi väidetavalt olema teos, mis aitab segaduses homoseksuaalsetel noortel identiteediküsimustega tegeleda. "Armastuseta" võiks käsitleda sama teemat, sest potentsiaali selleks tõesti on. Tegevusahela algatab "(Mitte just) armastusloo" ning "Armastuseta" vahele jäänud ajajärk, mis nüüd Rebekat ja tema käitumist juhib. Teose esimestel lehtedel kirjutab autor: "Aga kui Maarjaga hakkasid kevadel asjad käest minema, tuli Ardo Rebekale üha tihemini meelde" (lk 8). See pealtnäha suvaline lause kannab mälestust emotsionaalsest seisundist, mille juurde peategelane viisil või teisel romaani jooksul korduvalt naaseb. Viidatakse katkestusele, ajale, millest kummaski teoses ei kõnelda, aga mis dirigeerib edaspidist tegevust. Kerkib lihtne, ent otsustav küsimus: naised või mehed?

Noorteromaanile iseloomulikult on teoses mitu pealiskaudselt ja kohmakalt kirjeldatud seksistseeni, milles väljendub üks ja sama tunne: vastumeelsus meeste suhtes. "Kümme minutit hiljem on nad voodis. Ardo aina jätkab. Rebeka mõte läheb uitama. Ta püüab analüüsida, mida ta Ardo vastu tunneb. Aga tundeid nagu polegi. Ainult natuke kriipiv valu alakehas. Siis mõtleb ta koolist." (lk 10) "Nad seksivad. Nagu ikka Rebeka justkui tahab, et asi selleni läheks. Aga kui nad sinnamaani jõuavad, on tal tunne, et ta ei viitsi. Mingi asi on puudu. See miski oli olemas Maarjaga, aga mida ei ole Ardoga." (lk  30) Võrdluseks samalaadne kogemus Maarjaga: "Kui nad Maarjaga esimest korda voodisse läksid, ei läinud Rebeka mõte uitama. [---] Rebeka ei kujutanud ette, kuidas täpselt peaksid tüdrukud omavahel seksima. [---] Aga kui nad sel õhtul päriselt voodisse jõudsid, unustas ta hirmud ja küsimused ära." (lk 11) Pole päris selge, kas Rebeka püüab homoseksuaalsust alateadlikult vaigistada, kuid kahtlemata on ta rahutu. "Vahel küll küsib Rebeka endalt, kus on iha. Sest iha ei ole olnud ega tulnud. See teeb Rebekale muret. Äkki ma suutsingi saada ainult Maarjaga, mõtleb ta vahel. Veel hullem, äkki ma olengi tegelikult lesbi ja seepärast ei saagi meestega?" (lk 84) Suutmata uskuda, et seks meestega Rebekale ei meeldi, näeb tüdruk viga ainult endas ja hakkab end üha rohkem süüdistama: "Aga ei, see pole loogiline, et viga võiks olla Arnos. [---] Et võibolla on ta [Rebeka] frigiidne." (lk 85)

Näib, et kimbatust tekitab arusaam naiste vahekorrast meestega kui ainsast võimalikust normist. "Rebeka arvas, et ainult meestega on päris suhe. Sest Rebeka arvas, et ta ei saa ju olla lesbi." (lk 157) Teose pöörab didaktikakurvi Rebekast aastaid vanem lesbi Regina, kellel on "iseendaga nii äraütlemata mugav. Sest ta on naine, mõtleb Rebeka kadedusega, mitte koolitüdruk nagu meie." (lk 90) Ühtlasi pakutakse lugejale Regina kaudu põgus, ent hädavajalik sissevaade sajandivahetuse-eelsele lesbikogemusele. "Sa arvad, et kui mina sinuvanune olin, siis mul oli lihtsam tüdrukut leida? Siis ei teadnud keegi üldse mitte midagi. Ma käisin isegi ülepäeviti trammipargis jõlkumas, sest kuulukate järgi pidid kõik trammijuhid lesbid olema." (lk 158) Regina teeb Rebekaga möödaminnes juttu naiste jututoast Mea Culpa, küsib, kas Rebeka ka seda kasutab: ""Kuidas sa aru said?" – "Ma olin ka kunagi seitseteist ja kapis," vastab Regina." (lk 99) Identiteediküsimuse lahenemise habras võrgustik hakkab sellest stseenist alates moodustuma ja lõppeb teose viimasel leheküljel.

Teos meenutab ülesehituselt väga mõnd Hollywoodi noortefilmi, kus piiratud aja sisse peab mahtuma mitu draamat, emotsionaalset kaljul kõlkumist, roosamannavahust romantikamomenti ja pisaraid kiskuvat lahkuminekut. Filmi viimase viie minutiga laheneb kogu sasipundar ja vaatajale antakse koduteele kaasa lootusrikas ohe. "Armastuseta" järgib sellist kõverat päris vapralt. Teose lõpp on pöördeline, Rebekale laskub arusaam iseendast peale justkui südasuvine rahe – teravalt, külmalt, aga oh-kui-värskendavalt … Terve teose vältel neiu kaelas ripnenud kahtluseahelad purunevad kildudeks, ei-tea-kust ilmunud otsustusvõime ja -tahe laseb Rebekal lõpuks rahuneda ega kannusta teda rohkem ühest äärmusest teise tormama. "Ta otsib endale hoopis nime. Siis läheb ta internetti, ühele lehele, ja toksib sisse kasutajanime – Margo. Nüüd on ta valmis." (lk 166)

Rebeka õhkab: "Äkki siit tulebki armastus .." (lk 42) No ei tulnud! Veel. Aga arvestatav samm armastuse poole sai peategelase elus teose vältel astutud küll. Kui jätta välja teose põhitegevustik, on Rebeka sisemine arengulugu üpris haarav. Muidugi kahetsusväärne, et see triviaalse pealiini vahele ära kaob. Küllap oleme kõik kuulnud lugusid tüdrukutest, kelle põhiline marsruut on peolt peole, selles on uudsust vähevõitu. Palju haruldasemad, nagu Rebeka isegi romaanis mainib, on aga Jean Cocteau laadis kirjutatud raamatud suhetest naiste vahel. "Armastuseta" oleks võinud olla üks neist. 

 

1 Reet Krusten, Krista Kumberg, Mare Müürsepp jt. "Lastekirjanduse sõnastik" – Tallinn: Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus, 2006, lk 134-135.

2 Krista Kumberg, Ave Mattheus, Mari Niitra, Jaanika Palm. "Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012" – Eesti Lastekirjanduse Keskus, 2014, lk 127–130.

3 Sanna Kartau. "Mitte just armastuskiri ehk I want to believe" – Värske Rõhk nr 54, 2017.

4 Silvia Urgas. "Mitte enam tüdruk, veel mitte naine" – Müürileht, 14.03.2018. 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Värske Rõhk



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: