Arvustus. Kas me magasime just maha, kui teatris ajalugu tehti? ({{commentsTotal}})

"Mister Green" Autor/allikas: Siim Vahur

Uuslavastus "Mister Green"
Idee autorid ja dramaturgid: Mihkel Seeder ja Giuditta Mingucci (teater Elsinor, Itaalia)
Lavastaja: Helen Rekkor (teatriühendus Misanzen)
Kunstnik: Annamaria Cattaneo (teater Elsinor, Itaalia)
Videokunstnik: Henry Griin
Helilooja: Ardo Ran Varres
Näitleja: Rauno Kaibiainen (improteater IMPEERIUM)
Esietendus 29. märtsil VAT teatris

Millal viimati juhtus teiega see, et veel etenduseelseil sekundeil saalis mõtteid mõlgutades uskusite end kui just mitte teadvat, siis laias laastus enam-vähem siiski aimavat, mida järgnevatelt minutitelt ja tundidelt oodata võiks (dekoratsioonid, dramaturgia, algus, lõpp, kõige selle keskel elutule eluvaimu sisse andev inimhing – põhimõtted on ju alatasa samaks jäänud), aga siis äkki, kui te ootuspärase tuttavat võlu vaagima valmistusite, kogesite midagi sellist, mida varem kogenud ei ole? Millal viimati suutis etenduse esimeste hämarusest väljajoonistuvate nägemisaistingute kogum teid jahmatada nii, nagu teater seda kunagi varem suutnud pole? Jahmatada mitte selles tüdimuseni ära leierdatud "higised ja kisendavad paljad kehad, mis igaks juhuks moe pärast ka värviga kokku plätserdatud" palagani võtmes, mida veenvuse huvides "postdramaatilisuseks" nimetatakse ning nahaalse enesestmõistetavusega teatrikunsti apoteoosi pähe maha müüakse, vaid ilma igasuguse teeskluseta, ilma igasuguste küündimatute "kui te aru ei saa olete ise rumalad" trikkideta. Kõige otsesemas tähenduses, et te lihtsalt polegi midagi nii uudsena mõjuvat teatrilaval kunagi varem näinud.

VAT teatris etenduv monolavastus "Mister Green" on täpselt nii meisterlikult läbimõeldud saavutus, tõmbab harjumuse vaiba jalge alt samal silmapilgul kui algab. Pidevalt voolav ning iga sekundiga järjest ärevamaks tegevaid toone omandav piltmõistatus meie maailmaga toimuvast, mis pimeduse taandudes vaataja silme ette manatakse, laotub majesteetliku mosaiigina lahti ning tõmbab hetkega endasse, pannes märkamatult unustama, et alles mõned minutid varem sai teatrisaali maha istutud.

Õhkõrnal kangal tantsisklevailt kujutistelt saali kanduv ootamatuse, kummastuse ja võõrandumise efekt tekitab vaatajast sõltumata illusiooni, nagu oleks teatrisaali vallutanud film. Ehkki juba hetk hiljem astuvad kinokunstile omasemad elemendid taktitundeliselt kõrvale, andmaks lava üle Rauno Kaibiaineni kehastuses peategelasele Marcole, on sissejuhatuse vaatemäng meie meeltega oma töö teinud. Kinolina rolli täitnud eesriie on küll järsku kadunud, ent püsima jääb tunne, justkui oleks meid teatrilava asemel hoopis filmi sisse kaasa tõmmatud – see nn teatriväline kogemus võngub pikalt edasi ka siis, kui oleme ühes Marcoga juba esimesse stseeni, tema kõrgtehnoloogiast lämmatavalt läbipõimunud tulevikukoju sattunud. Kõik see kokku on täiesti ebareaalne, ent ometigi selgelt tajutavalt meie ees. Ja see on alles algus. Braavo.

On muidugi ütlematagi selge, et kui kõnealuse lavastuse kvaliteet sõltuks vaid peenekoelistest silmamoondamistrikkidest, mille sarnaseid varem nähtud pole, annaks see lõpptulemusena kokku ainult pool sellest, mis ta olla võiks. Õnneks ei lase "Mister Green" hetkekski arvata, et selle tegemise lähteimpulsiks olnuks pelk soov end nähtavaks teha või andekam välja paista, ammugi siis seda, et mõni elementidest oleks sattunud meie ette kogemata või lihtsalt viitsimatusest kaugemale mõelda.

Silmaga jälgitavaid inimkomponente on laval küll täpselt üks, ent kogu täiuse veatu toimimine sõltub lisaks Kaibiaineni kalkuleeritud liikumisele veel nii mitmest erinevast vaataja jaoks nähtamatust lavatagusest jõust. Tolle kellassepa osavusega tööle pandud mehhanismi kõigi saladuste välja nuputamiseks ühekordsest nägemisest ei piisagi.

"Mister Green" on suure tähelepanelikkusega peenhäälestatud ansambel, kus sekunditäpsusega mängivad omavahel kokku nii Kaibiaineni näitlejameisterlikkus, Ardo Ran Varrese komponeeritud muusika kui ka Henry Griini visuaalid. See on paeluv näide sellest enamast, milleks teatrikunst võimeline on, kuid mida harva teostada julgetakse. Lõpptulemus on seda muljetavaldavam, et teatris harilikult loo jutustamiseks mõeldud vahendite seas pea vältimatuks saanud dialoog puudub siin täielikult.

Praegusaja kultuurimaastikul, kus näikse juba mitu head aastat harjutud olevat, et ega see teater enam nii väga lugusid jutustama ei peagi (las vaataja mõtleb, mis ise tahab – väga meta ongi lahe, eks?), on selgelt omanäolise käekirjaga eristuv lavastaja Helen Rekkor vaatamata oma geniaalsetele visuaalsetele lahendustele otsustanud ennekõike järgida just seda pühamatest pühamat hea dramaturgia kriteeriumi – kõik laval toimuv peab teenima lugu.

Võtkem kasvõi too sama esimene stseen, kus Marco töölt koju jõuab. Me ei tea, kes ta on või kellena ta töötab, ent jutustuse seisukohalt polegi see kuigivõrd oluline, sest mingis muus reaalsuses võiks see olla meist igaüks. Oluline on aga see, mis meile tema eksistentsi ja hingeseisundi kohta läbi erinevate tegevuste avaneb. Juba esimestest hetkedest, kui Marco meie ette ilmub, saame tema kohta teada väga palju. Me näeme inimest, kes on isegi väljaspool tööaega nii tugevasti päevast päeva oravaratta külge kammitsetud, et ei saa koju jõudes mahti isegi üleriideid korralikult seljast võtta, saati siis midagi hamba alla pista, ilma et ümbritsev, tehnoloogiast tiine nutikodu (ja võib ainult aimata, et väljaspool kodu ka sama küllastunud maailm) pidevate meeldetuletustega teda ahastusse viia ei ähvardaks.

Foto: Siim Vahur

See kõik kasvab otse meie silme all järjest kiirenevas tempos välja hullumise piiril žongleerivaks 21. sajandi igapäeva lootusetuse paroodiaks, millele on hästi ajastatud huumorist hoolimata raske kaasa tundmata jätta. Ainuüksi too esimene stseen kätkeb endas rohkem mõtteainet, äratundmist ja uusi ideid, kui mitu teist lavastust kogu oma kestuse juures pakkuda oskaks. See, mis toimub "Mister Greeni" avastseenis, on üks täiuslikumaid visuaalkunsti (ja seda mitte üksnes teatri seniseid saavutusi arvesse võttes, vaid ka kinokunsti) raames vaatajani jõudnud kirjeldusi tollest õõvastavast suunast, kuhu me kõik praegu peadpööritava kiirusega teel oleme. Ning tõele au andes peaks see igaühe jaoks meist olema üks pikk ja põhjalik mõttekoht.

Avastseenile järgnev hetkeline pingelangus tundub õige korraks harjumatu pelgalt seetõttu, et algus nii uskumatult intensiivne ja kaasahaarav oli. Teatrit ennast ja selles viibimist pole enne sissejuhatava stseeni lõppu mahti aduma hakatagi. Et aga kõik järgnev meid ometi vääramatult edasi kannab, ei peaks mainitud pingelangust siiski mingil juhul miinuseks lugema. Õieti hakkabki lavastuse tõeline sisu ja sõnum ennast korralikult lahti kerima alles siis, kui oleme ühes linnast eemale pagenud Marco ja tema nurgelisse disainpotti kängitsetud pisikese puuga viimaks metsa sattunud.

Kui kohmakas, kui nukkernaljakas on alatasa laieneva tehisliku maailma poolt ära väsitatud inimene päriselt elavas ja hingavas keskkonnas, millesarnast ta ehk polegi kunagi muul moel kogenud, kui tundetus ekraanisäras või kihutava rongi aknast hämmeldunult seirates.

Milline saab olema see virgumine elukestvast unest, mille sügavamaid teadmisi tõotanud infotulvast on ammu saanud mittemidagiütlev müra? Kui teistsuguseks saab äkki maailm, kui saabub tõdemus, et inimese enda tegude mõjul kõrvale tõrjutud mets on samuti elav organism, mis hingab, tajub ning suhtleb ühe tabamatu, ent tohutu võrgu (nn world wide wood) piires. Kõik need teemad avanevad meie ees sootuks uues rütmis ning päädivad viimaks suurejoonelisemaltki kui sissejuhatus.

Kummalise kokkusattumusena sai "Mister Green" kirjutatud vahetult enne seda, kui me oma koduõuel lahvatas üks igati teemakohane skandaal, ning lavastust vaadates on pea võimatu mitte tajuda, kuidas selline juhuslik lisadimensioon meile jutustatava sõnumi veelgi suuremaks mängib.

Olles siiski ennekõike inimene, kes teab omajagu palju optimeerimisest, arendusest, kapitali kasvatamisest, suurest hulgast tänapäeva sisutühjusega hiilgavatest moemõistetest, ent on üsna saamatu eluslooduse tõelise olemuse lahti mõtestamisel, hakkab Marco talle kangastuvas ulmas metsa muutma, arendama ja oma äranägemise järgi ümber organiseerima.

Selle kõige tulemusel on millestki ürgsest ja kaunist üheks hetkeks ainult killud järel. Mets on pöördumatult kadunud ja enam pole midagi teha, et seda eksimust heastada. Marco kangastuses juhtub see kogemata, mis on muidugi mitmes mõttes kordades leebem versioon sellest, milline inimkonna nägu halvimal juhul tegelikult on.

Meie oma metsade kallal teostatakse hetkel samasugust "arendust" täiesti reaalselt, ilma igasuguse kontrollita ja säärase organiseeritud kiirusega, mis ka paadunud varastele silmad ette teeks. Kõik see toimub sealjuures mingi kummalise ükskõiksuse sildi all, kus mõned valutavad küll südant, vähesed võtavad hingevaevaks kasvõi oma vastuseiski märgatavaks teha, enamik aga konstateerib lihtsalt fakti ning on juba ülejärgmise uudiskünnist ületanud pealkirja juurde liikunud.

Keegi kusagil saab kenakese kopika, ent reaalset vastutust ei kanna keegi, kõige vähem riik, mis peaks me kõigi ühiste huvide nii esimene kui ka viimane kaitseliin olema. Et just selline on kahjuks maailm, milles hetkel elame, tingibki tungiva vajaduse, et "Mister Greeni" etendataks ka tulevaste põlvede tarvis üha uuesti ja uuesti. Vähesed loometööd sel uuel aastatuhandel on nii olulised.

Foto: Siim Vahur

Kui peaks kellelegi lavastuse raames etteheiteid tegema (ja nii eelnevat kui ka järgnevat arvestades on see lausa hädavajalik), siis tahaks küsida, millised mõtteprotsessid eelnesid VAT teatri otsusele asuda "Mister Greeni" turundama sihtgrupile, kelle jaoks see ilmselgelt mõeldud pole?

Et lavastuse keskmes on täiskasvanud mees, kes oma üksindusest väljapääsu leidmiseks taime(de)ga suhtleb, tehes seda kord koomilise heatahtlikkusega, kord südantlõhestava härdusega, pole kindlasti mitte piisav kriteerium pidamaks üht igati eeskujulikku lavastust ei millekski enamaks kui lihtsalt lastetükiks.

Püüdes turundada "Mister Greeni" alla kümneaastastele tähendab mitte ainult meelitada kohale hulka alles arenemisjärgus indiviide, kel ei jagu püsivust ega pagasitki haaramaks käsitletavate teemade laia spektrit, vaid lisaks peletada väga heast lavastusest eemale kõik lapseeast väljakasvanud teatrihuvilised. Nad oleksid enam kui suutelised mitte ainult kaasa mõtlema, vaid ehk ka nähtust ja kogetust järeldusi tegema, mis võiksid ühel päeval maailma muuta. Need samad inimesed jätavad tulemata just nimelt tolle sildi "alates 9. eluaastast" pärast, kartuses, et tegemist on lastelavastusega.

VAT teatrile on kätte sattunud üks originaalsemaid etendusi peale mõne aasta tagust "Fausti" (mida siiani nõutakse ja mängitakse) ja ometigi tekib tunne justkui eksisteeriks kuskil mingi seletamatu soov "Mister Green" võimalikult kiiresti maha salata ning edasi liikuda. Kas tõepoolest jäi teatril endal mingil põhjusel märkamata, kui märgiline teos sellest välja kujunes? "Mister Green" ei ole ega saa sellisel kujul ka kunagi olema algklasside lastele mõeldud. See pole mingi laia joonega pühapäevakoomusk, mille ülesanne on naerma ajada ja ehk ka tagantjärgi mingit õnneküpsise-moraali pakkuda.

Küll aga on täpselt sellist lavastust tarvis nii paljudele täiskasvanutele, keda need teemad väga suures osas puudutavad. Või kui peaks leitama, et klassitäite jagu rahutuid rüblikuid on küpsed mõistmaks kõiki täiskasvanud tööinimeseks olemise paradokse, hingepiinu ja pahuksis olemisi ning kaasaegse ühiskonna tihtilugu kunstlikult tekitatud tupikussejooksmisi ja üleüldist võõrandumist, siis ehk oleks hea mõte tulevaseks hooajaks kaaluda ka juba Samuel Beckettit ja Tennessee Williamsit... Lasteaialastele, loomulikult.

Maailmakuulus itaalia režissöör Federico Fellini, väisates kord kaugeil kuuekümnendail ühe sootuks väljaspool tema ampluaad vändatud filmi esilinastust, sõnastas filmi päädides oma hinnangu sõnadega: "Questi sono i film che fanno andare avanti il cinema!"

Tõlge: "See on üks neist filmidest, mis viib kinokunsti edasi!" Fellinil oli muidugi igati õigus – linastunud filmist sai eeskuju ja ajastu vaimu üks kehastusi, omal moel isegi täiesti uus žanr iseeneses, mida püütakse jäljendada veel tänaselgi päeval.

"Mister Greenist" kõneldes oleks siinkohal igati paslik Fellinit parafraseerida. Tegemist on ühega neist etendustest, mis on teerajajaks ja suunanäitajaks, ning võib prognoosida (ja ka siiralt loota), et mõne aja möödudes teevad sarnast asja juba õige mitmed. Läks ju nii ka varjuteatriga, mis enne Rekkorit oli meil žanrina praktiliselt olematu.

Nii ideede rohkuse kui teostuse poolest on tegemist sedavõrd rikkaliku lavastusega, üllatusi on nii palju (viimane neist meeldiva signatuurina täiesti lavastuse lõppu jäetud), et isegi seda kõike üksikasjalikult kirjeldades oleks võimatu midagi ära rikkuda. Nii tugevalt on see läbimõeldud ja vaataja ette manatud. Just selliseid teoseid on me loomevaramusse hädasti juurde tarvis. Soovitatavalt palju. Kui ainult VAT teatri tillukene saal käsikäes jahmatavalt lühinägeliku reklaamistrateegiaga seda eos maha ei vaikiks.

Igaks juhuks peab veel lisama, et kui te ei pea paljuks oma õrnas eas järelkasvu täiskasvanu(ma)na kohelda ja kõnetada, siis kriitika "Mister Greeni" vigase turundamise teemal polnud tegelikult sugugi ütlemaks, et tegu oleks lastele täiesti sobimatu teosega.

Kui teatris käitumise põhitõed on selgeks tehtud, siis võtke nad endaga meelsasti kaasa ja arutlege hiljem nähtu üle, sest teema puudutab ju tõesti igaühte meist, vaatamata vanusele. Lihtsalt klassitäite järelvalveta mürsikute saali paiskamine on sama hästi kui raisku lastud vaev kõigi asjaosaliste jaoks. Seda nii kõigi etenduse valmimisse panustanud tublide inimeste seisukohast, kelle üheks vähestest palvetest oleks, et nende hingetööd tähelepanu ja aupaklikkusega otsast lõpuni jälgida võetaks, kui ka nende samade mürsikute seisukohast, kes ei suuda suurte hulkadena kuigi pikalt vaiki paigal istuda. Sellises eas lastel on omavahel lobiseda ja lärmata alati huvitavam kui mistahes neile nina alla lükatud kultuurinähtus olla saaks. Tehkem õigeid järeldusi, millest saaksid kasu kõik.

Fellini kodumaale Itaaliasse, muuseas, on "Mister Green" ka järgmisena teel, osana Euroopa teatrifestivalide turneest. Enne pikemat eemalolekut saab lavastust näha VAT teatris veel 27. ja 28. aprillil.

Toimetaja: Madis Järvekülg



Rein Raud

ERR.ee video: Rein Raud esitles romaani "Kell ja haamer"

21. septembril esitles Rein Raud Rahva Raamatu poes Tallinnas Viru keskuses oma uut romaani. "Kella ja haamri" on kirjastanud Mustvalge ning kujundanud Asko Künnap, toimetanud Pärle Raud ja korrektuuri lugenud Katrin Kern. ERR kultuuriportaal kandis esitluse üle.

TEATER
KIRJANDUS
Tiina Kirss

Oma haldjariiki kaitstes. Vestlus Tiina Kirsiga

Tiina Kirss (snd 1957) on väliseesti päritolu kirjandusteadlane. Sündinud USA-s ja töötanud vahepeal ka Kanadas, Toronto ülikoolis, elab ta püsivalt Eestis alates 2006. aastast, mil tuli Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professoriks. Praegusel semestril jagab ta oma tööaega Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli vahel. Tiina Kirsi uurimistegevuses kerkivad esile kolm valdkonda: mälu- ja eluloouurimus, feministlik või soouurimus ning „puhas kirjandus” ennekõike ajalooromaani vormis. Viimasest on tema keskne uurimisobjekt olnud Jaan Kross. 60. sünnipäeva puhul vestles Tiina Kirsiga Johanna Ross.

KUNST
"Rändurid"

"OP" tegi ringkäigu näitusel "Rändurid"

Kumus on avatud näitus pealkirjaga "Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis", mis toob Poola kuraatori Magdalena Moskalewiczi käe all kokku 24 kunstnikku 15 riigist.

Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
Piparmünt

Sõnasäuts. Vehverments või vihvervänts

Murdekeelest kirjakeelde tulnud sõnad on üks sõnavara rikastamise viise. Igal murdel on oma erijooned, tänapäeval on murdekeel säilinud kõige paremini Eesti äärealadel (nt saarte murre, Lõuna-Eestis Võru murre).

Mikko Lagerspetz

Mikko Lagerspetz: ilma vastuoludeta ühiskonda ei saa olla

Mikko Lagerspetzi juulis ilmunud teose „Sotsiaalteaduste uurimise meetodid – sissejuhatus ja väljajuhatus“ näol on tegemist esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Mikko Lagerspetz on olnud Eesti Sotsioloogide Liidu president ja sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias. Raamat ilmus TLÜ kirjastuse sarjas “Gigantum Humeris” ja on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi programmi „Eestikeelsed kõrgkooliõpikud 2013-2017“ raames.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: