Karin Allik. Jäätmetest unistusteni ehk tagasivaade Draamale ({{commentsTotal}})

Lavastus
Lavastus "Vanahunt". Autor/allikas: pressimaterjalid

Eesti teatri festival

DRAAMA 2019

10.-15. septembril Tartus

Tänavust Draama festivali ümbritses mõõdukat vastukaja leidnud prügikujund – etenduspaikade kõrval ilutsesid säravpunased konteinerid ja festivali logo kaunistas risuhunnik. Tartu teatrisaalid siiski eemaletõukavateks jäätmejaamadeks ei kujunenud. Sinna jõudsid Ivar Põllu teadlikult nopitud lavastused, mis Eesti teatri kvantitatiivses külluses kvaliteediga silma paistsid. Kõige selle koleda ja ilusa kohal rippus õhus aga üks raske küsimus: mis saab edasi?

Teatristatistika, mis prügimetafoori ka tingib, sedastas kättesaabunud teatrikülastuste piiri juba eelmisel aastal, sest aina suurenev etenduste arv enam publikuarvu lineaarselt ei tõsta. Tuleneb see etenduste arvu ja uuslavastuste tõus rohkem siis pidevast noorte pealekasvust või juhib teda kollektiivne haavamatuse illusioon, senisest publikumenust pimestatud innukus, polegi nii kerge otsustada. Keegi aga tõenäoliselt esimest sammu vabatahtlikult tagasi ei astu, otsustades, et ei soovi enam teatri prügijoalikku juurdevoolu panustada. Ja kui häid ideid veel jätkub, siis miks peakski neist omatahtsi loobuma.

Draamal jäi heade ideede kategoorias kahtlemata silma Taarka Pärimusteatri "Vanahunt", lavastajaks Helena Kesonen. Võtnud aluseks seto jutuvestja Feodor Vanahundi folkloorsed lood, seadis Kesonen lavale tempoka ja mängulise pärimustüki, mis hoolimata tummisest setokeelsest tekstist publikut otsekui sõrme otsas hoidis. Eriline tunnustus kuulub seejuures kunstnik Mailiis Laurile – lavastust üheks õhtuks Treski küünist Genialistide klubisse teisaldades ehitati lavakujundus küll paljuski ümber, kuid üllatav leidlikkus säilis. Lava kohale rajatud platvorm koos üle ääre tilpnevate püksisäärtega muutus ühtaegu funktsionaalseks ja metafoorseks, andes näitlejatele omamoodi puhkeruumi ning märkides vahetut suhet maa ja taeva vahel.

Vaid õhtu varem olin samas saalis istunud märksa hajusama mõttesfääri keskel, ent samavõrra leidlikkust nautinud. Sõltumatu Tantsu Lava "Performance Genis" meenutas surmigavuse käes vaevleva inimese meeleheitlikke pingutusi siit ilmast veel midagi uut ja huvitavat leida, eksperimenteerides alustuseks oma kehaga, siis ruumi ja tema elementidega ning tagatipuks ümbritsevate inimestega. Etendusele järgnenud vestlusringis ilmnesid samas teemad, mille kohalolu ma lavastuses polnudki suutnud täheldada – kõlama jäi vaade ohvripositsioonile, mitte aktiivsele avastajale.

Kuivõrd vestlus lõi peas paika asetatud kaardid jälle segi, märkasin taas metaprogrammi tähtsust festivali põhiprogrammi kõrval. Draama festival võikski olla rohkem kui tema üksiklavastuste summa, üle paarikümne külalisetenduse, mis juhtumisi samal ajal Tartus aset leiavad.

Nagu eelmisel aastal, kipitses minus ka sedapuhku igatsus tõeliselt ajakohase kunsti ehk ainult festivalil esitamiseks loodud aktsioonide, etteastete, lavastuste järele. Neil ettevõtmistel on kordumatu võime tõsta esile festivali sündmuslikkust, luues uut väärtust ja uut mõtet mitte ainult Tartu publikule, vaid Eesti teatrimaastikule. Sisukas metaprogramm raamatuesitluste, näituste ja vestlustega sõudis selles mõttes õnneks juba poolele teele.

Küll aga oleks festivali mõju teatrielule tugevamgi, kui teatriinimesed Draamast aktiivsemat osavõttu ilmutaksid. Draama kui kohtumispaiga potentsiaal on tagasihoidliku osalemise valguses praegu ka suuresti kasutamata. Teatreid ja truppe leidub programmis tõepoolest erinäolisi ning nende lävimine võiks päädida põnevate loominguliste tulemustega, ent see ka eeldab pikemat festivalile jäämist. Vastasel juhul jäävad sidemed lõdvaks ja kapseldumine ainult süveneb. Aasta eest teatati teatrite koostöösarja "Sajandi loo" järel võidukalt, et nüüd vähemalt Aivar Mäe teab, kus asub Kanuti Gildi SAAL, kuid paratamatult tekib küsimus: on selleks siis tõesti vaja enneolematut teatriprojekti ja sadu tuhandeid eurosid, elustamaks elementaarset suhtlust ametikaaslaste vahel? Samamoodi võiks Draama festival seda ülesannet ju täita.

Loomulikult lõikab praktiline kaalutlus siin idealistliku kavatsuse karmi käega läbi – september märgib tihedat tööperioodi ning tundub justkui patt luuslanki lüüa, kui proovid tegemist ja etendused mängimist nõuavad. Pilku samas korraks statistika poole pöörates torkab aga pähe veel üks väljakutsuv mõtteharjutus: mis oleks, kui võtaks veidi rohkem puhkust? Mis oleks, kui jätaks veidi aega kohtumisteks, mis rahalist tulu ei garanteeri, loomingulist aga küll? Publikunumbrid sellest tingimata langeda ei pruugi.

Festivalil toimunud Vikerraadio saate "Teatrivaht" avalikul salvestusel1 käis Madis Kolk välja julgemagi arutluse: isegi eksperiment, kus teatritelt aastaks riiklik rahastus ära võetakse ja vaadatakse, mis siis saab, ei pruugi olla tingimata halb. Potentsiaalset pahameeletormi silmas pidades loodan, et nii ei lähe, kuid järjekordse provokatiivse mõtteharjutusena väärib Kolgi mõte eluõigust. Täpselt nii raputavaid vaimuvälgatusi prügi alla mattuv ja kapselduv teater praegu vajabki. Veel enam, kuivõrd ka Draama festivali tuleviku ümber hõljuvad parajasti peaasjalikult küsimärgid, aitavad igasugused fantaasiaküllased mõttearendused neid märke loodetavasti sirgeks painutada.

[1] Avalikul salvestusel lindistatud versioon "Teatrivahist" siiski Vikerraadio eetris ei ilmu.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: