Siim Pauklin. Relativismi kulmineerumine XX sajandi postmodernismis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Siim Pauklin
Siim Pauklin Autor/allikas: Erakogu

Poststrukturalistlikud mõtlejad ei ole tänapäeva ühiskonna põhjustajad, vaid pigem kaasnähtus, ühiskonnas toimuva peegel, ütleb Siim Pauklin Loomingus.

Kanaarilind Foucault

Poststrukturalism oli 1960ndatel uus ja huvitav radikaalne intellektuaalne veenire. Tänapäeval, viiskümmend aastat hiljem, on poststrukturalism lääne rikaste postindustriaalsete ühiskondade peavool, arginormaalsus. Michel Foucault on praegu võimu juures — seda ka Google Scholari tsiteeringute järgi, kus XX sajandi prantsuse mõtleja on juba palju aastaid püsinud selle patriarhaalse hierarhilise püramiidi absoluutses tipus. Humanitaar- ja sotsiaalteaduste ringkondades, sealhulgas Eestis, on Michel Foucault ilmselt üks viimase poole sajandi mõjukamaid mõtlejaid, kelle teosed on saanud kanooniliseks. Seda positsiooni on Foucault koos teiste poststrukturalistidega (Jacques Derrida, Gilles Deleuze, Judith Butler, Jean-Francois Lyotard jt) kinnistanud ligi neli aastakümmet — kauem kui enamik riikide ainuvalitsejaid.

Siiski ei maksa segi ajada põhjust ja tagajärge. Poststrukturalistlikud mõtlejad ei ole tänapäeva ühiskonna põhjustajad, vaid pigem kaasnähtus, ühiskonnas toimuva peegel. Teisisõnu, Foucault oli uue maailmakäsituse varane kuulutaja ehk kanaarilind. Poststrukturalism on maailmanägemus, mis iseloomustab ennekõike rikkaid heaoluühiskondasid, infantiilsuseni turvalisi, tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud multikultuurseid lääneriike, kus valitseb info üleküllus, sõnade kaalu devalveerumine, massiline tarbimine, nii lubatava ja lubamatu pidev kompamine kui ka kõikide ihade kohese rahuldamise vajadus. See on ühiskond, kus inimese baasvajadused Maslow' püramiidi järgi on rahuldatud, kuid kus turvalisus ja igavus muutub ise lausa eluohtlikuks ning keskmise inimese igapäevaelu kulgeb Tocqueville'i efekti taktikepi all. Me näeme praeguses poststrukturalistlikus ühiskonnas laialdasi skisofreenilisuse ilminguid. Ideoloogiat ja fakte on üha raskem eristada — näiteks üks ja sama isik võib inimtekkelise kliimasoojenemise debatis loota teaduse peale, kuid teisalt eitada teaduslikke uuringuid, mis näitavad inimpopulatsioonide geneetilisi lahknevusi või sugude bioloogilisi erinevusi. See on ühiskond, mille võtmesõnadeks on sotsiaalne konstruktsioon ja sotsiaalne õiglus. Poststrukturalistlik objektiivse reaalsuse ja tõe skeptilisus koos moraalse relativismi ning ideoloogilise aktivismiga sobib sellisesse keskkonda ideaalselt. Tänapäeva ühiskonna saab paigutada palju kritiseeritud termini "postmodernistlik" alla,1 mille üldiseks tunnuseks on teismelise mässumeelsus, n-ö eitusfaas. Pole juhus, et postmodernistliku mõtleja tunneb sageli ära just nimelt "postmodernismi" või ka "poststrukturalismi" nimetuse eitamisest. Sellises ühiskonnas prevaleerivatest ideedest ja nende mõjudest räägikski selles artiklis pikemalt.

 

Tõe ja võimu seotus poststrukturalistlikus mõtteviisis

Vähihaigele ja tema lähedastele on oluline, et ravim töötab objektiivselt, sõltumata patsiendi, teadlase või raviarsti poliitilistest ja maailmavaatelistest eelistustest. Kõik raviprotseduurid ei toimi kasvajate ravis võrdväärselt — seda on lihtne objektiivselt tuvastada —, kui ravi ei toimi, näiteks kasvaja omaduste ja geneetiliste eripärade tõttu, siis vähihaige sureb. Seega loodusteadlasena, kes iga päev suunab teadustööd kasvaja tekkemehhanismide molekulaarsete protsesside uurimisel ja uute ravivõimaluste leidmisel, tahaksin tähelepanu juhtida poststrukturalistide arusaamale tõest.

Ühiskonna suhtumine teadusesse ja tõe mõistesse hakkas muutuma juba XX sajandi esimesel poolel kvantfüüsika arengu ja realtiivsusteooria tõttu. Need ajendasid Thomas Kuhni kirjutama raamatut "Teadusrevolutsioonide struktuur", mis ilmus 1962. aastal. Kuhn järeldas, et kui teaduse tööriistad on inimese tajud, loogika ja keel, siis teadus kui valgustusaja tulem on vaid arenev, sotsiaalselt subjektiivne tegevus, millel pole objektiivsusega rohkem tegemist kui ükskõik millisel uskumiste süsteemil. Kuhn oli skeptiline teaduse progressi ja objektiivsuse suhtes: "Peame õppima põhjustena ära tundma nähtusi, mida harilikult on peetud tagajärgedeks. Kui me seda suudame, võivad väljendid nagu "teaduslik progress" ja isegi "teaduslik objektiivsus" hakata tunduma osaliselt ülearustena [---] Kas mingi uurimisala teeb edusamme sellepärast, et ta on teadus, või on ta teadus sellepärast, et teeb edusamme?" Ning: "Võib-olla peaksime — kui väljenduda täpsemini — loobuma kujutlusest, olgu see eksplitsiitne või implitsiitne, et paradigma-muutused viivad teadlasi ning neid, kes nende eeskujust õpivad, üha lähemale tõele."2

Mõneti samamoodi huvitas Michel Foucault'd ennekõike tõe ajaloolisus ehk genealoogilisus, sest igasugune tõde on tema arvates võimupositsioonil oleva üksuse hegemooniline sundus. "Kõige olulisem on minu arvates see, et tõde ei ole mitte väljaspool võimu ega ilma võimuta [---] Tõde on siit maailmast: ta luuakse siin tänu mitmesugustele sundustele."3 Võim ja tõde on Foucault' arvates omavahel alati seotud, sest võimupositsioonil olev isik, ühiskonna grupp või institutsioon määrab võimu kaudu tõerežiimi. Samasugune võimu ja tõe seos väljendub ka ühiskonnas laiemalt sotsiaalsete normide ja ideaalide kaudu, mille abil kujundatakse ja taastoodetakse kehtivaid norme ning seeläbi kinnistatakse nende tõesust. "On olemas võitlus tõe pärast või vähemasti tõe ümber — olgu aga siin veel üks kord mõista antud, et tõde minu jaoks ei tähenda mitte kogumit tõeseid asju, mis tuleb avastada või omaks võtta, vaid kogumit reegleid, mille järgi tõene lahutatakse väärast ja liidetakse tõesele võimu spetsiifilised avaldused; ja olgu ka mõista antud, et siin pole tegemist mitte võitlusega tõe poolt, vaid lahinguga tõe staatuse ja tema mängitava majanduslik-poliitilise rolli pärast."4 Niisiis, Foucault postmodernistliku mõtlejana ei pea objektiivse tõe olemasolu võimalikuks, sest tõde on sotsiaalselt konstrueeritud. Tõde tekitatakse alati võimupositsioonil olija reeglite kaudu — sellest arusaamast kumab tugevalt läbi Nietzsche orja ja isanda seisukohtade pidev konflikt.

Foucault' arvates ei peaks olema valgustusaja ratsionaalse mõistuse kasutamise poolt ega vastu. Kuna võim ja tõde on igal pool omavahel seotud, kasutades mõistuse, ratsionaalsuse, loogika, teaduse ja teadmiste väidet enda taastootmiseks, siis on seda süsteemi vaja igast küljest lõhkuda olemasoleva võimu hegemoonia purustamiseks. See seisukoht on tuttav juba Nietzsche mässumeelsest filosoofiast. Kuna objektiivsus ja tõe olemus on seotud teadusdistsipliinidega, siis Foucault', aga ka teiste poststrukturalistide, nagu Lyo­tardi ja Derrida arusaama kohaselt on tänapäeva teadusrahastuse diskursuses tegelikuks eesmärgiks võim. Lyotardi arvates rahastatakse teadlasi ja nende instrumentide hankeid võimu suurendamiseks, mitte selleks, et avastada tõde.5 Samamoodi nagu teaduses (tuumafüüsika, bioloogia, geneetika, farmakoloogia, informaatika, reproduktiivbioloogia, arengubioloogia ja soouuringud, psühholoogia, neuroteadus jne), on võim ja tõde poststrukturalistide seisukohast omavahel seotud ka mujal ühiskonnas, näiteks psühhiaatrias ja meditsiinis üldisemalt, ajakirjanduses, haridusasutustes, ülikoolides, sõjaväes, vanglates, ajalookäsitlustes, tegelikult kõikjal. Foucault' silmis on ka koolidel seesama sotsiaalne funktsioon nagu vanglatel ja vaimuhaiglatel: inimesi määratleda, klassifitseerida, kontrollida ja allutada. Inimühiskonda kirjeldab ta nõnda: "Sellistes ühiskondades nagu meie oma iseloomustavad tõe poliitilist ökonoomiat viis ajalooliselt olulist tunnusjoont: tõde on keskendatud teadusliku diskursuse vormi ja nende institutsioonide ümber, mis seda toodavad; ta on allutatud pidevale majanduslikule ja poliitilisele takkakihutamisele (tõde vajab nii majanduslik tootmine kui poliitiline võim); ta on, erisugustes vormides, tohutu levitamistöö ja tarbimise objektiks (ta ringleb haridus- ja informatsiooniaparaatides, mille ulatus sotsiaalses kehamis on suhteliselt suur, hoolimata teatavatest rangetest piirangutest); teda toodetakse ja antakse edasi mõnede suurte poliitiliste või majanduslike aparaatide mitte küll väljasulgeva, aga domineeriva kontrolli all (ülikool, armee, kirjutus, teabevahendid); ja lõpuks, ta on peapanus kõigis poliitilistes väitlustes ja kõigis sotsiaalsetes kokkupõrgetes (ideoloogilised võitlused)."6

Ameerika tuntud pragmatist Richard Rorty on tõe teemal öelnud, et mõtlejana peab ta ennast sarnasemaks pigem poeedi kui füüsikuga ning soovib vältida arusaama, nagu vastaks tema filosoofia asjadele nii, nagu need tegelikult on.7 Immanuel Kant on väitnud kakssada aastat tagasi, et me ei saa öelda mitte midagi noumenaalse kohta ehk mis on tõesti tõeline. Samasugust suhtumist tõesse väljendab ka Rorty ning laiendab seda veelgi: "Öelda, et me peaksime loobuma mõttest, nagu ootaks tõde avastamist kusagil meist väljaspool, ei tähenda öelda, et me oleme avastanud, et meist väljaspool ei leidu mingit tõde. See tähendab, et meie eesmärkidega sobib lihtsalt paremini, kui me lakkame pidamast tõde millekski sügavaks, filosoofiliselt huvitavaks või analüüsimisväärseks teemaks. "Tõe olemus" on tulutu teema, sarnanedes selles suhtes "inimloomuse" ja "Jumala loomusega" [---]."8

Derrida suhtumine keelde ja tõe subjektiivsusse klapib Foucault', Lyotardi ja Rorty arusaamaga, sest nietzscheliku perspektivismi järgijatele sõltub tõde kontekstist, ajaloolisest sattumuslikkusest ja vaatlejast. Seda rõhutab ka Derrida mõiste différance ehk "erinewus", erinevuste mäng, mis võib märkida tähenduse erinemist või tähenduse edasilükkamist.9 Derrida arvates pole keele sees ja selle komponentide piires võimalik määrata lähtepunkti ega selget alust, millel baseeruks tõde või tõed. Sellest lähtudes on Derrida filosoofias kaks reaktsioonilist suunda: negatiivsem, melanhoolsem, rousseaulik suund ning positiivsem nietzschelik suhtumine. Derrida filosoofia rousseaulik suund keskendub tõe, keele lätete ja sümbolite analüüsile ja lahtimõtestamisele. Nietzsche­lik suund aga on Derrida öeldu põhjal "maailma mängulisuse rõõmsameelne jaatamine, saamise protsessi süütuse adumine, sümbolite ja keelemaailma jaatamine, milles ei ole vigu, tõde ega alguspunkti, ning mis on avatud aktiivsele interpreteerimisele".10 Samamoodi nagu Foucault'le, Lyotardile ja teistele postmodernistidele (Rorty on erinevalt prantsuse revolutsioonilistest vasakintellektuaalidest selles asjas üsna vaoshoitud), on ka Derridale eriti tähtis tõe seotus võimu ja rõhumisega, sest tõde on sattumuslik ja paratamatult hegemoonilise võimupositsiooni väljendus. Aktiivset interpreteerimist ehk Derrida järgi tähenduste dekonstruktsiooni tuleks kasutada sellest innustatuna seadusandluses ja kohtusüsteemis, ajalooteadustes, antropoloogias, feminismis ja LGBT aktivismis, sotsiolingvistikas, psühhoanalüüsis, kõikjal tuleks näidata, et käsitletav teema on olemuselt lõpmata keeruline, ebastabiilne ning seda on võimatu määratleda. Ühiskonnas kehtiv arusaam on vaid võimupositsiooni hegemoonia, millel pole tõe, faktide ja objektiivsusega midagi pistmist.

Poststrukturalistide arvates on vaja võidelda ratsionaalse mõistuse, tõe, loogilisuse ja reaalsuse vastu, kuna nende kaudu rakendatakse lääne tsivilisatsioonis rõhumist. Teaduse kontekstis kasutavad postmodernistid retoorilist strateegiat, kus viidatakse sageli Einsteini relatiivsusteooriale, kvantmehaanikale ja Gödeli mittetäielikkuse teoreemile kui tõestusele kõige suhtelisusest, subjektiivsusest, juhuslikkusest ning et mitte midagi ei ole võimalik teada. Eelnev koos postmodernismile iseloomuliku sotsiolingvistilise konstruktivistliku arusaamaga tegelikkusest viib selle mõttetraditsiooni järgijaid kohati absurdsete järeldusteni, mida on käsitletud pikemalt mujal.11 Foucault' enda viimane sõna tõe asjus 1984. aastal enne surma on üsna kantiaanlik: "Tõde pole kunagi püsiv. Tõde on võimalik vaid teise ilma ja teise elu vormis." See kõlab kokku Foucault' kõikehõlmava sarkastilise naeruga tema tõlgendajate poole, mis näib kostvat Kanti noumenaalsest maailmast, eemal lihtsameelsete soovist tema kallal ratsionaalse mõistuse võimu rakendada: "Ei, ma pole siin, kust te mind otsite, ma olen siin ja naeran teie üle." Selles sisaldub tubli annus nihilismi, kui arvestada, et pärast Foucault' surma on teadlased teinud märkimisväärseid edusamme AIDS-i ravimi väljatöötamises, sellest oleks epideemia käes kannatavale homoseksuaalide kogukonnale, kaasa arvatud Foucault'le endale, abi olnud hoolimata tema võitlusest teadusliku distsipliini kui võimuhegemoonia vastu.

 

Koolid ja vanglad kui vabade hingede kiusajad — flirt anarhismiga

Foucault' arusaama järgi on ühiskonnas vajalik pidada aktiivset võitlust võimu vastu, võitlust võimu paljastamiseks, õõnestamiseks ja ülevõtmiseks seal, kus ta on kõige nähtamatum ja salakavalam. See on võitlus võimu vastu "teadmise", "tõe", "südametunnistuse" ja "diskursuse" vallas, kasutades teooriat kui tööriistakasti. Vangla on koht, kus ülekohtune võim ja ratsionaalsusele apelleeriv rõhumine avaldub tõelisele vasakpoolsele ehedal ja julmal kujul. Seda tõdeb ka üks tähtsamaid postmoderniste Jean-Francois Lyotard. Vestluses Gilles Deleuze'iga räägib Foucault: "Panna kedagi vanglasse, hoida teda seal kinni, jätta ilma söögist, soojast, takistada tema liikumist, sugulist läbikäimist jne. — see on kahtlemata kõige räigem võimuilming, mida võib ette kujutada [---] Vangla on ainus paik, kus võim saab ennast ilmutada alasti kujul oma kõige äärmuslikumates vormides ja õigustada ennast sealjuures kõlbelise jõuna. "Mul on igati õigus karistada, sest te teate hästi, et varastamine või tapmine on kole asi…" Vanglate puhul on haarav see, et kui võim ennast enam ei varja ega maskeeri, kui ta näitab ennast pisimate detailideni ulatuva türanniana, oma küünilisel ja ühtaegu puhtal kujul, on ta täiesti "õigustatud", sest ta saab ennast määratleda oma tegevuse kõlbelises raamistikus: tema toores türannia ilmneb seeläbi otsekui Headuse helge ülemvõim Kurjuse, korra ülemvõim korratuse üle." Gilles Deleuze lisab: "Mitte üksnes vange ei kohelda nagu lapsi, vaid lapsi nagu vange. Lapsi infantiliseeritakse, mis on neile võõras. Selles mõttes peab paika, et koolid meenutavad veidi vanglaid ja tehased on vanglatega väga sarnased."12 Deleuze'i hinnangul on tänapäevaseid repressioonivorme palju: rassistlikud repressioonid immigrantide vastu, repressioonid tehastes, haridussüsteemis, noortevastased repressioonid üldiselt. Tervele hulgale ametialadele usaldatakse üha täpsemad politseifunktsioonid (õppejõud, psühhiaatrid, mitmesugused õpetajad jne). Ta tunnetab kõikide sulgemisstruktuuride tugevnemist. Foucault' arusaama järgi peaksid kõik, keda võimuteostus kuritarvitab ja kes sellega ei nõustu (naised, vangid, kutsealused, haiglapatsiendid, homoseksuaalid jt), alustama võitlust seal, kus nad viibivad, ja ühinema revolutsioonilise protsessiga proletariaadi liitlastena.

 

XX sajandi liberalismi radikaliseerumine moraalseks relativismiks

Anarhistlik-eksistentsialistlikule maailmavaatele iseloomulik romantiseeriv arusaam "kriminaal kui kangelane" on levinud iga ühiskonna vasakpoolsete ja anarhistide seas. See kehtis eriti hästi prantsuse vasakintellektuaalide puhul XX sajandil — Foucault, Sartre ja Lyotard on sellise suhtumise musternäited.13 Vasakintellektuaalidele ja kunstiringkondadele on tavaks võtta poolehoidev ja poliitiliselt toetav seisukoht kurjategijate ja pervertide suhtes sõltumata sellest, millised on asitõendid ja kuritöö tõsidus. Tüüpilise prantsuse vasakmõtleja silmis on kurjategija eksistentsiaalne väljatõugatu, ühiskonna vastu mässaja ning isegi moraalifilosoof, teatud mõttes trikster, kes väärib toetust ja imetlust võimule kangelasliku vastupanu osutamise eest. Sellist romantiseerivat poolehoidu on nautinud ajaloos markii de Sade ning XIX sajandi poeet ja de Sade'i epigoon Pierre François Lacenaire, kes elatus kuritegudest ning hukati mõrva toimepanemise eest lõpuks giljotiiniga.

Foucault' huvi Pierre Riviere'i vastu, kes tappis 1835. aastal sirbiga oma ema, õe ja venna väidetavalt selleks, et päästa oma isa ema türanniast, ning novellistist kurjategijaks muutunud Roger Knobelspiessi vastu, kes ei tunnistanud oma kuritegu ja pandi seetõttu "ülekohtuselt" ohtlike vangide osakonda, tuleks samuti vaadelda sellessamas kriminaal-kui-kangelane kontekstis. Kui kurjategijad on isikud, kes leiavad ennast juhtumisi teisel pool ühiskonnas peale surutud lubatavuse piirjoont, mis ise on ajaloos muutuv, siis on kogu "õige" ja "vale" eristus koos keskklassi kehtestatud aegunud tavade ja käitumisnormidega Foucault' arvates rumalus. Seega kurjategijat, kes tõrgub ja võitleb sellise "õige" ja "vale" normatiivsuse ja võimu avaldumise vastu, tuleb Foucault' meelest vaadata pigem poliitilise kangelase ja eeskujuna.

Vasakintellektuaal Jacques Lacanile andis 1933. aastal toimunud räige topeltmõrv intellektuaalset hoogu kirja panna mitu veidra tonaalsusega esseed, mis avaldati ajakirjas "Le Minotaure". Sedasama kuritegu käsitles näitekirjanik Jean Genet (kes ise oli kurjategija) ilukirjanduslikus teoses "Les Bonnes". Tegemist oli topeltmõrvaga, mille panid toime õed Papinid, kes olid ühes keskklassi perekonnas kahekesi majahoidjateks. Kui perenaine tegi õdedele väikese märkuse maja koristamise kohta, rebisid õed öösel perenaisel ja tema tütrel silmad peast, peksid nad surnuks ning moonutasid võikalt ohvrite laipu. Otsene heroiseerimine oli Sartre'i käsitlus ka Jean Genet' reaalsest kuritegelikust elust teoses "Saint Genet". Kui pärast kümmet süüdimõistvat otsust ähvardas Genet'd eluaegne vanglakaristus, siis Sartre'i ning Pablo Picasso toetuse ja eestkoste abil õnnestus paadunud kurjategijal vanglakaristusest pääseda.

1968. aasta maikuus toimusid Prantsusmaal massilised protestid, mis olid suunatud kehtivate väärtuste ja korra, kapitalismi, konsumerismi, traditsiooniliste võimuasutuste (kohtud, vanglad, koolid, maksuamet, sõjavägi, meedia, haiglad, mitmesugused riigiasutused ja võimustruktuurid) ning Ameerika imperialismi vastu. Kanti loosungeid, millel ülistati kolme m-tähega algava nimega inimest: Marx, Mao ja Marcuse. Eesmärgiks oli kultuurirevolutsiooni abil lõhkuda ühiskonnas valitsevad moraalitavad. Neid väljaastumisi pooldas ka enamik prantsuse vasakmõtlejaid, nagu Foucault, Deleuze, Sartre, de Beau­voir, Lyotard, Baudrillard, Guattari ja teised. Koos massiliste protestidega hakati koostama mitmesuguseid "võimu" ja ühiskonnatavade vastaseid petitsioone. Näiteks Sartre ja de Beauvoir nõudsid 1970-ndatel pedofiilia täielikku dekriminaliseerimist. Üks teine petitsioon, millele olid alla kirjutanud Michel Foucault, Jacques Derrida, Roland Barthes, Jean-Paul Sartre ja Simone de Beau­voir, nõudis 12-aastastele lastele õigust ja vabadust täiskasvanutega seksuaalsuhteid luua: "Prantsusmaa seaduste järgi suudavad 12- ja 13-aastased anda hin­nanguid ja teha iseseisvaid otsuseid. Kuid see ei kehti siis, kui on tegemist laste emotsionaalse ja seksuaaleluga. Seadus peaks lubama lastele seksuaalsuhteid ükskõik kellega nad tahavad." Prantsuse vasakpoolsed pidasid 1970-ndatel tõsise debati teemal, kas lapsevanemad peaksid jätma magamistoa ukse lahti, kui nad seksivad. Mõned läksid veelgi kaugemale — kirjanik Tony Duvert tunnustas "pedofiilia erakordset huvitavat kogemust" ja raevutses "emade fašistliku suhtumise üle". Filosoof René Scherrer kutsus ühiskonda üles "tühistama kõikvõimalikud seksuaaltabud — mitte miski ei tohiks olla seadusega keelatud". Tänapäeva analoogi pakub näiteks Rootsi Liberaalse erakonna noortekogu 2016. aasta ettepanek seadustada nekrofiilia ning üle 15-aastaste intsest.14

 

Dekonstruktsioon ja lõputu hulk võrdseid interpretatsioone

Foucault on kirjutanud "Hulluse ja arutuse" eessõnas: "Sooviksin, et see nii paljude teiste raamatute seas peaaegu märkamatuks jääv objekt-sündmus kopeeriks ennast ikka ja jälle, et ta fragmenteeruks ja korduks, simuleeriks ja dubleeriks ennast ning lõpuks kaoks, ilma et inimene, kes juhtus ta kokku kirjutama, saaks eales nõuda endale peremeheõigust, saaks peale suruda seda, mida tahtis väita, ega ka öelda, mida raamat peaks endast kujutama. Lühidalt, tahak­sin, et raamat ei võtaks ise endale seda teksti staatust, millele pedagoogika ja kriitika teda edaspidi nagunii oskavad taandada. Jätkugu tal hoopis jultumust esitleda ennast diskursusena: ühtaegu lahingu ja relvana, strateegia ja kokkupõrkena, võitluse ja trofee või haavana, tänaste olude ja minevikusäilmetena, juhusliku kohtumise ja korratava stseenina."15 Niisiis on Foucault' eesmärk autorina, et tema tekstidel (mis on piiratud pikkusega infoühikud) oleks lõputult palju interpretatsiooni- ja tähendusvõimalusi, et need sisaldaksid lõputult palju tõdesid. Niipea kui keegi püüab esile tuua mingit kindlat Foucault' interpretatsiooni, on autori eesmärgi ja tema loomingu sisu vastu juba eksitud, sest lõputu mitmetähenduslikkus on taandatud kitsamaks ning tõerežiimi kehtestamise kaudu on sündimas rõhuja-rõhutava suhe. Loogiliselt võttes oleks kõige suurem Foucault' ja teiste postmodernistide soovidele vastutulek neid küll lugeda, kuid sisust alatiseks vaikida (mida selle interpretatsiooniga paraku rikkusin). Foucault'lik suhtumine on postmodernismile laiemalt omane, sest ka Stanley Fish ütleb: "Dekonstruktsioon vabastab mind kohustusest, et minu öeldu oleks õige… ja nõuab minult vaid seda, et mu öeldu oleks huvitav."16

See ilukirjanduse kirjutajatele tüüpiline suhtumine iseloomustab kahtlemata suurt osa tänapäeva üldisest kommunikatsioonist, praktilise teadusega kursis olev inimene teab, kui kardinaalselt erinev väljenduslaad on poststrukturalistlikul filosoofil ja loodusteadlasel. Ka Deleuze'i ja Guattari raamatu "Mis on filosoofia?" peamine eesmärk on arendada uusi ja huvitavaid interpretatsioone maailma kohta. See on loominguline, kunstnikele iseloomulik meetod, mitte aga teaduslik lähenemine. Loodusteadlase eesmärk on võimalikult üheselt ja selgelt, ilma poeetiliste võteteta edastada informatsiooni, mis vastab reaalsele maailmale. Seevastu postmodernse mõtleja väljenduslaad põhineb huvitavusel ja originaalsusel kui väärtusel iseeneses, ebamäärasusel, interpreteerimise paljususel, väliselt efektsetel ja nauditavatel mõttekonstruktsioonidel, mis ometi ei pruugi klappida faktide ja tegelikkusega. Huvitavalt saab pikalt kirjutada, kui tekstis esitatud väited ega selle sõnum ei pea vastama tegelikkusele, loogikale ega tõele — sel juhul võib tulemus olla midagi hea ilukirjanduse sarnast. Kui käsitleda neid tekste väljaspool ilukirjanduse žanre, siis tuleb suhtumist muuta, sest huvitavalt saab ju kirjutada ka harimatu, intellektuaalsust teesklev või teadlikult valetav inimene. See hakkab devalveerima kommunikatsiooni, mis on tänapäeval sotsiaalmeedia vahendusel saavutamas uusi intellektuaalseid madalpunkte. Huvitavalt kirjutamine ei ole paljudele poststrukturalistidele sugugi ainus stiimul — täpselt nii, nagu lootis juba Nietzsche, peaksid uued filosoofid tegelema ühiskonna ümbertegemisega, ja see vajab esmalt vana süsteemi täielikku lammutamist.

 

Postmodernism ja poliitiline ideoloogia: kommunism, marksism, maoism

Postmodernistliku filosoofia üks rakendusi on ühendada lingvistika ja epistemoloogia vasakpoolse poliitilise aktivismiga. Kõik tuntumad postmodernistid on tugevalt vasakpoolsed, nagu Michel Foucault, Jacques Derrida, Jean-Fran­çois Lyotard ja Richard Rorty. Sama kehtib ka paljude teiste XX sajandi postmodernistliku maailmakäsituse pooldajate puhul, näiteks Gilles Deleuze, Jean Baudrillard, Felix Guattari, Louis Althusser, Alain Badiou, Jacques Lacan, Judith Butler, Fredric Jameson, Julia Kristeva, Bruno Latour, Gianni Vattimo, Stanley Fish, Luce Irigaray, Antonio Negri, Giorgio Agamben, Guy Debord ja Slavoj Žižek. Enamik prantsuse intellektuaale oli 1950-ndatel liitunud kommunistliku parteiga. Pärast Stalini kommunistliku režiimi massimõrvade ja koonduslaagrite avalikuks tulemist 1956. aastal loobusid prantsuse intellektuaalid kiiresti oma tugevast poolehoiust stalinistlikule režiimile ja hakkasid 1960-ndatel tulihingeliselt toetama Mao Zedongi kehtestatud kommunistlikku ideoloogiat. Maoistideks said näiteks prantsuse vasakintellektuaalid Michel Foucault, Alain Badiou, Louis Althusser, Julia Kristeva, Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir.17 Foucault algatas maoismist inspireeritud ühenduse Groupe d'information sur les prisons (GIP), mille sihiks oli mobiliseerida aktiviste vangide olukorraga tegelema ja neid kaitsma ning luua vangistatutele võimalus oma sõnumit levitada. Kuid 1960-ndatel tuli järjekordne piinlik paljastus: nii nagu stalinistlik võim Venemaal, oli ka Mao Zedongi kommunistlik režiim ajavahemikus 1959—1961 tapnud Hiinas 30 miljonit inimest. See vaigistas loomulikult prantsuse intellektuaalide avalikku toetust sellele režiimile. Samasugune tulihingelisele pooldamisele järgnev pettumus kordus ka teiste kommunistlike režiimide, nagu Kuuba, Vietnami, Kambodža, Albaania ja Nicaragua massimõrvade paljastumisel. Endist viisi anarhistlikult meelestatud Foucault'l tuli 1984. aastal sellele moka otsast vihjata, kuigi suurt numbrit ta sellest ei teinud.18

Frankfurdi koolkond (Herbert Marcuse, Max Horkheimer, Theodor Adorno, Georg Lukács, Walter Benjamin jt) oli tervenisti pühendunud marksismi uuringutele ning nende "kriitiline teooria" on kapitalistliku lääne ühiskonna igakülgne karm kriitika marksistlikust ideoloogiast lähtudes. Frankfurdi koolkonna narratiivi järgi oli natsism otseselt välja kasvanud kapitalismist, mida kinnitab Horkheimeri öeldu: "See, kes ei ole valmis rääkima kapitalismist, peab vaikima ka fašismi teemal." Kultuurid, mis väärtustasid perekonda, religiooni, patriotismi ja eraomandit, kuulutati Frankfurdi koolkonna mõtlejate poolt fašismi kasvulavaks. Lääne ühiskonna õudused väljenduvad seega kõige selgemini rikastes kapitalistlikes ühiskondades. Viimastel aastatel on näha peaaegu kõikides lääneriikides, sealhulgas Eestis, liberaalide ja konservatiivide polariseerumist, mille käigus kerkivad samasugused teemad ja seisukohad, mida poststrukturalistid ja Frankfurdi koolkond käsitlesid ligi 50 aastat tagasi. Rikkad, mehed, valgenahalised ja heterod on läänelikus ühiskonnas võimu ja rõhumise allikas, käitudes õelalt vaeste, naiste, rassiliste vähemuste, vähemusrahvuste, LGBT-seksuaalvähemuste ja islamiusulistega. Kuna kapitalistlikes riikides on üldise heaolu kasvu tõttu traditsioonilist klassivõitlust kodanlaste ja töölisklassi vahel raske põhjendada, sest ka traditsioonilise töölisklassi majanduslik-sotsiaalne olukord on vastupidiselt marksistlikele eeldustele paranenud, siis on rõhuja-rõhutava suhte fookus kandunud teistele teemadele — siit ka lääneriikides teravalt esile kerkinud süüdistused mitmesuguste vähemuste, naiste, mustanahaliste ja islamiusuliste institutsionaalses diskrimineerimises.

 

Postmodernistliku ühiskonna relativism soodustab huvigruppide

radikaliseerumist

Nii poststrukturalistlikku filosoofiat kui ka praegust ajastut iseloomustab teadmiste ja väärtuste relativism ning skeptilisus teaduse suhtes. Postmodernismi antirealistlikust metafüüsikast ja mõistusevaenulikust epistemoloogiast tulenevad loomupäraselt ka postmodernismi sotsiaalsed tagajärjed. Kui reaalsus ja ratsionaalne mõtlemine on kõrvale jäänud, siis on võimalik pöörduda kas ühiskondlike traditsioonide või oma tunnete järgimise poole — tänapäeval on näha mõlemat suunda, kuigi peavool on valinud viimase. See aga hõlbustab ühiskonna lõhenemist ja erinevate poliitiliste eelistustega inimgruppide edasist radikaliseerumist, sest igale ideoloogilisele sammule võib ühiskonnas oodata ka vastureaktsiooni.19 Mida radikaalsem ja jõulisem on ühe ideoloogia pooldajate samm, seda radikaalsemat ja jõulisemat vastust võib oodata ka vastasleerilt. Sel põhjusel hakkavad vasak- ja paremäärmuslikud ideoloogiad ühiskonnas kobrutama üsna ühel ajal.

Enamik postmoderniste peab esmatähtsaks inimese kuulumist kindlasse majanduslikku, soolisse, seksuaalsesse või rassilisse gruppi. Kuna gruppidel on erinevad subjektiivsed soovid, siis teisi huvigruppe nähakse ajalooliste rõhujate ja vaenlastena. Postmodernism on antirealistlik, s.t selle mõtteviisi järgi on iseseisvast reaalsusest ehk objektiivsest tegelikkusest võimatu sisukalt kõnelda. Vastastega suhtlemisel kasutatakse sageli autoritaarset poliitkorrektsust, vastaste sõnavabaduse piiramist, sildistamist ja ad hominem rünnakuid. Väga sagedane retooriline strateegia on argumentatsiooni käigus vastase loogiliste väidete ümberpööramine traditsiooniliselt aktsepteeritud mõistete ja tähenduste pideva uuesti defineerimise abil. Sellise dekonstruktsiooniga sarnaneva lingvistilise triki ja tähenduste ümbernimetamise abil muudetakse loogilised argumendid sisutuks, loogiliselt ebakoherentseks sõnasalatiks. Teisisõnu, argumentatsioonis vahetatakse pidevalt ja ette hoiatamata üks keelemäng teise keelemängu vastu. Piltlikumalt väljendudes mängitakse tennist ilma võrguta ehk debateeritakse vaheldumisi lausete ja pesapallikurikaga.

Kui olla huvitatud tõest ja teaduslikest faktidest, siis on eksimise korral ratsionaalne oma eelduste loogika üle vaadata, fakte tunnistada ja oma arusaamu korrigeerida olemasoleva info põhjal. Seevastu poststrukturalistlik reaktsioon kriitikale on rünnata tõe ja ratsionaalsuse printsiipe ning õigustada oma arusaamu ebaõiglase võimu ja rõhumise süüdistamise kaudu. Seetõttu sarnaneb poststrukturalism religioosse maailmakäsitusega, XX sajandi jõuka lääne postindustriaalse ühiskonna ilmaliku religiooniga. Uskujal tekib tugev kiusatus blokeerida vastase argumendid ning lihtsalt sundida ennast edasi uskuma. Sügavas veendumuses hoitud visioon või ideoloogia muutub uskuja identiteediks ja sellele visioonile tekkivat ohtu kogeb siiras uskuja kui otsest rünnakut tema enese vastu. Tapatalgud vastusena Charlie Hebdo Muhamedi karikatuuri avaldamisele on viimase lause kinnitus. Rousseau pihib midagi sarnast ka enese kohta ning ühtlasi paigutab selle fenomeni inimese laiemasse psühholoogilisse raamistikku: "Igaüks teab, et tema enda süsteem ei ole paremini põhjendatud kui teised, kuid ta jääb selle juurde, sest see on tema oma. Pole mitte ühtegi sellist inimest, kes tõe ja vale teada saamisel ei eelistaks enda poolt avastatud valet, mitte teiste inimeste poolt avastatud tõde."20 Religiooni puhul on seda juhtunud väga palju — siinkohal võib uuesti tsiteerida Rousseaud: "…minuga võib väidelda Jumala üle, aga mina tajun vastust ja see tunne on tugevam kui mõistus, mis selle tundega võitleb."21 Ka Fjodor Dostojevski on märkinud kirjavahetuses ühe oma naistuttavaga: "...kui keegi tõestaks mulle, et Kristus on väljaspool tõde [---], siis tahaksin ma parem jääda Kristusega kui tõega."22 Seetõttu on ajaloos proovitud teadlikult rünnata mõistust ja loogikat, mis tekitavad uskuja ideestikule probleeme. Selline motivatsioon oli selgelt Kanti "Puhta mõistuse kriitikal" ning Kierkegaardi teosel "Kartus ja värin". Poststrukturalismi võib pidada niisuguse suhtumise ilmalikuks anarhistlike sugemetega taaselustumiseks. Lõpuks on oluline täheldada vastavate fenomenide seotust bioloogia ja inimese neurofüsioloogiaga — näiteks liberaalide ja konservatiivide ajudes leiduvad füüsilised erinevused ning need on geneetilise komponendiga.23 Liberaalsus ja konservatiivsus on evolutsiooniliste protsesside tulemus, mõlemal on mõistlikus annuses, õigel ajal ja õiges kohas oma väärtus.

Probleem seisneb aga selles, et skepsis teaduse, faktide objektiivse reaalsuse suhtes on nüristanud standardid, mille järgi eristada tõde valest, objektiivseid fakte subjektiivsest arvamusest ja ideoloogilisest kallutatusest, väärtuslikku infot kasutust mürast, tõelisust teesklusest ja näilisusest. Üks paljudest näidetest selle kohta on kliima soojenemise debatt: poststrukturalistid, kes on aastakümneid tegelnud teaduse ja objektiivse reaalsuse suhtes skeptilisuse külvamisega, maitsevad nüüd endalegi ootamatult oma tegevuse väga mõrusid vilju.

 

Postmodernistliku relativismi kulmineerumine totalitaarsuse

ilmingutena

Postmodernismi diskursuses eitatakse objektiivse tõe olemasolu, sest tõe määrab suvaline võimupositsioon. Seetõttu on loogiline järjepidevus nende maailmakäsituses ebavajalik nähtus: ühel hetkel kasutatakse subjektiivsust ja relativismi, teisel absolutismi. Näiteks: kõik kultuurid väärivad võrdselt austust, kuid kohalik traditsiooniline kultuur on eriti halb ja ülekohtune. Väärtused on subjektiivsed, kuid ühiskonnas esineb maskeerunult õelat suhtumist, nagu seksismi, homofoobiat, islamofoobiat ning rassismi. Valgenahalised mehed vastutavad kollektiivselt maailmas toimunud ajalooliste sündmuste eest, seevastu teiste rasside esindajad ei saa sama käitumise puhul põhimõtteliselt olla rassistid, sest nad pole kohaliku võimu juures. Tehnoloogia on halb ja kahjustav, siiski on ebaaus, et mõnel on rohkem tehnoloogiat kui teistel. Tolerantsus on hea ja domineerimine on halb, ometi üritatakse kehtestada sunniviisiliselt poliitilist korrektsust. Sõnavabadus on ülim väärtus, erinevaid arvamusi tuleb tolereerida ning julgustada, kuid postmodernistliku arusaamaga mitte klappivat arvamust võib ja tulebki tsenseerida, sest see on ühiskondlikult kahjulik arvamus ning võib kedagi solvata.

Kindel tõde on postmodernistile vastumeelne, sest see tähendaks ju automaatselt rõhuja-rõhutava võimusuhte tekkimist, mis on vasakanarhistlikule ideoloogiale vastuvõetamatu. Postmodernisti arvates peavad tõde, teadmised ja argumendid pidevalt muutuma, olema ebamäärased, eelistatult lausa vastandlikud (sarnasus Hegeli dialektika ehk vastuolusid lubava loogikaga), et pidevalt lõhkuda rõhuja-rõhutava hegemoonilist suhet ja stabiilse tõerežiimi teket. Sellest tulenevalt pole ka ime, et Foucault' keskne tees on tema enda arvamuste muutumine ajas ning taotluslik eesmärk, et tema teese oleks võimatu selge sõnaga ja üheselt kindlaks määrata. Postmodernistliku ideoloogia raames on seda võimalik isegi "ratsionaliseerida": kui kõik tõed on relatiivsed, sattumuslikud ning kehtiv "tõde" on vaid kapitalistliku võimuhegemoonia pealesurumine, siis pole ju põhjust, miks ei võiks "rõhutute eest võitleval antifašistlikul aktivistil" olla vajalikul hetkel õigus, pealegi tema sisetunne kinnitab seda veenvalt. Kui kõik teaduslikud faktid on püüd oma hegemoonilist positsiooni säilitada, et jätkata rõhutute ekspluateerimist, siis võibki argumente ja fakte valida või need tervikuna sisetunde järgi kõrvale heita. Pealegi on "õige" ja "vale" hegemooniline rõhumissüsteem, mida saab vajaduse korral dekonstrueerida ja käigu pealt interpreteerida, kui vaenlane püüab oma ratsionaalsusele apelleerivate väidetega hegemoonilist rõhumise struktuuri taaskehtestada. Postmodernistlik maailmakäsitus on "vaenlaste rünnaku" vastu immuunne — usk trumpab kõik üle.

 

See ei ole Foucault

Foucault' ja teiste poststrukturalistide relativistlik maailmanägemus on tänapäeva lääneriikides, ka Eestis, üha enam normaliseerunud tõerežiim. Kindlasti leidub hulgaliselt neid, kes on varmad minu siinset kirjatükki kritiseerima pelgalt sellepärast, et harimatu loodusteadlasena võtan julguse, et mitte öelda jultumuse, kirjutada Foucault'st ja teistest poststrukturalistidest. Kas ma siis ei ole kursis tõsiasjaga, et Foucault'd ja tema mõttekaaslasi ei arvustata, vaid nendest ammutatakse? Õnneks tuleb Foucault mulle siinkohal ise appi, sest ta on andnud lugejale nii mõnegi tööriista, mida vajadusel kasutada lammutustöös.

Niisiis, ennetavalt. Esiteks, kõik katsed minu siinset artiklit kritiseerida on määratud luhtuma, sest kritiseerijad mõistavad mind mitte-ammendavalt. Potentsiaalne kriitik ei saa minu väidete sisule kogu nende mitmetahulises pluraalsuses ja komplekssuses pihta. Kriitikaga saab ta vaid paljastada oma ignorantsust ja väikest lugemust.

Teiseks, iga püüd minu artiklit kritiseerida tähendab omaenda subjektiivse tõe kehtestamist võimupositsiooni võtmisega. Apelleerida oma erialasele haritusele oleks oma teadmiste kasutamine võimu manifesteerimiseks. Olgu need teaduslikud viited, empiirilised tähelepanekud või allikate tsiteeringud, tegemist oleks eranditult minu suhtes rõhuva distsiplineerimise ja normaliseerimise püüuga rohkem või vähem peidetud karistamismeetodite abil. Sellise survestamisega muutub minu kritiseerija jõustruktuuride esindajaks, rõhujaks, koloniseerijaks, vangivalvuriks — see ei ole üllas seisund.

Kolmandaks, kritiseerija omapoolse tõe normaliseerimise püüd näitab minu kui rõhutava moraalset üleolekut, sest konformistlik postmodernistliku ühiskonna rõhumisstruktuuri taastootja ei saa ju olla moraalselt ega intellektuaalselt tõsiselt võetav vestluspartner.

Neljandaks, kõik minu sõnad, mõisted ja väited on pidevas muutumises ning ma võin need igal hetkel uuesti defineerida vastavalt oma eelistustele ja vajadustele. Mitte ühtegi minu lauset või mõtet ei saa kriitika abil raamidesse panna, kritiseerija normatiivsesse tõerežiimi vangistada. Mind saab vaid tõlgendada, tõlgendada ja üha uuesti tõlgendada. Ei, ma pole seal, kust te mind otsite, ma olen siin ja naeran teie üle.

Kas viimased poststrukturalismist inspireeritud punktid on hea pinnas konstruktiivse dialoogi loomiseks ühiskonna tasandil, jätan teiste otsustada.

 

1 Vt: J. Kraavi, Postmodernistlik teooria ja postmodernistlik kultuur. Viljandi, 2005.

2 T. S. Kuhn, Teadusrevolutsioonide struktuur. Tlk Ruth Lias. Tartu, 2003, lk 200—201, 211.

3 M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. Koostanud Marek Tamm. Tlk Marri Amon jt. Tallinn, 2011, lk 258—259.

4 M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt, lk 260—261.

5 J.-F. Lyotard, The Postmodern Condition. A Report on Knowledge. Manchester, 1984, lk 46.

6 M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt, lk 259—260.

7 R. Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus. Tlk Märt Väljataga. Tallinn, 1999, lk 7—8.

8 Sealsamas, lk 30.

9 J. Derrida, Speech and Phenomena. Evanston, 1973, lk 129—130.

10 J. Derrida, Writing and Difference. Chicago, 1978, lk 292.

11 Vt: A. Sokal, J. Bricmont, Fashionable Nonsense. New York, 1998.

12 M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt, lk 175—176.

13 Vt: K. A. Reader, Intellectuals and the Left in France Since 1968. New York, 1987.

14 Independent. Incest and necrophilia "should be legal" according to youth branch of Swedish Liberal People's Party. Võrgufail.

15 M. Foucault, Hullus ja arutus. Tlk Mirjam Lepikult. Tartu, 2003, lk [8].

16 S. Fish, Is There a Text in This Class? The Authority of Interpretive Communities. Cam­bridge, Massachusetts, 1982, lk 180.

17 Vt: R. Wolin, The Wind from the East. French Intellectuals, the Cultural Revolution, and the Legacy of the 1960s. Princeton, 2017.

18 M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt, lk 385—386.

19 Pew Research Center. Political polarisation, 1994—2017. Võrgufail.

20 J.-J. Rousseau, Emile or On Education. Basic Books. USA, 1979, lk 268—269.

21 Sealsamas, lk 280.

22 F. Dostojevski, Inimene on saladus. LR 1981, nr 27—30, lk 25.

23 Current Biology. Political Orientations Are Correlated with Brain Structure in Young Adults; PubMed. Neurocognitive correlates of liberalism and conservatism; Current Biology. Nonpolitical Images Evoke Neural Predictors of Political Ideology; AAAS. Political Attitudes Vary with Physiological Traits. Võrgufailid.

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: