Mihkel Mutt. Suure Poobsi vaikimine ({{commentsTotal}})

Mihkel Mutt
Mihkel Mutt Autor/allikas: Ülo Josing/ ERR

Miks Poobs vait on? Miks ta midagi ei ütle — selle kohta, mis toimub? Miks ta ei võta sõna — just praegu, kui juba mõnda aega on näha, kuidas kõik läheb? Ta peaks valjult ja selgelt vahele hüüdma, enne kui on hilja.

Miks tema? Sest kui me ringi vaatame, ega keegi teine ka ei ütle ega hüüa. Miks siis just Poobsilt seda oodata, kui teised on vait? Aga selles asigi, et on hiiglama vahe, kas vait on nemad või Poobs. Sest nonde teiste vaikimine — ükskõik, kas selle põhjustab tuimus või argus, ükskõiksus või müüdavus — on mõistagi taunitav, aga siiski enam-vähem ette teada. Mis neilt muud oodatagi? Nad on alati vait olnud, ükskõik mis korra ajal või mis maailmas sünnib. Nende pärast võivadki asjad minna, nagu nad lähevad, sest… eks nad kuidagi ikka lähe. Hüva, pole nende häält vajagi, sest nad ei tea, mis nad teevad. Seda enam, et kuigi subjektiivselt võiks nende hääletõstmine olla õilis, poleks tagajärgede poolest erilist vahet, kas nad on vait või jahvatavad ja pasundavad. Neid ju ei kuulataks. Müra on selletagi kõik kohad täis. (Kuigi möönan, et kui sada nende­sugust koos kisendaks, oleks natuke ehk kuulda.) Aga Poobsi kuulataks ka üksinda. Kui nood teised räägivad, siis ainult õhk liigub, aga kui räägiks tema, siis läheksid liikvele tohutud mõtteenergia tsüklonid.

Liiati, kui räägiksin mina või teised, võidakse ikka öelda, et me teeme seda mingil kõrvalisel põhjusel, mõne muu tagamõttega. Võidakse öelda, et kuna meie ei ole üldtunnustatud korüfeed, siis me tahame oma kunstiväliste avaldustega silma torgata, et seeläbi ka oma loomingulistele saavutustele tähelepanu tõmmata. „Julge” mõtlemise, „värske” nägemise ja „otsekohese” suu läbi tahtvat meie teenida kannuseid. See ärataks umbusku ja meie sõnum jääks poolele teele. Seevastu Poobsi ei kahtlustaks keegi, sest tema positsioon meie vaimuilmas on erakordne, nii et seda kiirgab kaugele väljapoole. Järk-järgult on ta maine kujunenud ja formaat paisunud, kuni nüüd hoomavad selle suurust ka need, kes muidu ei suuda tema maailma mõista ega tema fenomenist osa saada. Poobsi autoriteet mõjub kõikjal, niihästi üleval kui all, tipus ja jalamil, valitsuses ja massides. Kui tema midagi ütleks, siis saaksid kõik aru, et see tuleb hingest, ausalt ja tagamõtteta. Seetõttu võiks just tema olla see, kes annab märku, hoiatab, juhib tähelepanu, pakub välja viise, kuidas asja muuta.

 

Mis asja? Mis see ikkagi on, millele ma aina vihjan? Kardetavasti veniks täpsustamine pikale ja juhiks mõtted mujale. Pealegi ei kavatse ma paanikat külvata. Ega kunagi pole osatud defineerida, mis täpselt toimub, vähemalt toimumise ajal mitte. Isegi seda on ennatlik öelda, kas muutus toimub halvemuse või paremuse poole. Küll aga tuleb endale aru anda, et muutused on käimas. Kui miski on täos, siis vastutustundlikud inimesed peavad sellest rääkima, et muutused ei rabaks jalust ega lööks uimaseks. Saatust tuleb tunnetada, isegi kui võimalused seda muuta on napid. Ja see, et praegu  o n  midagi toimumas, on päevselge. Järelikult peaks sellest rääkima, mitte tuimalt kaasa minema nagu tapale veetavad voonakesed (isegi kui see tapaauto sõidaks paradiisi). Selleks kulukski ära korüfeede autoriteet.

Muu hulgas pakuks Poobsi-suguse inimese murelik ja hoiatav sõnavõtt lohutust neile, kes samuti tunnevad, et midagi on käimas, aga ei oska seda väljendada. Teadmine, et ka korüfee nendega koos mõtleb ja tunneb, on eluliselt tähtis. Isegi kui ta tooks kuuldavale pelki üldsõnalisusi, umbes et „olge kindlad oma südames” ja et „tuluke ei kustu inimestel”, või lausa lamedusi, näiteks et „kõik pole kuld, mis hiilgab”, või et „see kõik on varemgi olnud”. Ükskõik, kas ta ütleks seda otsesõnu või mõistukõnena — sellest oleks abi.

Isegi kui ta väidaks, et „midagi pole lahti, mis te, lollid, kügelete”, oleks see parem kui mitte midagi. Vähemasti inimesed teaksid, et vaimuhiiglane on elus ja nende kõrval. Aju ei maga, aju jääb oma rahva juurde ja sõidab koos nendega voonakeste tapamajja rupskite tsehhi.

Oh, tal piisaks vaid ivake artikuleerida, väljendada midagi, ja see leiaks tuhatkordset võimendust. Tema häälelaotamise peale võpataksid lehemehed ja sööstaksid intervjuusid võtma.

Aga Poobs on vait kui sukk. See on halb juba sellepärast, et nii võidakse hakata arvama, et Poobs on  n e n d e g a  s e a l, et ta on andnud oma vaikiva heakskiidu sellele, mis toimub. Seda ma ei usu, ent niisugune mulje võib jääda.

Aeg-ajalt näeme teda kulgemas, massiivne oma kõhetuses, raske oma vanaduskerguses, igapidi auväärne oma metafüüsilise lauba ja veel metafüüsilisema habemega. Tähendustiine vaikus kumiseb tema ümber nagu mingi udumuusika, nagu hiiglasliku tornikella viimase löögi järgne kaja vatipilves.

Miks ta siis vait on? See teeb nõutuks — seda enam, et oli aeg, kui ta rääkis pikalt ja valjult, ning paistis, et isegi mõnuga.

Äkki on Poobs nõdraks jäänud? Iga asi tuleb ju millegi arvelt, sest inimene on üks. Äkki ta hoiab jõudu muudeks eesmärkideks? See oleks mõistetav, kuigi… energia, mida nõuaks kõige tähtsamast rääkima hakkamine, pole ju suur ega kurnaks. Seda enam, et ei saa öelda, nagu oleks Poobs vait selle sõna otseses tähenduses. Vaikimise all pidasin silmas just sõnavõtmatust kõige tähtsama kohta. Sest midagi ta ikka räägib, koguni sageli. Ei ole näiteks kuulda olnud, et ta mõne ajakirjaniku, kes teda isikliku elu järjekordse suursündmuse puhul intervjueerida tahab, tühjalt tagasi oleks saatnud. Aga ta ei räägi sellest, millest peaks. Selle asemel pillub Poobs kahtlasi ja ambivalentseid tarkuse­sõnu, mida igaüks võib omamoodi tõlgendada. Sõnake igavikust, teine sealpoolsusest, natuke paradokse, pisut kalambuure, mõni ootamatu mõttekäik, „julge” rünne teisejärgulise aadressil, sinna juurde pühamehe kirgastunud pale, äraolev silmavaade ja üldine hõljuv nirvaanalikkus. Ja kõik ägavad: oi kui püha, oi kui sügav, meile on Poobs kingitud!

 

Järsku ta ei saa enam aru? Tundlakesed ei võta enam? Ka seda on mul raske uskuda, kui jälgida tema loomingut, mida aina tuleb. Seal on ta minevikku analüüsinud ja „süütuid” teemasid käsitlenud peaaegu samasuguse läbinägelikkusega nagu hiilgeaegadel.

Äkki kardab ta oma mehelikkuse pärast? Pean silmas kõrgemat mehelikkust, võimet mõjutada, umbes nii, et „laulja on tõstmas oma häält” või kedagi kaelani sohu laulmas. Poobs pelgab, et tema hääle maagia ei tööta enam, seepärast on kindlam mitte proovida, vaid elada mälestustes oma täiest mehejõust jne.

Järsku vaikib ta sellepärast, et ei taha rikkuda oma mainet? Praegu teda austatakse nagu puuslikku, kuigi enamik vist enam ei mäleta, mille pärast. Tema nime teavad kõik, tema loomingut õieti mitte keegi. Rituaalid elavad müüdist kauem ja puuslikud peavad olema, korüfeede koht on struktuuris ette nähtud. Nii ongi Poobs juba eluajal ausamba otsa tõstetud, temalt ei oodatagi enam midagi, istugu ja olgu vait, lilled ta ees hoitakse värsked, paar korda aastas kantakse ta aktusesaali aukohale ning aeg-ajalt promotakse teda kõigis välissaatkonnis.

 

Võimalik, et Poobs on teinud oma raamatupidamises mingi bilansi, löönud kokku poolt- ja vastuargumendid ning leidnud, et on parem vait olla. Sest sel juhul on kõik (välja arvatud mina ja veel ehk mõni) tema suhtes positiivsed. Ja vastupidi, kui ta võitleks ja millegi eest seisaks, ei saavutaks ta isiklikult enam midagi, ainult raskemaks võiks minna. Poobs ei taha rikkuda oma rahu ega mainet, ei taha enne surma rohkem tülli minna. Tema asi pole enam sekkuda ajalikku ellu, tema reviiriks on nüüd igavik. Jaa, ei saa eitada, Poobsil on hea platsitunnetus. Ja just seepärast on tema olümposlik hoiak natuke närune.

Seda enam, et põhilises ta eksib. „Kõrgema” vaikimisega ei lunasta enam kohta ajaloos. Puuslik-korüfeede kohad vahetuvad kiiremini kui iial enne ja Poobsil ei maksa loota, et talle tehakse erand. Ka tema tõugatakse klassiku toolilt — kiiremini, kui ta oodata oskab. See toimub vaikselt, suurema kärata, nagu rohi kasvab mulla peale. (Veel vähem tasub loota kaugtulevikule: et heidad unele nagu Barbarossa Harzi mägedesse ja kunagi sind äratatakse. Ei äratata — kui praegu midagi ette ei võta.)

Aga kas siis ei tõugataks, kui praegu protesteerida, häält tõsta selle vastu, mis toimub? Muidugi tõugataks, sellest pole pääsu. Aga vähemasti mäletataks sind kui inimest, kes hakkas vastu. Ja ükskõik, kui ka sellepärast ei mäletataks, veel enam, kui üldse enam mitte midagi ei oleks ega tuleks, ikkagi — milleks saada suureks ja kuulsaks, kui sa ei kasuta oma mõjuvõimu selleks, et midagi head korda saata? Oma suurust ja kuulsust selle nimel maha mängides või tuulde loopides?

 

Miks ma nii õudselt tõmblen praegu? Miks olen kannatamatu ja närvitsen? Poobs võiks ju veel rääkima hakata. Kesse või misse keelab? Ta ehk… ei leia õigeid sõnu, valmistub alles, „otsib vastava keele grammatikat”. Sest tõepoolest, isegi tema võib praegusel mitmemõttelisel, hajusal ja voolaval ajastul valesid sõnu valides alt minna. Nii et ta töötab selles liinis, rohelise lambikupli valgussõõris sügab oma tarka pead ja silub metafüüsilist habet. Andke aega atra seada, kaua tehtud kaunikene ja nii edasi.

Ei, selles see asigi, et Poobs ei hakka kõige tähtsamast mitte kunagi rääkima. See on absoluutselt kindel. Sest Poobsi ei ole enam. Poobs on surnud. Ta suri eila (või oli see üleeila?). Aga võib-olla ka juba eelmine aasta. Üht mäletan kindlasti — sellal toimusid meie riigis mingid valimised...

 

Muidugi ma teadsin, mis juhtub pärast Poobsi surma. Kõik tahavad temaga osadusse langeda, kõik tuletavad meelde, kuidas nad temaga kohtusid, kuidas kadunuke just nende läheduses tõi kuuldavale mõned ürgsügavad tähendamissõnad — justkui tagamõttega, et nimelt nemad need tarkused maailma kannaksid. Poobsi hakati juba eluajal kutsuma suureks, seepärast on kõik kangesti tema pärandustombu ümber ametis. Mina seda ei kavatsegi, kuigi ka minul on olnud temaga omal ajal kokkupuuteid, sealhulgas olemuslikke keskustelusid. (Üksvahe mulle isegi tundus, nagu hellitaks ta seoses minuga mingeid lootusi…) Aga… kui nüüd keegi küsiks: „Mida tähendab teile Poobsi lahkumine?”, siis ma teeksin üllatunud näo ja küsiksin vastu: „Poobs? Mis poobs? Ah Poobs? Pole kuulnudki!” Ei, niimoodi ma ei ütleks. Ei tohi olla väiklane, kui mängus on suured asjaolud. Surm tõi Poobsi fookusse, võib-olla viimast korda. Mingid refleksid publikumis veel töötavad — umbes nii, nagu mõned annavad mahakukkunud leivatükile tänini suud ja soovivad kompuutri taga istujale jõudu tööle. Poobs on aktuaalne. See aeg on üürike, elu läheb edasi, tulevad uued sündmused, mis matavad selle enda alla. (Juba lõigi meie vasakäär ühe Balkanimaa Alam-Kolkaküla meeskonna eest värava ja meil heisatakse selle puhul riigilipud.) Äkki tuleks praegust hetke kõige täiega ära kasutada? Sest praegu kuulataks mõnel määral ka Poobsi kunagisi lähikondlasi ja võetaks nende hoiatusi tõsisemalt kui muidu. Ehk võiks koguni natuke fantaasiat appi võtta, anda mõista, nagu oleks Poobs siiski ka kõige tähtsamast rääkinud, nii… isekeskis, kitsamas ringis. Tuleks talle tagantjärele sõnad suhu panna, miks mitte…

Kas mina peaksin tõstma selleks oma nõdra mõõga?

Ma ei saa seda teha.

Sest ka mina olen surnud. Surin — küll pärast Poobsi, aga ikkagi.

Enne oma surma pöördusin mõttes sageli Poobsi poole, lootes temaga kontakti saavutada, aga ta jäi tummaks. Ka pärast surma olen sama üritanud, ja mõnevõrra paremate tagajärgedega, kuigi mitte täielikult.

Vahel ma näen teda (nagu näiteks praegu…). Kaua püüdsin aru saada, mida ta seal teeb, kui järsku mõistsin: Poobs naerab! Poobs naerab, aga mitte südamest, vaid kuskilt mujalt. Poobs naerab ajudest! Ta rappub kergelt, lööb endale vastu reit ja vangutab pead. See, mille üle ta naerab, ei ole üldsegi nali huumori tähenduses, vaid midagi absurdimaigulist. „See on komöödia, see on komöödia!” rõkatab ta hääletult oma opera buffa’s. Ma olen aru saanud, et see ongi see päris naer. Inimene hakkab ikka endalt küsima: „Kui kaua see nali veel kestab? Kas ma tõesti pean seda tõsiselt võtma?” Nali algab mäe teiselt küljelt ja paisub su rinnus nii suureks, et matab viimaks su enda alla. Lõpp ongi üksainus suur naljatunne. Tõenäoliselt naeris Poobs juba ammu, ka elus olles.

Ja ikkagi — see naer ei lohuta mind, ma ei oska selle naeruga midagi peale hakata ja see ei meeldi mulle. Ma keeldun sellest naerust! Naer — see on odav võit.

Muide, ma luiskasin jälle. Pole ruumi, kus võiks kaikuda metafüüsilist naeru. Naerda saab ainult siinpool. Poobs on surnud, on läinud ja pääsenud igaveseks. On pääsenud mu etteheidete ja ahastavate kättemaksuähvarduste käest. Tõde on seegi, et mina olen surnud üksnes vaimselt, bioloogiliselt olen aga elus, sedagi valetasin äsja. Valetasin meeleheitest. Minu ja Poobsi vahel on piir, mida ei ületa kunagi. Ja tõde on see, et küsimust, miks Poobs vaikib, saan ma praegu esitada üksnes iseendale. Miks mina vaikin? 

 

Loomingu märtsinumbrist.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming



Janika Kronberg

Janika Kronberg: Karl Ristikivi mõtles pool sajandit ette

Kirjanike maja musta laega saalis toimus kolmapäeval mälestusõhtu, millega tähistati Karl Ristikivi 105. sünniaastapäeva. Septembri keskel jõudis Eesti Kirjanike Liitu urn kirjanik Karl Ristikivi tuhaga, mis oli seni maetud Rootsis Stockholmi metsakalmistule.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
Ilon Wiklandi elulooraamat

Ilmus Ilon Wiklandi elulooraamat

Ajakirjanik ja kirjastaja Enno Tammer pani raamatukaante vahele kunstniku ja illustreerija Ilon Wiklandi eluloo pealkirjaga "Ilon Wikland. Elu pildid".

KUNST
Arhitektuur
Žüriiliige Mart Kalm

Mart Kalmu loeng Eesti ruumikultuurist perioodil 1918–1940

Kolmapäeval, 4. oktoobril kell 18 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumis Rotermanni soolalaos loengusarja ELAV RUUM teine üritus, külaliseks arhitektuuriajaloolane akadeemik Mart Kalm. ERR kultuuriportaal kandis sündmuse üle, avaldame nüüd ka video.

MUUSIKA
Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe

Mikita, Jürjendal ja Kirikmäe peksavad meelt ja petavad keelt

19. oktoobril kell 19 toimub Tartus Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis (B-sissepääs) esimest ja viimast korda muusikaline õhtu keelemängudest ja mängukeelest pealkirjaga "Meelepeks ja keelepete", mida viib läbi juba tuntud sõna ja heli trio: Valdur Mikita, Robert Jürjendal ja Kaido Kirikmäe.

Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: