Veiko Märka. Kõik oluline Aleksei Semjonovitši elust ({{commentsTotal}})

Luuletaja Veiko Märka.
Luuletaja Veiko Märka. Autor/allikas: SILLE ANNUK/PM/SCANPIX BALTICS

Veiko Märka lugu Aleksei Semjonovitšist septembrikuu Loomingus.

Kord läks Aleksei Semjonovitš kirjatarvete kauplusesse, et osta värvilisi pabereid. Teel aga kukkus. Tõusis küll kohe üles, kuid kukkus uuesti. Ning enam püsti ei saanudki.
Aleksei Semjonovitšile oli üllatuseks, et see ei olnud talle üllatuseks.

*

Kord istus Aleksei Semjonovitš rahulikult köögis, parandas priimust ja vaatas aknast välja.
Akna tagant aga koperdasid üksteise järel mööda kolm vanaeite: kõigepealt Varvara Jelissejevna, siis Praskovja Puškinovna ja viimasena Kapitolina Timofejevna.
Varvara Jelissejevna ja Praskovja Puškinovna olid elus, Kapitolina Timofejevna aga surnud.
Aleksei Semjonovitš ohkas, lõi risti ette ning hakkas teed keetma.

*

Kord tuli Aleksei Semjonovitšile kõnniteel, just Preobraženski bulvari ja Malaja Spassatelnaja nurgal vastu tundmatu mees, kes hoidis käes nähtavat koeraga jalutamise rihma. Selle otsas jooksis aga nähtamatu koer.
"Kuidas nii?" küsis hämmeldunud Aleksei Semjonovitš mehelt. "Miks on teie koer nähtamatu, aga jalutusrihm nähtav?"
"Sellepärast, et kui jalutusrihm oleks nähtamatu, siis ma ei näeks, kui pikalt see välja on veninud," selgitas mees asjalikult. "Ja millises suunas koer liigub. Mõelge, kui palju pahandusi ja õnnetusi võiks niimoodi tekkida. Šarik võiks auto alla jääda, mõnd kassi taga ajades end üles puua või teiste penidega purelema minna. Või ennast mõne posti ümber lootusetult umbsõlme mässida. Või mis kõige tõenäolisem: mõni pahaaimamatu vastutulija komistab üle pingul rihma ja kukub ninali. Võib saada tõsise trauma. Ei, jalutusrihm peab tingimata nähtav olema, selles pole mingit kahtlust."
"Said aru, mölakas!?" lisas nähtamatu koer kurjalt.
Aleksei Semjonovitš taganes kohkunult sõiduteele ning oleks peaaegu trammi alla jäänud.


*

Kord tuli Aleksei Semjonovitš poest, mõlema käe otsas kott kaneelisaiadega, mida ta väga armastas. Preobraženski bulvari ja Malaja Spassatelnaja nurgal aga komistas millegipärast, kukkus ning jäi trammi alla.
Aleksei Semjonovitšil oli pööraselt valus.
"Mille otsa ma õieti komistasin?" arutles ta nõutult, kui oli pisut toibunud. "Kas tundmatu mees on vahepeal meelt muutnud? Ostis oma Šarikule nähtamatu jalutusrihma ja see mind pikali kukutaski. Äärepealt oleksin surma saanud. Pool pead ja üks kõrv on nagunii läinud. No on mölakas!"
"Ise oled mölakas!" vastas nähtamatu koer solvunult. "Minu peremees ei ostnud seda rihma. See kingiti talle hoolsa ja laitmatu töö eest kahekümne viie teenistusaasta jooksul."
"Meremeeste keskhaiglas," täpsustas koer pärast lühikest järelemõtlemist juba veidi sõbralikumalt. "Näete, siin on teie kaneelisaiad."

*

Aleksei Semjonovitš teadis, et pole võimalik käsitleda hõlmamatut. Kuid sama hästi teadis Aleksei Semjonovitš, et on võimalik hõlmata käsitlematut. Säärane hõrk ja delikaatne vastuolu tekitas temas vastupandamatu soovi kirjutada sel teemal pikem filosoofiline traktaat.
Traktaadi pealkirjaks otsustas Aleksei Semjonovitš panna "Exodus Liberum".
Kahjuks ei olnud üheski kohalikus kirjatarvete kaupluses müügil ladina šriftiga kirjutusmasinat.
Seetõttu jäi traktaat kirjutamata.

*

Aleksei Semjonovitš ei jätnud jonni. Pärast kuudepikkust puhkust ja mõtete koondamist otsustas ta kirjutada uue ning vähemalt sama hea traktaadi. Seekord otsast lõpuni vene keeles, et ei korduks vanad vead. Pealkirjaks pani "Maaõlm ja minda, mis seal sees leida on".
Maaõlm oli Aleksei Semjonovitši kujutluses lame nagu pannkook ning seisis nelja känguru turjal. Kängurud muidugi hüppasid alatasa, sinna pole midagi parata, see käib nende elustiili ja maailmavaate juurde. Seetõttu tabasid maaõlma alailma kohutavad maavärinad. Iga värina tagajärjel kukkusid vähemalt pooled selle elanikud üle ääre.
Kuhu nad kukkusid? Kas neid tabas tundmatutes sfäärides kiire surm või pidid nad pikalt piinlema? Aleksei Semjonovitš mõtles selle probleemi üle pingsalt, kuid rahuldavat lahendust ei leidnud.
Veel suurem probleem oli kängurute emotsionaalse hoiaku väljatoomine. Kas nad on täiesti arrogantsed selle suhtes, mis nende seljal asuvas koormas toimub? Või tunnevad õnnetutele üle serva kukkujatele kaasa, kuid ei saa oma bioloogilise iseärasuse tõttu selle vältimiseks midagi parata? Või on nad teadlikult ja sihikindlalt pahatahtlikud? Hüppavad meelega üles-alla, et oma koormat kergendada?
Kohe tekkis kolmas ja mitte väiksem probleem: mis seal maaõlma sees nii väga leida peaks olema? Mis peaks olema see saladuslik "minda"? Kui lähtuda pannkoogiteooriast, peaks seal olema samasugune tainas nagu väljaspool, ainult vähem kõrbenud. Pole just märkimisväärne argument teadusliku töö jaoks. Sel juhul tuleks uus pealkiri välja mõelda. Seda Aleksei Semjonovitš ei raatsinud, vana oli nii ilus.
Eelloetletud raskuste tõttu jäi ka see traktaat kirjutamata. Muidugi polnud sellest kellelgi sooja ega külma, sest Aleksei Semjonovitš ei olnud kedagi oma plaanist informeerinud. Välja arvatud juba nimetatud neli kängurut, kes olid äärmiselt solvunud, et nende eksistentsiaalne missioon ebaõiglaselt maha salatakse. Tagajärg oli see, et nad hakkasid veel intensiivsemalt hüppama, maavärinad kordusid üha sagedamini ning hirm ja õudus maaõlmas aina süvenesid.

*

Kord kohtas Aleksei Semjonovitš vanakraamituru väravas Matvei Zahharo­vitši.
"Sa oled siga," ütles Matvei Zahharovitš.
"Sa oled ka siga," vastas Aleksei Semjonovitš.
Hoolimata mõtete täielikust ühtelangemisest puhkes meeste vahel tõsine tüli, mille pidi lahutama kordnik.

*

Aleksei Semjonovitšile meeldisid väga neiud.
Kahjuks ei osanud ta neile kuidagi läheneda. Polnud suurem asi jutumees.
Kord läks Aleksei Semjonovitš teatrisse. Tema kõrvale sattus istuma kaunis tütarlaps. Neiul oli seljas lühike seelik, mis põlved paljaks jättis. Aeg-ajalt kohendas neiu oma asendit, siis paljastusid ka reied.
Aleksei Semjonovitš läks nii ähmi täis, et ei suutnud laval toimuvat enam jälgidagi. Piilus muudkui neiu jalgade poole.
Enne teist vaatust oma kohale istudes tabas Aleksei Semjonovitši ebameeldiv üllatus. Neiu seelik ulatus nüüd kindlalt allapoole põlvi. Nii ka jäi.
Mis oli vahepeal juhtunud? Kas olid neiu jalad lühemaks jäänud või seelik pikemaks veninud?
Aleksei Semjonovitš üritas pärast etenduse lõppu neiuga kokku saada, et näha nii seeliku kui ka jalgade tegelikku pikkust. Istudes on seda ju raske hin­nata. Aga garderoobis oli rahvast palju ning ta nägi neidu vaid vilksamisi ja üksnes pea piirkonda. Kui ta tänavale jõudis, oli ahvatlev tundmatu jäljetult kadunud.
Kodus ei suutnud Aleksei Semjonovitš kaua uinuda. Mõtted saladuslikust neiust erutasid teda aina rohkem.
Pärast tundidepikkust piinarikast voodis vähkremist otsustas Aleksei Semjonovitš süüvida mõnda olulisse probleemi, mis mõtted mujale viiks. "Kui ma vee peal kõnnin, mis jäljed minust sinna järele jäävad?" hakkas ta arutlema. "Kas kontsentrilised ringid nagu midagi vette visates ja siis, kui mõni veealune loom pea veest välja pistab? Või harilikud jalajäljed?"
Aleksei Semjonovitš kaalus mõlemaid variante põhjalikult ning otsustas lõpuks, et teeb juba järgmisel päeval vastava katse. See otsus rahustas teda lõplikult. Neiu ja tema seeliku saladus ei tundunud enam üldse painav.
Aleksei Semjonovitš jäi sügavasse magusasse unne. Ega ärganud enam kunagi üles.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: