Jürgen Rooste. Kuidas naised maailma muutsid I: Isadora ja Mary ({{commentsTotal}})

Isadora Duncan
Isadora Duncan

8. märtsil, naistepäeval!, esietendub Sõltumatu Tantsu Laval Sveta Grigorjeva veetud-tõugatud "Femmaaž" – naiste kummardus naiste tehtud tantsuajaloole. Lisaks Grigorjevale löövad kaasa – just nimelt löövad! – Joanna Kalm, Mari Mägi ja Madleen Teetsov-Faulkner.

Isadora Duncan (1877-1927) kiskus maha paljud piirded ja pühamud, mis tolles kitsaks-ahtaks jäänd ühiskonnas olid. Noh, ta tantsis paljajalu, ta tantsis, tõstes esile oma naiselikku keha, tema vibra ja kirg lähtus päiksepõimikust. Ta valis ise endale mehed, laste isad … ja kui ta lapsed surma said, lapsendas ta oma õpilased ja kinkis meile kirgliku tantsukoolkonna. Tõsi: kelleltki, kes toob tuld (nagu Prometheus) ootan ma ikka esmalt vabaduse, mitte kindla kooli kingitust, ses mõttes on Duncan’i koolkond hirmus nähtus: vabaduse dublikeerimine on valus.

Õnnetul kombel oli ta ka kommunist, noh, see ei olnud sedavõrd ideoloogiline kui armumispõhine. Aga siin ei saa teda naiselikkuses süüdistada, sest paljud me kommarid ja natsid on ka armumispõhised poliitikud, ja nood, kes pragmad, on lihtsalt talumatu ja ohtlik kõnts.

Duncan tantsis poliitilisi tantse, üleskutset sõtta, kirge ja kiimagi. Aga ta tantsis üksi ja vabalt, ta andis mingis mõttes naise kätte nood ohjad.

Võiks ju öelda, et kunstis naistest eraldi rääkimine viib meid pool sajandit tagasi. Tõsi, mitte Eestis, meie ajalugu on napim-viletsam, NSVL oli n.ö feministlik riik ainult sõnades ja naiskangelastraktoristides, tegelikus elus troonis see, et naine tegi ära oma töö ja kõik kodused tööd ja mehe töö ja kasvatas lapsed ja toitis joodikust mehe ja … Tants oli ilus ja tore hobi. Nüüd on töö struktuur muutunud, meil pole varsti enam kellelgi „tõelist tööd“, me markeerime seda funktsiooni ja maksame makse, ühiskond kas muutub, või lammutab sõda meid tagasi algsesse tootvasse-säilitavasse olekusse. Seni naudime toda kraadikest-klaasikest vabadust, mida ainult kunst (ja/või enese hävitamine) saab meile kinkida. Samas: mehed ja naised on erinevad, hormonaalselt, radikaalselt. Ja see annab põhjuse – eriti vaadates ajaloole – rääkida tollest, miks naised 20. sajandi tantsus olulised on.

Modernism on imeline projekt, mida kunagi lõpuni pole viidud: kui vahepääl, enne rahvusriike ja rahvusteadvust (mis on umbes 200 aastat vana kontsept) ja selle tuuleski kujunes kunst Euroopas mingiks isevärki suureks ja keeruliseks asjaks, siis modernistid tulid ja andsid kunsti inimesele tagasi, tõid taas sisse karnevali, enda üle naermise, kõik selle, mis oli kogu aeg kohal olnud, aga mida enne romantilist geeniuse-saatana-narri kuvandit ei tahetud tunnistada. Sest kunst pidi ju olema nagu iga teine töö, professionaalne ja tüütu ja üleõpitud.

No ta ei ole. See puudutab inimeseks olemise teistsuguseid, sügavamaid tahke. Kunst pole ohutu, ükski tõeline, põlev kunstnik ei tee esmalt seda, mis paljudele meeldiks. Kunstini jõuab see, kes on andekas, kelles põleb tuli, mitte see, kes rängalt rügab. Mitte, et tööd ei peaks tegema, aga tööd teebki see, keda tuli sunnib. Kunstnik ei tee kompromisse, isegi armageddon'i valguses.

Nagu paljud hilisemad hääd asjad ja liikumised, sündis ka Isadora Duncan San Franciscos. Aga esimese oma tantsukooli avas ta 1904 Saksamaal. Muide, kummaline, et saksa ruumist pärinevad 20. sajandi alguse mõnedki ägedamad värinad (ekspressionism!) ja ka too tuima sülditarretise moodi natsistlik-autoritaarne-aheldav taak, mida meile täna uuesti maha müüa üritatakse, kuigi see on end juba vere- ja sitavurrina edukalt tõestanud.

Mida Duncan siis tegi, et kaasaegne tants sai tekkida? Ja ärge öelge moodne tants – tõepoolest, moes on see, mida beibed parajasti klubis teevad või kriitikud õige asja etaloniks jauravad – kunstiga pole sel palju pistmist.

Duncan otsis inspiratsiooni rahvatantsust ja rituaalidest. Ta uskus, et liigutus algab päiksepõimikust, ja siis kogu keha saab impulsi. Ta lapsendas esimese maailmasõja lõpus, mõned aastad pääle oma laste õnnetut surma, kõik oma õpilased – nood tüdrukud said perekonnanimeks Duncan, õppisid truult ja tublilt otse ta tantse ja matkisid teda, andsid seda omakorda edasi.

Nii et Duncanile saab ette heita – lisaks sellele, et ta armus esteetkusipäisesse Jesseninisse (mille pärast too surigi? oli see rohkem pettumus armastuses või kommunismis või luules?) –, et ta tegi poliitilist-agitaatorlikku tantsu. Ja et ta mahitas oma vabaduseihas kontrolliva geeniusena oma õpilasi nii end matkima, et Duncani koolkond õitseb tänini.

Samas: keegi teine ei kinkinud uuele tantsule, s.t vanale päristantsule, seda vabadust, kirge, mis oli Duncanis. Kui ehk Mary Wigman.

Duncan on ehk seksikam ja lihtsam, aga Wigman köidab mind enam. Tema "Nõiatantsust" teeb oma – ikka väga oma tulega – versiooni "Femmaažile" Sveta Grigorjeva. Muidugi, ma elan ses maailmas, minu jaoks on põnev, kuidas Wigman mõtles ja oli, see on ohtlikum, metsikum. Muide, tema avas oma esimese tantsukooli Dresdenis. Ammu enne, kui sündis Vonneguti idee "Tapamaja nr 5 ehk Laste ristisõda" jaoks.

Wigman oli alul Rudolf Labani õpilane. Ütleme nii, et Laban lõi moderntantsule mingi tehnilise-metoodilise põhja, mis ühtpidi aitas tantsu balleti järavaist hambaist valla, teisalt lõi uue kinnis-struktuuri, ikkagi oma reeglite süsteemi, mitte vabaduse, vaid uue kooli. See jalajälg, Duncani, Labani, Wigmani jt oma, püsib kaasaegsel tantsul tänini: me räägime praegu kuuendast põlvkonnast Duncani-tantsjatest ja üliõpilased saavad ikka veel Labani-kooli, et millised jõud-diagonaalid-liikumised on tehniliselt aluseks. Kõige targemad õpivad ära ja siis lammutavad, leiavad oma tee ja keele.

Wigman oli just säärane, taltsutamatu õpilane. Teda köitsid eksootilised rütmid (see tumedus, rahutus, mille pääle oma loodud maailm manada). Maskid olid talle põnevad. Talle oli oluline käte liikumine, sageli rõhutas ta, et tantsus algab kõik kätest (nagu Duncan mõtles päiksepõimikust). "Nõiatants" – nood mõned säilind fragmendid – on ohtlik, jõuline. Kui me võrdleme Duncani ja Wigmani seksuaalsust (ainult esteetiliselt, eks, ma räägin väljaspool naist ja ta keha praegu), siis Duncan oli kättesaamatu nümf, Wigman aga tõesti nõid, selline ohtlik ja eneseteadlik olend.
Ma ei taha feminismist rääkida, aga mõlemad on andnud panuse tänasele vabamale, ilusamale, targemale naisele. Isegi kui nad toda sel hetkel ise ei teadnud või arvanud – maailm oli liiga teine, nad olid ligi 50-80 aastat oma ajast ees tos vabaduses, mida nad endale lubasid. Mis on kaunis. Peabki olema tõelises kunstnikus see jõud.

Ega Wigmangi poliitikast pääsenud. On ajaloos ära märgitud, et natsiriigis saatis ta siiski oma juutidest õpilased minema, nagu kästi. Ja siis lõpuks põgenes tost mülkast (et pääle sõda Saksamaale naasta). Ameerikas jõudis ta tegelikult juba varem 1930ndail käima lükata oma tantsukooli ja koolkonna. On mõnigi kunstiajaloouurija, kes ütleb, et Wigman oli mõjukaim naine ilmasõdadevahelises kunstis. Mingis mõttes on tema lavastused ju ka tõukejõud tänasele performance’ile. Kuigi neid allikaid oli muidugi rohkem.

Jah, naised on vahel nõiad. Aga ainult ses mõttes, et nad tunnetavad me olemise voolamist ja siis loovad tosse oma hoovused ja lained, sest muidu me vajuks lõpuks tasaseks sooks, mis on muidugi nii mõnegi unistus: veidike mädahaisu ja konnade-madude võim. Me oleme seda juba näinud.

Toimetaja: Valner Valme



ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.ASIA BAŚ, KADRI NOORMETS, GABRIEL DA LUZ AIR WITH CONTENT 10 degree something. Saal biennaal.
Galerii: Kanutis vormusid sõnad ühisloomeks

Kanuti Gildi SAAL-i ees sai teoks Kadri Noormetsa, Asia Baśi ja Gabriel da Luzi sõnadesse vormuv ühisruumi loome "AIR WITH CONTENT 10 degree something".

Kino ja Viktor Tsoi lauludKino ja Viktor Tsoi laulud
Elamus. Mama Anarhia

Kontsert

Tsoi laulud

Vennaskond, Like & Share, Огни большого города, DND, Идеальные люди

Tallinn, Harjumägi

15. august

Filmilindifestival 2016Filmilindifestival 2016
Kinosõbrad peavad Järva-Jaanis unenäolist Filmilindifestivali

Homme, 19. augustil Järva-Jaanis toimuva Filmilindifestivali keskmes on unenäolised filmid ja seisundimuusika, projektorite vahelt jookseb läbi 20 kilomeetrit filmilinti.

FILM
Carlotta (Marion Cotillard) tuleb pärast Indias New Dehlis veedetud aastaid tagasi Prantsusmaale nagu eksootiline lind, kes lendab aknast sisse, paneb plaadimängijasse esimese ettejuhtuva vinüüli ja tantsib oma endise mehe uuele naisele võidukat sõjatants
Tõnu Karjatse filmikomm. "Ismaeli vaimud" tungivad vaataja pähe

Prantsuse filmilooja Henry Clouzot on öelnud, et filmi jaoks pole vaja mingit kindlat tehnikat peale jätkuva avastamise, režissöör leiutab ise viisi ja tehnika, mis just talle kõige paremini sobib. Clouzot ütles seda küll Jean Cocteau filmi “Orpheus” (1945) kohta, kuid mõnes mõttes on see sobitatav ka universaalse loomevalemina, sest igal kunstnikul tekib tihti probleem just sobiva vormi leidmisega. Arnaud Desplechin on “Ismaeli vaimude” juures läinud isegi mitut teed, raamides ja lavastades ühte fiktsiooni ka teistlaadi, žanrilt ja stiililt erinevalt.

TEATER
Itaalia trupp MOTUS
Algas etenduskunstide festival SAAL Biennaal 2017

Rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal leiab aset 15. - 27. augustil Tallinna teatrites ja linnaruumis.

Uuendatud: 21:38 
KIRJANDUS
Hans Luik
Suri kirjanik Hans Luik

Hans Luik
26.03.1927 – 13.08.2017

KUNST
Üks tubadest, mis ootab Paides Arvamusfestivali ajaks taaselustamist.
ERR.ee video. Paides nihestati ruumi

Paide Arvamusfestivali ajal võis näha põnevat ajutist näitust, millest jäädvustasime video. "Ruuminihe" on näitus, mis lõi eeskuju mahajäetud kohtade ellu äratamiseks ja püüdis elustada Paide tühje ruume ja linnapilti. Näitus hõlmas nelja Tallinna tänaval asuvat hoonet.

Arhitektuur
lendlend
Fotovõistlus bioTallinn ootab töid ja küsib, kas loodus on olemas

TAB 2017 teema on sel korral bioTallinn, mis seab küsimuse alla arusaamad loodusliku ja tehisliku piiridest. Antud fotovõistlus on inspireeritud samast ideest - selmet käsitleda loodust tasakaalus süsteemina, mida inimtegevus häirib ja lõhub, oletab bioTallinn, et loodust kui sellist ei ole olemas.

Uuendatud: 12:22 
Jõhvi haridusmaastikJõhvi haridusmaastik
Arhitektide liit tutvustab omavalitsuste projekte

10. - 27. augustini saab Eesti Arhitektuurimuuseumis tutvuda viie Eesti Arhitektide Liidu ja kohalike omavalitsute koostöös läbi viidud arhitektuurivõistluse materjalidega. Näitusel on väljas Narva ja Jõhvi uute linnakeskuste ideekavandid, Türi spordihoone ja Türi põhikooli õppehoone ideekavandid, Valga koolihoone ja spordihoone ning Saue uue vallamaja arhitektuurivõistluse tulemused. 

MUUSIKA
Ruja filmi esilinastus. Kino Artis.
Galerii: Esilinastus dokumentaalfilm Rujast

Täna esitleti Artises dokumentaalfilmi "Ruja – Keelatud!".

Arvamus
Uuringute teostamine Hermann Ride kappaltarilUuringute teostamine Hermann Ride kappaltaril
Keelesäuts. Teostada või mitte?

Võib juhtuda, et mööda suvise pealinna tänavat kõndides komistame otsa sildile, millele on kirjutatud: „Ettevaatust! Teostatakse parandustöid!“ Sama tõenäoline on lugeda ajalehest ametniku kinnitust, et „praamidega teostatakse Saaremaale reisijate vedamist“.

Aet Annist saates "Globaalne eestlane"Aet Annist saates "Globaalne eestlane"
Aet Annist: kuidas toimib inimene ühiskonnaliikmena?

Rainer Sternfeldi külaline podcast´i "Globaalsed eestlased" 23. saates oli sotsiaalantropoloog Aet Annist, kes oli hiljuti Inglismaal asuva Bristoli ülikooli õppejõud ning ühtlasi ka Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna vanemteadur. 

"Deadpool""Deadpool"
Ära usalda filmikriitikuid (vähemalt mitte ülemäära)

Filmikriitika allakäigus on ennekõike süüdi kriitikud ise, kes ei süvene ega viitsi tööd teha.

Väikelaps ei oska ohtu tajuda. Väikelaps ei oska ohtu tajuda.
Tallinnas ja Helsingis toimub konverents kunstilisest moderniseerumisest

Täna algab Tallinna Ülikoolis ja Helsingi Ülikoolis konverents "End Games and Emotions: The Sense of Ending in Modern Literature and Arts", mis keskendub küsimusele, kuidas mõjutab meie häälestatus (tajud, meeleolud, aistingud, emotsioonid) meie maailmakogemust ja meie tegutsemist erinevates tähendusstruktuurides.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.