Kevadel Haapsalu linnagaleriis ülevaatenäitusega "Tehismaastikud" (4–28. VI 2019) esinenud Pedanik sai tuntuks hüperrealismiga 1970. aastate teisel poolel. Teda paelub elektroonikamaailma esteetika, mitte niivõrd funktsionaalsus. Oma maale loob ta fotode baasil ja maalib aerograafiga, mis võimaldab peenemat joont ning ühtlast värvipinda.

"Eriti meeldivad mulle arvutite puhul emaplaadid. Need on iseenesest on väikesed, aga kui suurendada need suurteks piltideks, siis nad omavad juba teistsugust väikest tähendust," selgitas Pedanik "Aktuaalsele kaamerale".

Ta tunnistas, et leiab neilt piltidelt isegi linnavaateid, tänavaid ja objekte. "Teda võib tõlgendada mitmeti." Pedanik on üritanud maalida niimoodi, et pintslilööki näha ei jääks. Vanasti, kui ta maalis loodus- ja linnavaateid, hinnati selle juures pintslitööd ja kätt. "Aga ma olen püüdnud selle välistada. Kui on juba tehniline, siis olgu lõpuni tehniline."

Preemia žürii liikmete hulgas olid Tiiu Rebane ja Tiina Tammetalu Eesti maalikunstnike liidust, Tõnis Saadoja ja Mari Vallikivi Eesti kultuurkapitalist, Vano Allsalu ja Elin Kard Eesti kunstnike liidust.

Urmas Pedanik (sündinud 1949) kerkis kunstimaailmas esimest korda esile 1970. aastate teises pooles uuendusliku hüperrealistliku maalikäsitlusega. Tema elektroonikaalased õlimaalid kuuluvad kunstiajaloo kullafondi ja kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Kunstnike Liidu ja Tartu Kunstimuuseumi kogudesse. Urmas Pedanik õppis aastatel 1974–1980 Eesti riiklikus kunstiinstituudis disaini ehk tööstuskunsti erialal. Esimene isiknäitus toimus küll 1981. aastal, kuid alates 1986. aastast tekkis tema loomingusse pea 25 aasta pikkune paus, mis kestis 2010. aastani.

Kui kunstniku tehnitsistlikud 1970. aastate lõpu ja 1980. aastate alguse maalid käsitlesid analoogelektroonika ajastut, st raadio ja televisiooni kuldaega ja 2010. aastal valminud teosed tänase digitaalse elektroonika ajastut, siis aastatel 2017–2019 on Urmas Pedanik oma vaikeludes süüvinud tehnoloogia arengusse juba hulga avaramal ajaloolisel skaalal. Ta on maalikunsti vahenditega kogu senise kommunikatsioonitehnoloogia ajaloo taandanud põhimõtteliselt kolme etappi, kolmeks keskseks visuaalseks metafooriks: vaakumlamp, transistor ja digitaalne trükkplaat.

Preemia kandidaatideks esitati sel aastal Eesti kunstiinstitutsioonide Mihkel Ilus isiknäituse "Läbirääkimised/Fassaaditööd" eest Tartu Kunstimajas, Veiko Klemmer maaliseeria eest Eesti Maalikunstnike Liidu näitusel "Ekspressiivne" LMS galeriis Riias, Andres Koort isiknäituste "Laotus" eest Vabaduse galeriis ja Karjamaa galeriis ning maaliprojekti eest KODA pargis, Katrin Koskaru isiknäituse "Mine varju! Mine varju!" eest Tartu Kunstimajas, Kaarel Kurismaa retrospektiivnäituse "Kollase valguse orkester" eest Kumu kunstimuuseumis ja installatsiooni "Steam Express and Halts" eest Art Baselil, Holger Loodus isiknäituse "Teekond maailma lõppu" eest Turu kunstimuuseumis, Mihkel Maripuu isiknäituse "Ex Nihilo" eest Hobusepea galeriis, Maarit Murka heatasemelise näitusetegevuse eest, Karl-Kristjan Nagel isiknäituse "Järelmaailm. Üks paralleelne sulgemisaeg" eest Draakoni galeriis ja teose "The house that Carl Bildt" eest EKL 19. aastanäitusel, Urmas Pedanik tagasivaatelise maalinäituse "Tehismaastikud" eest Haapsalu linnagaleriis, Sirje Petersen isiknäituse "Maailma puudutades" eest Pärnu linnagaleriis, Katrin Piile seeria "Abstraktne hüperreaalsus" eest Vana-Võromaa Kultuurikoja Võrumaa muuseumis ja Fahle galeriis, Laura Põld aktiivse ja mitmekülgse näitusetegevuse ning mitmete näituseprojektide eest ja Imat Suumann näituse "Õhtu varjus" (koos Eike Eplikuga) eest Tallinna kunstihoone galeriis ning Pallase kooli ja selle modernistliku maalitraditsiooni esindamise eest.

Konrad Mäe nimelist medalit ja preemiat annavad Eesti kunstnike liit, Eesti kultuurkapital ja Eesti Maalikunstnike Liit alates 1979. aastast, meenutades sellega Konrad Mäe sünnipäeva 1. novembril ja Mäe olulisust siinse maalikunsti arengus. Preemia antakse maalikunsti teose, teoste seeria, näituse või kunstiprojekti eest, mis on oluliselt rikastanud eesti maalikunsti ning olnud avalikult eksponeeritud ajavahemikul väljaandmisele eelneva aasta 1. novembrist kuni väljaandmise aasta 1. novembrini. Konrad Mäe preemia määramise eeltingimuseks ei saa olla teose või loomingu seostatavus mingi kunstivoolu, stiililise kontseptsiooni või tehnilise menetlusega, samuti traditsionaalsuse või novaatorluse tunnuste olemasoluga. Preemia määramine kunstnikule on ühekordne. Preemiaga kaasneva medali autor on metallikunstnik Enn Johannes.

Alates 1979. aastast on preemia pälvinud teiste hulgas Olga Terri, Tõnis Saadoja, Lembit Sarapuu, Alice Kask, Kaido Ole, Enn Põldroos, Sirja-Liisa Eelma, Toomas Vint, Merike Estna, Peeter Mudist, Jaan Toomik, Lembit Saarts, Tiit Pääsuke, Valeri Vinogradov, Aili Vint, Olev Subbi, Sirje Runge, Jüri Arrak, Peeter Allik, Lola Liivat, Andres Tolts, Kristi Kongi, Uno Roosvalt, Laurentsius & A.D., Erki Kasemets, August Künnapu jt.