Kalmet tõdes, et vahel mõelnud, et võiks lavastada ka lõbusamaid lugusid. "Aga see lõbusam lugu peab olema väga hea lugu, millel oleks ka mingi sisulisem foon, tagamõte või allhoovus. Komöödiat komöödia pärast ma küll teha ei taha. Kui satub tõeliselt vinge dramaturgia – olgu ta koomilises žanris või natuke kergemas laadis – ma haaran sellest kohe kinni."

Peale Bergmani on Kalmet oma lavastajakarjääri jooksul töötanud nii Jon Fosse, August Strindbergi kui ka Per Olov Enquisti loomingut. "Põhjamaade kirjanduses ja dramaturgias on midagi meie jaoks hingelähedast. Mingi kargus, mingi selgus, mis avaldub meie loomuses läbi selle loodusliku fooni, kus me elame. Meil ei sahise palmid peade kohal ja siniroheline meri ei ole aastaringselt soe. Võib-olla seepärast leidub seal palju kokkupuutepunkte, mis ahvatlevad ka sellega tegelema ja seda lavastama."

Lavastusest "Nagu peeglis" rääkides ütles Kalmet, et selle põhitelg ei olnud isa ja poeg ning nendevaheline konflikt. "Aga äratuntav on ta küll ja see liin jookseb ka sellest loost läbi, kuidas isale absoluutselt ei meeldi, et poeg kirjutamisega on tegelema hakanud. Pojale on väga solvav, et isa ei vaevu tema loomingust üldse huvi tundma. See konflikt on mulle tuttav küll. Mulle ei meeldinud, kui poisid teatrikooli valisid. Aga nad tegid ka seda minu eest salaja, nii et neil õnnestus minu kriitilisest filtrist läbi pääseda ja tegid selle tembu juba ära. Nüüd ma juba respekteerin seda," tunnistas Kalmet.