Pae tõdes, et rahvusatlasele sarnaseid katsetusi on olemas juba varasemast ja mõte ühe rahvusatlase koostamisest oli olemas juba enne II maailmasõda. "Need, kes 60. aastatel sellega tegelesid, räägivad, et kuigi olud olid keerulised, siis nad proovisid ka midagi teha. 90. aastatel oli isegi üks leping sõlmitud Tartu Ülikooli ja Regio vahel. See mõte oli geograafide hulgas juba väga vana, aga viis aastat tagasi läks asi tõsiseks."

Nõukogude ajal oli kaart igapäevasest käibest kadunud, tõdes ta. "Ühelt poolt me midagi teame, sest kaart oli koolis ikka seina peal. Aga kui mõtleme nõukogude aja peale, siis terviklike kartograafiliste teoste puhul saame piirduda ainult ühega. See ilmus 1979. aastal ja oli Lev Vassiljevi koostatud kooliatlas. Meil on tegelikult ainult üks teos nõukogude perioodist, mis annab kartograafiliselt läbilõike tervest ühiskonnast."

Pae tõdes, et eriatlasi siiski nõukogude ajal ilmus, nagu "ENSV kliimaatlas". Taasiseseisvunud Eestis on välja antud kooli- ja maailmaatlaseid. Rahvusatlase põhimõttelisest erinevustest eelmainitutega rääkides märkis Pae, et ei ole ühte universaalset mudelit, kuidas tuleks rahvusatlast teha. Kõik riigid, kellel on rahvusatlas, on tema sõnul lähenenud ülesandele eri moodi.

Eesti muinasvägilase Kalevipoja tegutsemisest on koostatud mitmeid kaarte, mis on esitletud ka atlases. Siinsele kaardile on koondatud viimased andmed kõikide Eesti hiidude tegutsemiskohtadest. Eesti rahvaluule arhiivis talletataval teabel põhinev kaart näitab eestlaste muinasvägilaste regionaalsust.

"Eks meiegi alustasime sellest, et vaatasime, mis mujal maailmas on tehtud ja mõtlesime, et kuidas seda ise teha. Kuidagi see meie rahvusatlas selgines. Ühelt poolt läks see ajalooliste kaartide kogumiks. Aga algusest peale oli selge, et sellega me piirduda ei taha. Meil on olemas vanad kaardid, kuid atlase suur väärtus on, et seal on kõigile 36 teemale loodud ka uued kaardid," selgitas ta.

Kaartide tegemine nõuab kunstimeelt

Pae sõnul on see eesti geograafide 2019. aasta jälg oskusest teha kaarte. Ta tõdes, et kaartide tegijaid väga palju Eestis ei ole. "Kindlasti on palju neid, kes oskavad kartograafilise infoga ümber käia ja andmebaase teha. Aga nii palju kui kaarditegemine on tehniline ja andmeteadus, on see ka kunst. Selleks, et teha ilusat kaarti, pead sa olema ka väga hea kunstimeelega."

Ta märkis, et seda juba alates sellest, milline šrift ja millised värvid valida. "Mina näiteks kaarte teha ei oska. Aga mul on ideid ja ma olen panustanud andmetega ning öelnud, kuidas kaardid võiksid välja näha. Aga et ma võtaks arvutis programmi lahti ja oskaks seda joonistada – pigem on need Regio kartograafid, kes on uued kaardid ilusaks teinud."

1960. aastate lõpus hakati Eesti tegema territoriaalplaneerimisega ja selleks oli vaja koondada andmeid ka ruumiliselt. Eesti NSV saunade kaart näitabki ühissaunade paiknemist 1967. aastal ja ka toonast tulevikuperspektiivi.

Suur erinevus vanade ja uute kaartide vahel on Pae sõnul see, et vanasti tehti kaarte käsitsi. "Võib-olla on olemas oht, et kui 50 aasta pärast keegi vaatab neid tänaseid kaarte ja ütleb, et "need on Illukas [Adobe Illustrator programmis – toim] tehtud kaardid, et kõik kasutasid ühte programmi ja jõle igav aeg oli see periood". Võib-olla on neil ajaloolistel kaartidel rohkem inimlikku panust ja soojust."

Pae usub, et 36 teema kaudu saab Eestist väga hea kartograafilise ülevaate. "Meil on ühelt poolt väga palju looduskaarte. Kui inimestele rääkida kaartidest, siis paljudele tulevadki silme ette kõrgussuhted, et kuskil on Haanja kõrgustik, kuskil Otepää kõrgustik jne. Meil on olemas kliimakaarte, mullastiku kaarte jne."

Aga lisaks loodusele on rahvusatlases palju inimühiskonda puudutavaid teemasid, nagu haldusjaotuse kaart. "Väga selge, igal ajastul vajalik ja ka väga praktiline kaart. Meil on vaja teada, mis vald kus piirneb. Aga selgus, et meil tuleb välja ka teemasid, nagu Kalevipoja tegutsemispaikade kaart. Inimühiskonda puudutavaid teemasid on ka, näiteks piltkaardid – kaardid, mille peal saab nuppudega mängida."

Esimest Eesti rahvusatlast hakati ette valmistama juba 1930. aastatel geograafiaprofessor August Tammekannu eestvõttel. Enne II maailmasõda jõudis sellest valmida vaid üks kaardileht — kõrgussuhete kaart. See on ainuke toona proovitrükini jõudnud kaart. Seejärel jäi töö soiku.

Mõni võib-olla ütleb, et see ei ole kaart, vaid lauamäng, tõdes Pae. "Me võimegi jõuda sinna, et piiri tõmbamine, kust kaart lõppeb, on väga keeruline. Kindlasti on neid, kes ütlevad, et kaart on kaart ainult siis, kui mõõtkava ja lõuna-põhja suund on paika pandud. Aga tegelikult on siin atlases ka üsna vabalt käitutud. Näiteks on Eesti kaardi näol meil ka päris kunstiteoseid."

Kaart võib olla ka lihtsalt ilus

Kaartide loomise peamine ajend on tema sõnul see, et geograafid tahavad näha teatud informatsiooni ruumiliselt. "See on see geograafi kiiks. Muidugi võime jõuda välja ka sinna, et kaardi idee ei olnud üldse midagi ruumiliselt analüüsida, vaid kaarti tehti ilu pärast. Eesti kuju on juba nii ilus. Alati ei peagi mõtlema väga kartograafiliselt. Mõnda kaarti on ka lihtsalt ilus seinale panna. Atlasest leiame neid mitmeid."

Ta tõi näiteks kaardi Toronto Eesti Maja seina peal. "See on hiigelsuur Eesti kujutisega maal. Vaevalt, et keegi hakkab seal mõõtma, et palju on Tartust Tallinna. See on kujunduselement." Pae lisas, et rahvusatlases ongi nii väga tehnitsistlikke kaarte kui ka kujunduselemente."

Ühe kaardini jõudis Pae kirjanik Enn Nõu kaudu, kes on tema sõnul väga aktiivne Facebooki-kasutaja ja postitab tohutult igasuguseid pilte. "Ükskord postitas ta pildi, kus ta oli noore poisina Uppsalas oma esimeses korteris. See oli udune mustvalge pilt, aga taga seinal tundsin ära Eesti kontuuri."

Atlasest leiab esimese taastrüki esimesest eestikeelsest kaardist. See on Liivimaa kaart, mis ilmus 1838. aastal.

Selgus, et tegemist on Georg Vestenbergi 1946. aastal Stockholmis tehtud graafilise lehega. "Ühelt poolt sai selle seinale panna graafilise lehena, aga see oli mõeldud ka selliselt, et kes tahtis, võis seal ümber olevaid vappe vastavalt juhistele värvida."

Mitte ainult paberil

Samuti leiab atlasest kaardi, mis tuli juhuslikult välja Torontos tänu Pae ühele sugulasele. "Selgus, et see on 1950. aastatel tehtud ristpistes Eesti kaart. Kui Vestenbergi kaart on tiražeeritud, siis ristpistes kaart on tõesti ainueksemplar koos kõigi kõrgustike ja raudteedega." Ta lisas, et need mõlemad, aga eriti ristpistes Eesti kaart on tavakartograafiast mõnes mõttes väljas.

Rahvusatlasest leiab ka siidile trükitud kaardi külma sõja aegadest. "Kui luuraja sattus siin kuskil hätta ja talle oleks paberkaardi kaasa andnud, siis oleks see märjaks saanud ning ta ei oleks osanud kuhugi minna. Aga siidist kaardi said nagu taskurätiku omale taskusse panna." Ta tõdes, et ka kaardi alusmaterjal võib olla väga mitmekesine.

Näitusel, mis koos rahvusatlase esitlusega avaneb, saab näha vanu ja uus kaarte ning humoorikamaid kaarte, kus see teema, mida kaardil on kujutatud, on teistsugune kui tavakaartidel. "Teistsugused kaardid panevadki inimesi mõtlema. Võib teha igasuguseid kaarte. Ei pea tegema ainult kõrgustikega kaarte."

Kaartide kirjelduste autor on Katre Tatrik, kes kirjutas rahvusatlasest lähemalt Novaatoris.