Mandy Barker: reostuses pole süüdi tarbijad, vaid ettevõtted, kes ei võta vastutust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Intervjuu Mandy Barkeriga.
Intervjuu Mandy Barkeriga. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Fotografiska Tallinnas avanes reedel Briti kunstniku Mandy Barkeri näitus "Mere leiud", mis keskendub merereostuse probleemile. Barker rääkis muu hulgas intervjuus ERR kultuuriportaalile, millised on tema 10-aastase teavitustöö tulemused, kas tal jätkub tulevikuks optimismi, keda ta reostusprobleemis süüdistab ning mis kasu on mugavusaktivismist.

Kuidas on su töö mõjutanud sinu enda elu ja elamisviisi?

Ilmselgelt on see tohutult mõjutanud. Enne, kui hakkasin plasti rannast leidma, ei teadnud ma plastist midagi. Kui ma hakkasin teemaga lähemalt tutvuma ja uurima, kui palju on maailmameres plasti, avastasin, et on inimesi, kes üritavad midagi muuta. Proovisin elada plastivaba elu, kuid see on väga keeruline. Ma ei ela plastivaba elu, tunnistan seda. Inglismaal on palju asju, mis pole ilma plastita kättesaadavad. Eriti ühekordselt kasutatavad kaubad supermarketis jm. Puu- ja köögivilju on samuti väga raske osta, ilma et need poleks pakendatud plasti. Olen paljusid asju muutnud. Näiteks ma ei kasuta šampooni ega palsamit, vaid kasutan nüüd seepi. Kannan kaasas veepudelit ja korduskasutatavat kotti. Proovin nii palju kui võimalik taaskasutada. Ma ei osta palju riideid, kannan neid üsna palju ja pesen neid nii harva kui võimalik, sest me teame, et plastkiud satuvad pesumasinast kalade kõhtu. Teen nii palju kui suudan ja mis on võimalik. Kuid see on keeruline. Väga keeruline.

Kuidas üks sinu töö valmib? Kas sa alustad plasti korjamisest ja hakkad märkmikusse visandeid tegema? Kuidas see kõik kokku tuleb?

See koosneb kahest protsessist. Esimene on korjamine. Lähen ja korjan kaldalt prügi. Teiseks pean samal ajal visandiraamatut. Võib juhtuda, et jalutan mööda rannajoont ja näen ebaharilikku plastitükki, mida ma pole varem näinud. See võib käivitada idee, et oleks hea mõte palju sarnaseid tükke kokku korjata ja sellest pilti teha. Teisel juhul kaalun eri ideid visandiraamatus ja joonistan kompositsioone ning kui leian mõne kena kompositsiooni, siis lähen ja korjan näiteks pudelikorke ja teen selle ära. Nii et see toimub kahel viisil – mõtlemine ja korjamine mõlemad aitavad samaaegselt ideid koondada.

Miks sa usud, et need teosed on mõjusamad kui pelk faktide nentimine? Teadlased on sellest probleemist pikalt rääkinud, kuid kipub olema nii, et tegelikult tuleb leida teine viis, et see inimestele kohale jõuaks.

See on veel üks põhjuseid, miks ma seda teha tahtsin. Teadlased teevad palju uurimistööd, mida avaldatakse teadusuuringutes ja -ajakirjades, aga tavainimesed ei loe. Keskmine inimene tänavalt ei loe teadusajakirja. Ma loon pilte, et teadlaste töö oleks inimestele kättesaadavam, sest need trükitakse ära ajalehtedes, ajakirjades, tasuta linnalehtedes. Ma jõuan oma töö abil inimesteni sinna, kuhu teadus ei jõua. Kui mu tööd trükis ilmuvad, lasen ma sinna kõrvale alati lisada ka teadusteksti. Seega annan ma teadusele põhimõtteliselt visuaalse hääle, sest ma loon midagi visuaalset ja nemad saavad oma teadusteksti kirjutada selle kõrvale. Pildid püüavad pilku ja aitavad artiklit lugeda. Mõlemad töötavad käsikäes ja üsna edukalt, sest teaduses ei ole väga palju ligitõmbavaid pilte. Neil on sageli laboripilte, mis on väga olulised, aga mitte nii ligitõmbavad kui midagi sellist, mis kutsub inimesi rohkem lugema. Ma tean, et see töötab, sest teadlased paluvad mul nende uurimistööd oma piltidega illustreerida. Teadlased, kes töötavad praegu ühel ekspeditsioonil, kus ma ka käisin, tahavad, et ma avaldaks oma töö koos nende teadustöö tulemustega, sest nad teavad, et minu töö abil saavad nad rohkem lugejaid. See on väga oluline.

Me näeme palju kunsti, mis tegeleb keskkonnaprobleemidega, aga mulle jätab see sageli väga pealiskaudse mulje. Enamik ei tee uurimistööd nagu sina. Kas sa tajud sellist probleemi?

Jah. Kunstiga on seotud erineval määral uurimistööd. Osa kunstist on kunst kunsti pärast ja sellel puudub sügavus. Ma ei suudaks seda teha. Ma ei suudaks teha pilte ilma põhjuseta. Minu töö eesmärk on jõuda inimesteni, et tõsta nende teadlikkust, neid teavitada ja harida. Ma ei suudaks seda teha ilma midagi tegemata, sest minu jaoks on väga oluline, et kunst on võimeline selliselt töötama ja teavitama inimesi üle ilma sellest, mis maailmas toimub. Mul on võimalik minna kohtadesse teise maailma otsa, teha fotosid ja näidata inimestele, mis seal on, sest nad ise ei saa sinna minna. Ma käin kohtades, mis on elamiskõlbmatud ja eraldatud paigad, kuhu inimesed ei saaks kunagi ise minna. See on hindamatu võimalus anda inimestele teada, mis seal toimub. See on peaaegu nagu omaette teaduslik uurimistöö.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas oled pärast oma projekti alustamist märganud mingeid muutusi?

Kui ma kümme aastat tagasi pilte tegema hakkasin, polnud ma plastiprobleemist tegelikult palju kuulnud. Ma näitasin inimestele pilte ja ütlesin, et meres on sellised asjad. Nad ütlesid, et "kas tõesti, kuidas see juhtus" ja väga ei süvenenud teemasse. Aga viimasel kahel aastal on plasti teemal tekkinud tohutu meediasurve ja nüüd teavad sellest probleemist tõesti kõik. Ma loodan, et väike osa sellest on tänu minule, sest kümme aastat tagasi hakkasid mu tööd üle maailma levima ja neid avaldati palju just 2011. aastal, mis oli kaua aega tagasi. Sellest ajast peale on mu töid kogu aeg avaldatud ja ma olen pidevalt teinud uusi projekte. Nii et ma loodan, et olen vähesel määral inimesi harinud ja teavitanud neid sellest, mis toimub. Inimesed on neid pilte näinud ja mõistnud, mida need kujutavad. Nii et asjad on muutumas. Muutused toimuvad, kuid mitte piisaval määral. Tööstus peab lõpetama nii suure hulga plasti tootmise.

Kas oled optimistlik, et tööstus lõpetab nii suure hulga plasti tootmise või ressursside kasutamise?

Ma pean olema optimistlik, sest kui ma poleks, siis ei usuks ma, et suudaksin seda tööd jätkata. Ma pean tõesti uskuma, et asjad on muutumas. Asjad muutuvad, aga mitte piisavalt kiiresti. Ma muretsen, et plasti tarbimine läheb kontrolli alt välja ja järgmise kümne aasta pärast toodetakse plasti kolm korda rohkem kui praegu, samal ajal, kui me taastöötleme ja kasutame vähem. See on kasutu, kui nad hakkavad plasti kolm korda rohkem tootma. Muutus peab tulema tööstusest. Nad peavad lõpetama tarbetu plasti tootmise, sest me ei suuda sellega sammu pidada. Vale on panna süü tarbijale, sest neile antakse võimalus osta tooteid plastpakendis. Kui neile seda võimalust ei antaks, ei saaks nad tooteid plastpakendist osta ega plasti kasutada. Seega peavad tootjad lõpetama plasttoodete tootmise. Vastava seaduste väljatöötamiseks tuleb kaasata valitsused.

Ma tahtsin just küsida, et keda sa selles probleemis süüdistad. Nagu ma aru saan, siis valitsusi ja suurorganisatsioone.

Organisatsioonid, kes toodavad suurtes kogustes plasti, vastutavad ka selle ärakoristamise eest. Ma süüdistan neid palju eest, mis meres on, sest kui sa toodad plastpudelis karastusjooki, pead sa vastutama ka selle eest, mis sellest pudelist pärast joogi tarbimist saab. Ei saa olla nii, et sa toodad sellise hulga plasti, saad toote eest raha ja ei hooli sellest, mis sellest plastist hiljem saab. Tootja peab vastutama selle plasti taaskasutamise eest.

Sa juhid tähelepanu probleemile, aga kas sa pakud välja ka lahendusi?

Ma räägin praegu sinuga. Ma annan ajalehtedele intervjuusid jne. Minu veebisaidil on mõned lingid organisatsioonidele, mille kaudu saab allkirjastada petitsioone ja ka edaspidi kaasa lüüa. Põhimõtteliselt võimaldab ma tänu piltidele ja filmidele probleemid esile tõsta. Inimesed näevad, millised on probleemid, millised tooted on nendega seotud ja loodetavasti lõpetavad nad nende ostmise. Aga jah, ma olen väga valmis intervjuusid andma ja rääkima inimestele täpselt, mida nad pärast näituse nägemist teha saavad.

Üks asi, mida ma olen ka märganud, on see, et on organisatsioonid või väikeettevõtted, kes pakuvad tooteid keskkonnasäästlikkuse sildi all, kuigi lahendus peaks olema see, et me peame lihtsalt vähem ostma.

See pole vajalik, jah. Ettevõtted proovivad teha eetilisi alternatiive ja see on väga hea seni, kuni need on vajalikud tooted, aga kui mitte, siis toodetakse lihtsalt rohkem asju, mis suurendavad meres olevate jäätmete probleemi.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Sa oled reisinud üle maailma. Kas sa reisid laevaga?

Jah, laevadega.

Aga lennukiga?

See aasta on olnud ekstreemne, sest olen pidanud minema kahte äärmuslikku kohta Vaikse ookeani lõunaosas teisel pool maakera. Laevaga ma sinna ei pääse. Nii et ma olen sinna lennanud. Kui ma sinna jõuan, sõidan paarsada miili laevaga, et saarele pääseda ja uurida, mis seal toimub. Aga kui rääkida süsiniku jalajäljest, siis ma olen sellest väga teadlik. Näiteks, ma vestlesin möödunud kuul ühe teise olulise kunstnikuga USA-st Browni ülikoolis. Nad tegid seda, et nad tekitasid lavale kaks ekraani ja meie vestlus ning intervjuu toimus laval Skype'i kaudu. Nii et ma tegin seda tegelikult oma kodust Inglismaal ja teine inimene tegi seda oma kodust Californias. See kanti üle otseülekandes vestlusena ja kumbki meist ei pidanud oma kodust lahkuma. Tavaliselt lendavad inimesed selliseks vestluseks kohale, aga seda oli tegelikult võimalik teha ka Skype'i kaudu. Ma eelistan seda sellele, et raisata tunde kuhugile kohale jõudmiseks. Minu maailmas pole eetiline lennata Ameerikasse lihtsalt juttu rääkima.

Millised on sinu elu need aspektid, millele sa praegu mõtled, aga mitte 2010. aastal?

Kõigile jäätmetega seotud aspektidele. Ma olin kogu oma elu iga päev kasutanud reisimiseks kütust. Aga nüüd ma mõtlen, milline oleks kõige eetilisem viis jõuda punktist A punkti B. Ma mõtlen, mis toimub minu aias ja kas see on kasulik jne. Ma arvestan sellega kõiges, mida ma ostan ja söön. See on nii kõigega. Asju, millele mõelda, on nii palju. Sa pead kõigega arvestama.

Kas tunned mõnikord, et see võib sind hulluks ajada?

Oht on, et see kasvab üle pea, sest seda kõike on liiga palju ja probleeme on nii palju. Isegi ainuüksi see plastiteema üksi võib näitusel üsnagi üle pea kasvada, kui sa lased sel juhtuda. Aga sa pead proovima ja mõtlema, et teed lihtsalt ühe väikese asja, näiteks ei osta lihtsalt enam plastpudeleid või võtad endaga koti igale poole kaasa. Sa ei pea ühe päevaga maailma muutma. Sa teed väikeseid asju. Kui kõik teeksid väikeseid asju, tähendaks see suuri muutusi. Oluline on mitte lasta sel üle pea kasvada. Kui sa tahad midagi teha, ava lihtsalt internet ja allkirjasta petitsioon. Sa ei pea kodust välja astuma. See aitab, sest ka mikroplasti keeld sai alguse inimeste algatatud petitsiooni toetamisest, mis seejärel valitsuses vastu võeti. Nii et aitavad ka asjad, mis ei nõua palju vaeva. On palju asju, mida on võimalik ära teha ilma, et see kõik üle pea kasvaks – tee lihtsalt väikseid asju ja püüa anda oma panus.

Nii et sa ei pea nn mugavusaktivismi – Facebooki millegi postitamine, petitsiooni allkirjastamine – laisaks viisiks, kuidas aktivist olla? Teadlased tahavad näha muutusi, aga kas sellisest laisast aktivismist on kasu, kus inimesed lihtsalt jagavad lugusid. Kas seda on vaja?

Nojah, kõik on erinevad. Mõnele inimesele mõjub see otsekohe, et nad tahavad kohe minna randu puhastama ja meeleavaldustel osaleda. Nad tahavad tõesti kaasa lüüa ja midagi ära teha. Aga on inimesi, kes tulevad näitusele ja mõtlevad, et hästi, võib-olla ma võiks lõpetada plastkoti kasutamise. Inimesed võtavad maailma ja seda, mida nad näevad, erinevalt. Ma ei usu, et kedagi saab süüdistada selles, et nad lihtsalt jagavad midagi sotsiaalmeedias, sest seda võivad näha seal teised inimesed ja võib-olla need on inimesed, kes soovivad rohkem ära teha. See võib langeda viljatule pinnale, aga sellele võib sattuda ka inimene, kes tegelikult ka tahab midagi ära teha. Nii et ma ei usu, et inimesi saaks nn pehme aktivismi eest süüdistada. Muidugi tahan, et inimesed oleksid aktiivsemad, aga inimesi ei saa sundida. Tahtmine midagi tõesti muuta peab tulema neist endist. Loodan, et inimesi, kes on valmis petitsioonides osalema, tuleb juurde. Noorem põlvkond näib olevat väga võimestatud ja valmis muutusi ellu viima. Seda on tõesti hea näha.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas sa uurisid, milline on meie prügiprobleem Eestis?

Ma ei tea sellest väga palju. Inimesed rääkisid mulle ja selle põhjal, mida ma näinud olen, paistab olukord mulle väga hea. Ma tean, et Eesti teeb tõesti väga head tööd. Kui jalutada Peterburis ringi ja kõndida üle jõe ühelt poolt teisele, siis seal on prügi igal pool. Ilmselgelt teete te head tööd. Ma ei usu, et ma näen teie randades palju prügi. Ma tahan minna vaatama, aga ma ei usu, et sealt väga midagi leian.

Sa mainisid ennist [enne intervjuud näituse ringkäigul – toim] korduvalt Hong Kongi. Kas sul on prügi osas välja kujunenud oma kõige vähem lemmik riik?

See on keeruline küsimus, kuna ma ei taha öelda, et mulle ei meeldi mõni riik seepärast, et seal on palju prügi, sest see ei ole inimeste tekitatud probleem. Tootjad on need, kes on selle plasti mugavuse Hong Kongi kogukonda ja tarbijateni toonud. See pole nende süü. Tarbijaid süüdistatakse selles, et nad tarbivad liiga palju ega anna piisavalt ringlusesse. Kui neil plasti ei oleks, siis nad ei kasutaks seda. Aga süüdi on inimesed, kes on näinud võimalust ja kogu selle plasti nende igapäevaellu toonud. Mul on Hong Kongist väga kahju, sest nüüd nimetatakse seda maailma üheks kõige saastatumaks kohaks, nagu Bali, millel on ka praegu väga halb maine. Inimesed ujuvad Balil ringi, samal ajal, kui meres on plast ja muu selline. Nad ei ütle, et see tuleb Euroopast või USA-st või on sinna saadetud ümbertöötlemiseks. Aga seda pole ümber töödeldud, nagu Bali jõgedest ja merest võib näha. Ehkki ma saan öelda, et üks või teine riik ei tegutse õigesti, on see tõenäoliselt nii seepärast, et neil pole vajalikku taristut ega raha, et õigesti tegutseda ja plast on sattunud sinna kriminaalseid teid pidi. Ma pean ütlema, et kriminaalseid teid pidi, sest me saadame oma plasti ja kõik muu prügi riiki, millel ei ole raha sellest vabanemiseks. Nende endi prügist rääkimata. See on väga vale. Mul on neist riikidest kahju ja ma tunnen end süüdi. Tõenäoliselt jõuab sinna ka osa minu supermarketist kaasa ostetud plastist, sest see on sinna saadetud ja maha visatud.

Imelik mõelda, et umbes 10 aastat tagasi oli inimeste eluviis hoopis teistsugune. Me kasutasime kilekotte ja ühekordselt kasutatavaid topse ilma mõtlemata, et sellel võib olla mõju.

Ühekordsed plasttooted, nagu kõrred, on Euroopas keelatud, mis on suurepärane ja samm õiges suunas, kuid sellest ei piisa. Suured ettevõtted, kes peavad muutuma, ütlevad, et nad muutuvad aastaks 2025, aga see on liiga pikk aeg. Meil ei ole nii palju aega. Kümne aasta pärast toodame me kolm korda rohkem plasti ja isegi kui taastöötlemise osakaal on 50 protsenti, jõuab suur hulk sellest ikkagi keskkonda. Sellel pole lihtsalt mõtet.

Kas sa usud, et iga inimene on võimeline oma eluviisi muutma?

Ma ei usu, et me peame muutma oma eluviisi. See pole nii drastiline. Iga inimene on võimeline plastist keelduma. Nad lähevad supermarketisse ja neil on võimalik valida vesi plast- või klaaspudelis. Sul on võimalik valida üks või teine. Veelgi parem, kui saad pudeli uuesti täita ja täidad selle kodus kraaniveega ning kannad seda kaasas. Selleks on kõik võimelised. Isegi kui sa ei saa endale taaskasutatavat pudelit lubada, võid võtta pudeli, mida sa korra oled kasutanud. Osta vett klaaspudelis ja taaskasuta seda. Peamine on kõike taaskasutada. Mõte on, et meil oleks ringmajandus, nii et midagi ei jääks üle. Tootel ei oleks algust ega lõppu. Toode kasutataks ringmajanduslikus süsteemis täielikult ära. See kehtib rõivaste, aga ka pesumasinate jm elektritoodete kohta. Kui need katki lähevad, ei visataks neid ära, vaid parandataks ära ja kasutataks uuesti. Ringmajanduslikus süsteemis saaks kõik asjad ära parandada ja neid edasi kasutada. Aga praegu on pesumasinad loodud kestma umbes viis aastat ja pea kuigi palju kauem vastu. Inimesed viskavad need lihtsalt ära ja ostavad uue. See kõik on taandatav rahale, sest tootja tahab, et sa ostaksid iga viie aasta järel uue pesumasina, kuigi sa võiksid uue ostmise asemel vana ära parandada ja seda edasi kasutada. Raha muudab jätkusuutlikkuse keeruliseks.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Nad ei valmista tooteid, mis kestaksid kogu elu, sest muidu ei saaks nad järgmist müüa.

Täpselt nii. See on vale, sest plast peab vastu terve inimese elu. See peab vastu sadu aastaid, nii et on võimalik teha vastupidavaid asju, mida saaks taaskasutada. See on tohutu suur probleem ja sellega tuleb väga kiiresti tegeleda.

Meie riigis ei ole jätkuvalt midagi muutunud, kuigi survet on avaldatud. Meie riigis tekitavad tootjad probleeme ja peavad maksma 10 protsenti selle eest, mis plastiga pärast juhtub. 10 protsenti pole mitte midagi. Ütleme, et see on Coca Cola või sarnane ettevõte. Nad müüvad pudeli oma koolajooki ja Coca Cola ise vastutab 10 protsenti selle eest, et pudelitega midagi pärast seda tehakse. Meie püüdleme selle poole, et nad vastutaksid selle eest 100 protsenti. Nende pärast see plastpudel sinna merre ju sattus. Me näeme igal pool üle maailma rannale uhutud Coca Cola pudeleid. Nad peaksid vastutama 100 protsenti, et seda ei juhtuks. Me pole sellist seadust vastu võtnud. Aga see on vajalik, sest kui seda ei juhtu, siis jätkub kõik samaviisi.

Organisatsioonidest ja Coca Colast rääkides, sa ütlesid, et leiate palju Coca Cola pudeleid.

Ma tegin tegelikult isegi pildi Coca Cola korkidega. Lasin inimestel saata endale Coca Cola korke kogu maailmast. Neid on lihtsalt üle kogu maailma. Coca Cola prügi tuleb igast maailma nurgast.

Kõige enam prügi tekitab just Coca Cola?

Jah, USA-s tehti sel aastal kaubamärkide audit, mis ilmus kuu aega tagasi. Nad kutsusid üles inimesi kogu maailmast minema randa ja panema kirja kõik leitud logod, ettevõtted ja plasti tüübid. Nad tegid kogu maailmas täieliku auditi ja Coca Cola tuli esikohale. Teisel kohal oli Nestle ja kolmas oli Ameerika ettevõte Pepsico, millega ma pole tuttav. See pole kellegi arvamus. See on fakt. Coca Cola oli esimene ka möödunud aastal.

Kas nad on öelnud, et muudavad midagi?

Nad ütlevad, et muutuvad, kuid väga raske on tegelikult teada, mis ettevõttes toimub. Nad muutsid oma pudelid õhemaks, kasutades vähem plasti ja nende eesmärk on järgmise kolme aasta jooksul jõuda sinna, et nad teevad 50 protsenti oma pudelitest taaskasutatud plastist. Aga see ei lahenda probleemi. Isegi kui pudel on 100 protsenti taaskasutatud, võib see ikka ookeani sattuda. Selliste pudelite taaskasutamisel on ka piirangud. Seda saab taaskasutada ainult teatud arvu kordi, kuni see on kasutu. Seda ei saa lõputult taaskasutada. Seega pole see lahendus. Lahendus pole ringlussevõtt, vaid plasti tootmise lõpetamine. Ainult 9 protsenti plastist on läinud taaskasutusse alates ajast, mil plasti tootma hakati. See näitab, kuivõrd ebaõnnestunud me taaskasutamises oleme. Inimesed taaskasutavad ja püüavad olla eeskujulikud ning säästlikud, sorteerivad ringlussevõtuks korralikult prügi, aga saavad siis teada, et ainult 9 protsenti sellest läheb ringlusse. Mis tunde see inimestes tekitab? Nad ütlevad, et nad ei viitsi enam lihtsalt vaeva näha, kui prügi sorteerimisest olenemata see ringlusesse ei lähe. Väga raske on panna inimesi vastupidist uskuma. Inimesed on ööravad sellest eemale ja ei usu, mida neile räägitakse. See on teine probleem.

Üks probleem, mida ma teadlikkuse või teadlikkuse tõstmise osas näen, on see, et inimesed näevad probleemi mustvalgena ja mitte kogu selle keerulisuses. Nad ei näe, kuidas üks asi võib mõjutada sadu teisi. See on üks asi, mis raskendab probleemi mõistmist.

Suurelt hulgalt plastist, mida teadlastega uurisime, leidsime ämbritäie mandrilt pärit krabisid keset Vaikse ookeani põhjaosa hulpimas. Nad olid jõudnud sinna Jaapanist ja olid teel teisele mandrile. Aga kui see krabiliik maale jõuab, võivad nad ära rikkuda kogu lindude ökosüsteemi, sest söövad ära seal elavad väikesed krabid. Seda ei juhtuks, kui meil poleks plasti, sest tavaliselt kinnitub organism puu või muu sellise külge. Puit mädaneb enne, kui see maale jõuab. Kui see on metall, läheks see rooste. Nii et need asjad ei kesta, kuid plast kestab igavesti. Nüüd kinnituvad plasti külge kõikvõimalikud elukad, sealhulgas vetikad, nuivähid jne. Kui nad hulbivad teise kohta, kahjustab see selle riigi, saare või koha keskkonda või ökosüsteemi. See võib mõjutada seal kõike. Seda inimesed samuti ei mõista. Asi pole ainult selles, et loomad surevad lämbumise või nälja tagajärjel, vaid selles, et mis iganes loom kuskil randub, võib tegelikult muuta selle koha bioloogilist mitmekesisust.

Coca-Cola on teist aastat plastijäätmete auditi järgi maailma kõige saastavam kaubamärk. Autor/allikas: www.breakfreefromplastic.org

Inimesed ei saa aru, et me mõjutame millegi bioloogilist mitmekesisust. Selline mõju võib näiteks mesilased tappa. Mesilased tolmeldavad taimi, aga kui taimi ei tolmeldata, ei saa me süüa köögivilju, kuna need pole tolmeldatud. Me ei saa süüa kartuleid, sest pole mesilasi, kes kartulitaimede õisi tolmendaksid. Inimesed ei saa aru, et see mõju on vertikaalne, ülevalt alla.

Inimesed on alles hiljuti aru saanud, et meil võib tõesti olla probleem.

Ma ütleks, et see on toimunud viimase kahe aasta jooksul. Olgugi et me oleme plasti suurtes kogustes tootnud juba 70 aastat, on inimesed alles viimase kahe aasta jooksul hakanud taipama, et oleme tegelikult teinud vea ja peame midagi ette võtma. Arvestades seda, kui palju Inglismaa meedias plastist kirjutatakse, ei tehta tegelikult midagi. Meediahuvi on tohutu, kuid huvi arvestades ei tehta piisavalt.

Tundub, et inimesed on muutunud uudistepimedaks.

Täpselt. Huvitav, kui kaua seda uudistesse jätkub. Kas see lihtsalt haihtub ja muu teema saab populaarseks ning see unustatakse, sest inimesed tüdinevad nende uudiste lugemisest. Arvan, et üks asi, mis inimeste meelt muudaks, oleks see, kui tõestataks, et see mõjutab inimeste tervist – põhjustab vähki, tekitab dementsust või lühendab eluiga. Alles siis mõtleksid inimesed, et "appi, see tapab mu, ma pean midagi ette võtma". Mereloomade suremine teeb inimesi küll kurvaks, kuid nad ei hooli sellest eriti palju. Aga kui see neid otseselt mõjutab …

Kui probleem nende söögilauale jõuab.

Jah. Midagi muutub siis, kui teadlased ütlevad, te sööte plasti ja see tegelikult ka mõjutab teid. Aga ma ei tea, millal see juhtub, sest teadlastel kulub aega, et sellise uuringuga välja tulla. Selle uurimine, kas plast tekitab kellelegi vähki, võtab aega aastaid. Ma loodan, et nad selgitavad veel minu eluajal välja, millised mõjud sel tegelikult on. Viimase 20 aasta jooksul on tekkinud palju haigusi ja uut laadi probleeme, mis on sellega seotud. Nad on tõestanud, et meeste viljatus ja väiksem spermatosoidide arv on tingitud plastis olevast BPA-st. Inimeste seedeelundkonnas oleva plasti kohta on juba tehtud paar väikest uuringut, kuid ka see ei paista kedagi häirivat.

Kui šokeeriv peab üks meediapealkiri olema, et inimestele kohale jõuda?

Ma ei tea. Inimesed vaatasid näituse tuuril ennist ringi ja üks neist ütles, et see kõik kasvab tal üle pea, seda on liiga palju ja ta ei tea, mida teha. Aga on inimesi, kelles see ei tekita nii palju tundeid. Iga inimese tase, mida nad suudavad vastu võtta ja mida ei suuda, on erinev.

Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

See kasvab tõesti üle pea, samas ma juba tean, mis need mõjud on, sest mind huvitab teadus. Keskmist inimest Tallinnas ilmselt mitte.

Täpselt nii. Teadus on see, mis suunab teadlikkust ja annab inimesele mõjudest teada. Ma loen väga palju teadlaste ja erinevate organisatsioonide avaldatud materjale, sest sellega ei tegele üks või kaks inimest, vaid see on lai uurimisala. Isegi kui miski pole päris õige, siis on alati keegi teine, kes tegeleb sama asjaga ja eelmist parandab. Isegi kui esineb ebaõnnestumisi, on võimalik ikka lugeda midagi, mida on teinud keegi teine, kes katab teemad, mis on jäänud eelmisel puutumata. Aga keskmine inimene …

… loeb ainult pealkirju.

Ojaa, inimesed ei loe enam. See on veel üks põhjus, miks see näitus töötab ja töötab erinevates keeltes, kuna see on visuaalne ja esmalt köidab inimesi lihtsalt läbi vaatamise. Nad ei pea lugema, kuni nad tahavad selle kohta rohkem lugeda. Kuid esmalt pean ma nende pilgu püüdma.

Kas mõtlesid selle näituse korraldamisel keskkonnale? Sellele, milliseid materjale ja kui palju sa kasutad?

Sellel näitusel ei olnud mul selles osas sõnaõigust, kuna see toodi siia [Fotografiska] Stockholmist ja nad panevad väljapaneku püsti enda äranägemise järgi. Aga kui ma olen saanud oma näituste püstipanekul kaasa rääkida, siis olen palunud kasutada ökoplaate ja fotod neile printida. Ökoplaat on monoliitne, jätkusuutlikult valmistatud lainepapi plaat ja näitusteks parim võimalik plaat. Seda on kasutatud minu näitustel Itaalias, Inglismaal ja Portugalis. Aga on palju valdkondi, kus alternatiivid puuduvad. Võimalik on kasutada taaskasutatud mullimähist, aga seda ei tule piisavalt sisse. Mõistagi on kõige parem üldse mitte mullimähist kasutada. Kui keegi leiutaks mõne muu jätkusuutlikuma mähismaterjali, siis tahaksid seda kõik, sest alternatiivi ei ole. Aga kui seda ei ole, tuleb kasutada seda, mida on. Kui selle näituse tööd Stockholmist mullimähises tulid, siis mõtlesin, et "jumal küll", aga mõistan, et alternatiivi ei ole ja ilma selleta läheksid nad katki. Kui alternatiive pole, siis see on juba avaldus omaette, et anda sellest inimestele teada, et see on see, kuidas need siia jõudsid. Mulle ei meeldi mõelda, et minu plastiteemaline näitus jõudis siia samuti plasti sees, sest see ei sobi selle eesmärgiga. Aga öelda, et teist viisi pole, on avaldus omaette.

Vaata Mandy Barkeri spetsiaalselt näituse "Mere leiud" jaoks valminud videofilmi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: