Ilmunud on uus raamat "Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates". Millal sa neid mõtisklusi ja arutlusi kirja hakkasid panema?

Tähtis on see, millal ma Tammsaare üle mõtlema hakkasin, sest ta on üks neid autoreid, kes on mul peas ka siis, kui ma teda ei loe ega temast ei kirjuta. Mõtlema hakkasin temast poole sajandi eest, kirjutama suhteliselt hiljuti alles sellel aastatuhandel.

Kas see teos on täiesti eraldiseisev raamat või ta on lisamaterjal "Tõele ja õigusele", sest ta on väga tugevalt nende teostega seotud?

See on kindlasti iseseisev raamat, ta ei ole mingil juhul kirjandusteadus, vaid pigem sarnaneb minu viimase aja mõtisklusteraamatutega. Tammsaarest võrsub väga palju mõtteid maailmast ja elust, aga muidugi on soovitatav, et lugeja omaks vähemalt mingitki ettekujutust Tammsaarest.

Kuidas sinu suhe Tammsaarega alguse sai? Kas sa mäletad kõige esimest kokkupuudet temaga?

Kõige esimene ikka vanematekodus riiulis üks vana köide "Tõe ja õiguse" esimesest jaost, aga põhjalikumalt keskkoolis ja just ülikoolis, kus ma õppisin kirjandust. Ma pidin lugema palju maailmakirjanduse raamatuid ja kõrval oli Tammsaare, mulle tundus juba siis, et Tammsaare on suurtest tõlketeostest üle. Hiljem olen lugenud Tammsaare umbes iga kümne aasta tagant ning kontrollinud, kas minu toonane hinnang vastab tõele ning pean tõdema, et jah, nii see tõesti on. Ta kuulub maailma absoluutsesse tippu, esikümnesse.

Sellel on olnud minu jaoks küllalt suur tähendus – olen aru saanud, kes on suur ja kes on väike. Kes on peremehed kõrtsi juures ja kes on sulased. Ma olen aru saanud, mis tähendab, mida tähendab domineerimine kultuuri vallas, kes dikteerib selle, mis on nii-öelda maailmakultuur.

Teiselt poolt on see andnud mulle ka usku, sest see, et kirjanik nagu Tammsaare on kasvanud välja ühe miljonilisest rahvast, pole mitte mingil juhul seaduspärasus. On palju suuremad rahvad, kellel pole mitte midagi ligilähedastki. Me võiksime Tammsaare olemasolu võtta isegi kui saatuse märki, et meil on mingi mõte ja tulevik.

Kolmandaks on Tammsaare olnud mulle tähtis puhtalt isiklikult kirjanikuna, sest kui isegi temasugust kirjanikku on vähe tõlgitud ning ega maailmas laialt väga ei teata, kes on Tammsaare, siis mis me ülejäänud nii väga kurdame, et meid ei teata ja ei tõlgita? Me peaksime sellest rõõmsa muigega üle olema ning mõistma, et see pole kõige tähtsam. Või vähemalt stoiliselt seda võtma

Tammsaare on ühtpidi oma isikuga äratanud minus usu imedesse ja samal ajal andnud mulle jõudu olla täiesti teadlikult väikese rahva kirjanik ning mitte üldsegi selle pärast põdeda.

Seal raamatus on hästi palju killukesi, mis on kokku põimitud. Kas oli kohe alguses plaan, et sellest saab raamat, või need hakkasid kujunema tükkide kaupa?

Eks need hakkasid kujunema nii ja teisiti, aga pole mõtet käsitleda ühtegi "Tõe ja õiguse" köidet eraldi, sest peategelased kulgevad läbi kõigi viie köite ja omandavad oma täie tähenduse alles lõpuks. See on nii nagu eluski – mida inimene teeb noorena ja keskeas, need on küll tähtsad, aga oluline on hoopis see, mida inimene oma eluloojangul oma elust arvab, kas ta on õnnelik ja kas elu oli õnnelik. Samuti on tähtis, mida teised sellest arvavad, nii et lõpp on ikka väga tähtis asi inimese elus.

Kuidas teile meeldis Tanel Toomi film "Tõde ja õigus"?

Film oli muidugi väga meeldiv ja hea, aga põhiliselt see kinnitas seda, et klassikuid tuleb järjepidevalt kommenteerida. Klassik käsitleb kõige tähtsamat: mis on õige elamine ning mida on inimesel selle eest loota? Kas armastus tuleb, kui tööd teha? Kas õigem on elada nagu Andres või nagu Pearu? See kõik on väga tähtis.

Kui minusugune sellest kirjutab, siis see on kommenteerimine, aga kui keegi teeb sellest filmi või lavastuse, siis ka see on kommenteerimine. Autor võtab mingi külje Tammsaarest, ta interpreteerib seda ning teeb seda vastavalt enda isikule, aga ka vastavalt ajastule. Filmi vaadates oli mul tuliselt kahju, et nii minu põlvkonnal kui ka eelmisel põlvkonnal on selline film tegemata. Need eelmised variandid oleksid praeguse variandiga dialoogi astunud, me oleksime selle kaudu aru saanud, kuidas aeg on muutunud ja kus me praegu oleme. Klassiku kommenteerimine lööb pildi klaariks.