WHO pani filmitegijatele paika suunised, kuidas enesetapust rääkida ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sofia Coppola 1999. aasta film
Sofia Coppola 1999. aasta film "Virgin Suicides", kus viis õde kõik enesetapu tegid. Autor/allikas: Ronald Grant Archive/Mary Evan/SCANPIX

Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) andis välja suunised, mida filminduse, televisiooni, aga ka teatriga seotud inimesed peaksid järgima, et enesetappudest ekraanil adekvaatselt ja asjakohaselt rääkida. Filmilavastaja ja -kriitik Kristiina Davidjants tõdes, et vaevalt nende suuniste järgselt nüüd edaspidi filmides enesetappe ei näe ja võiks ka küsida, miks mõrvade näitamine vähem kahjulik on.

Iga aasta teeb üle maailma enesetapu 800 000 inimest ja suure tõenäosusega jäävad paljud enesetapud enesetappudena tuvastamata. Peale nende on palju neid, kes üritavad enesetappu. Enesetappe esineb kõigis vanuserühmades ja 2016. aastal oli see 15–29-aastaste inimeste hulgas teine peamine surma põhjus, märgib WHO oma filmitegijatele jt suunatud enesetappude ennetamise suunistes.

Enesetappu ja enesetapukatseid soodustavad tegurid ning nende ennetamine on keeruline teema, kuid aina enam on tõendeid, et meedia – sealhulgas kino ja televisioon – võivad suitsiidset käitumist mõjutada nii positiivselt kui ka negatiivselt. WHO hinnangul on narkootikumide tarvitamise, seksi, ropu keelekasutuse ja vägivalla kõrval enesetappu käsitlev sisu filmide teatud vanuserühmadele sobivuse üle otsustavates ametites harva laual.

Uuringud on näidanud, et enesetappude sensatsiooniline kajastamine meedias, näiteks uudislugudes, võib põhjustada jäljendamisest tingitud enesetappude sagenemise. Sama mõju on ilmnenud televisioonis ja kinoteostes kujutatud enesetappudega. WHO arvates ei kujuta enesetapud filmides adekvaatselt tegelikkust ja võivad aidata kaasa enesetapu olemusega seotud väärarvamuste levikule ja takistada seeläbi tõhusat enesetappude ennetamist.

Kuivõrd ekraanil kujutatud sisu kaudu on võimalik teavitada avalikkust sotsiaalsetest probleemidest, nagu vaimne tervis, ja seeläbi omakorda mõjutada avalikkusse hoiakuid, annab see filmiloojatele võimaluse panustada enesetappude ennetamisse. Uuringud on näidanud, et enesetapumõtetest ülesaamise käsitlemine filmides aitab vaatajate hulgas enesetapuriski vähendada.

Sellel eesmärgil nimetab WHO dokumendis 12 põhimõtet, mida filmitegijad peaksid järgima, et aidata kaasa enesetappude ennetamisele.

1. Kaasata tuleb tegelasi ja tegevusliine, mis demonstreerivad püsivust ning tõhusaid viise probleemidega toimetulekul. Tugiteenuste poole pöördumise, stressitekitajatest ja kriisidest üle saamise ja stressiga toimetuleku ning sellest taastumise kujutamine on äärmiselt oluline, leiab WHO, sest see aitab edastada sõnumit, et muutus on võimalik.

2. Välja tuleb tuua võimalused, kuidas tugiteenuste kaudu abi saada. Välja tuleb tuua tugiteenuste kontaktandmed, mille kaudu saaksid tuge kõik, keda konkreetne lugu on isiklikult puudutanud.

3. Näidata tuleb sõprade, pere ja teiste võimalikku positiivset väärtust. Tuua tuleb näiteid, kuidas sõbrad, pereliikmed ja laiem üldsus saab haavatavaid inimesi aidata ning toetada. Näiteks reageerides sellele, kui inimesed väljendavad kurbust ja/või soovi ennast vigastada, neid aktiivselt kuulates, väljendades valmidust enesetapumõtetega inimest toetada ning innustades teda otsima erialast abi, kasutama abitelefone jne.

4. Vältida tuleb enesetapu või selle sooritamise viisi näitamist. Enesetapu näitamist tuleb vältida, kuna see võib suurendada jäljendamist soodustavat mõju. Samuti tuleb vältida enesetapu sooritanud inimese keha näitamist. Selle asemel võib tegelase enesetapust või enesetapukatsest anda vaatajale teada pereliikme või sõbra kaudu. Peale selle ei soovitata narratiivi kaasata üksikasju (nt enesetapu sooritamise viisi kohta).

5. Jutustada tuleb päriselul põhinevaid lugusid. Väljamõeldud ja tõestisündinud sündmuste kujutamine ei tohi kalduda tegelikkusest kõrvale. Enesetapu kujutamisel tuleb vältida lihtsustamist, ilustamist või sündmuste muul viisil ebareaalset esitamist. Oluline on luua teaduspõhine pilt, mis näitab suitsidaalsete ja nende eest hoolitsevate, neid ravivate või nendega töötavate inimeste käitumist päriselus.

6. Näidata tuleb võimalikke enesetapu ohumärke ja seda, kuidas nendega toime tulla. Kaasata tuleb käitumist, mis võib viidata inimese enesetapumõtetele. See võib aidata vaatajaid harida võimalike ohumärkide osas, millele tähelepanu pöörata. Ohumärkide hulka kuuluvad meeleolumuutused, suurenenud riskikäitumine, enesevigastamine, enesetapust rääkimine ja lootusetuse tunne. Ohumärkide kaasamisel ei tohi näidata enesetappu ainsa võimalusena raskustega toimetulekuks.

7. Näidata tuleb enesetapu keerulist olemust ja sellega seotud laiemaid probleeme. Uuringud näitavad, et enesetapp on seotud erinevate keeruliste riskiteguritega, sealhulgas väliste stressitekitajate (nt kaotus, vägivald, trauma), vaimse ja füüsilise tervise, geneetiliste ning keskkonnategurite ja kaitsemehhanismide olemasolu või puudumisega. Kujutada tuleb mitut stressitekitajat, samal ajal on oluline tähele panna, et kuigi enesetappe seostatakse sageli mitmete stressitekitajate samaaegse olemasoluga, ei too see alati kaasa enesetapu sooritamist.

8. Kasutada tuleb sobivat keelt. Kasutatav keel ei tohi olla hukkamõistev ega sensatsiooniline ning sellega tuleb vältida vaimse tervise või enesetapu probleemide alavääristamist või häbimärgistamist. Näiteks on soovitatav kasutada väljendeid "suri enesetapu tagajärjel" (died by suicide) või "võttis endalt elu" (took their own life) selle asemel, et öelda, et "tegi enesetapu" (committed suicide), ja kasutada väljendit "enesetapukatse" (suicide attempt) selle asemel, et öelda "ebaõnnestunud enesetapp" (unsuccessful suicide).

9. Rääkida tuleb enesetapu ennetamise ja kommunikatsioonispetsialistide, vaimse tervise asjatundjate ning inimestega, kellel on isiklikke kogemusi. Enesetappude ennetamist puudutava erialase kogemusega eksperdi kaasamine juba varases staadiumis ehk stsenaariumi kirjutamise faasis kuni filmiteose turundamiseni välja aitab tagada selle maksimaalse kasu. Isikliku kogemusega inimeste kaasamine aga aitab lisada tegevusliinidele autentsust, kuigi neile isikutele peab sel juhul olema tagatud igakülgne vajalik tugi.

10. Kaaluda tuleb nõustava teate lisamist kinoteose, telesaate jne algusesse. Kuivõrd jäljendav käitumine võib ilmneda vanusest olenemata ja eriti haavatavate isikute hulgas, tuleb kaaluda nõustava teate lisamist selle kohta, et filmis käsitletakse enesetaputeemat. Samas ei kaitse nõustava teate lisamine kahjuliku mõju eest, mis tuleneb enesetapu ja selle katsete kujutamisest.

11. Mõelda tuleb enesetappude kujutamise mõjule visuaalteose tootmisega seotud inimestele. Enesetapust jutustava loo ettevalmistamine ja produtseerimine – olgu see tõsieluline või välja mõeldud – võib isikuid nende endi kogemuste tagajärjel kõnetada. Seetõttu peab enesetappu käsitleva sisu loomisega seotud produktsioonimeeskondadele olema tagatud asjakohane tugi. Neid tuleb julgustada otsima abi meeskonnast või väljastpoolt, kui see neid mis tahes viisil kahjulikult mõjutab.

12. Anda tuleb vanemlikke juhiseid alla 18-aastastele vaatajatele mõeldud sisu osas. Soovitav on lisada nii filmi algusesse kui ka lõppu lapsevanematele/eestkostjatele või noori juhendavatele isikutele mõeldud teave selle kohta, kuidas oma hoolealustega enesetappude teemat arutada. Samuti tuleb lisada allikad, kust lapsevanemad/eestkostjad teema kohta lisateavet saaksid.

Kristiina Davidjants: mõrva on normaalne näidata, aga suitsiidi mitte?

Filmilavastaja ja -kriitik Kristiina Davidjants ütles "Terevisioonis", et kahtleb selles, et WHO avaldatud suuniste järgi filmides enam enesetappe ei esine. "Ega see ei ole iseenesest uus nähtus. Me räägime filmist, aga kunstiteoses kajastatud suitsiidi järgimine – see on tegelikult väga vana teema."

Ta tõi näite, et pärast Johann Wolfgang von Goethe "Noore Wertheri kannatuste" ilmumist, kus peategelane ka ennast lõpus ära tapab, toimus plahvatuslik noorte meeste suitsiidide laine. "Me räägime 19. sajandi romanikutest, nii et paarisaja aasta pärast on ehk mõni uus kunstivorm, film on ammu unustatud ja meie järeltulijad arutavad selle kunstivormi ja suitsiidide üle."

Davidjants tunnistas, et üks küsimustest, millele ta ei ole vastust leidnud, on see, et miks on samal ajal normaalne näidata mõrvu. "Säärased jubedused, mille kohta ma ütleks, et stsenaristid istusid väga kaua ja mõtlesid, et kumb teise üle trumpab ja suurema jõleduse välja mõtleb. See on okei, aga suitsiidid ja suitsetamine ei ole."

Sisemine tsensuur peab filmitegijatel siiski olema, tõdes ta. Aga paljud asjad, mida praegu peetakse endastmõistetavaks, on samuti millestki alguse saanud.

"100 aastat tagasi tegi näiteks David Wark Griffith säärase filmi nagu "Rahvuse sünd", mis põhimõtteliselt ülistab Ku Klux Klani ja kus taustal mängivad mustad, aga peaosasid – halbu musti tegelasi – mängisid valged, kellel olid näod mustaks võõbatud ja see oli täiesti normaalne ja aktsepteeritav. Praegu ilmselt ka kõige suurem rassist ei nõustuks säärase lahendusega."

Davidjantsi sõnul selekteerib aeg välja, mis on moehullus ja mis tõesti vajalik. Ta usub, et kunsti saab teha ka karmide reeglitega. "Kui me räägime nõukogude ajast, siis sealt on tulnud suurepäraseid filme ja need on tulnud just nimelt tänu ridadevahelisele infole. Sa näed ühte lugu ja samas on need inimesed näinud suurt vaeva, et anda asjale mingi alltekst."

Ta ei tea, kui hästi need filmid tänapäeval loetavad on, aga nad on Davidjantsi sõnul ikkagi kunstiliselt mõjuvad filmid. "Ma ei ütle – jumala eest – et peaks olema tsensuur nagu nõukogude ajal. Ma tahan näidata, et ka säärastes tingimustes tehti sääraseid filme, mida millegipärast tänapäeval ei tule. Võib-olla liigne vabadus teeb vahel laisaks."

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: