Anna Kõuhkna maalid näitusel "Peegeldused" Fahle galerii nüüdisaegsuses, puhtuses ja turvalisuses mõjuvad esmapilgul ohutu ning ilusa kunstina, hirmu ning õuduse vastandina.

Lisaks on siin kõik kuidagi isiklik, just intiimses tähenduses. Noore naise enesevaatlused, autoportreede sari, kus veetlev naisekuju paigutub (toa)taimsesse ja tubasesse keskkonda, ka loodusesse ning randa. On ahvatlev või lausa posängselt diivalik, ülepingutatud ja dramaatiliselt emotsionaalne.

Autori maalikäekiri on väljakujunenud, äratuntav ja kummalisel ning kutsuval kombel isegi vanamoeline. See meenutab näpuulatusest veidi välja jäävat 1960.–1970. aastate avangardi, ka lõputut suve- või hipiigatsust.

Eraldi võttes ja esmapilgul on kõik tööd teadlikult esteetilise hoiakuga, nn ilusad. Võib-olla just seetõttu olid need suuresti ka juba enne näituse algust maha müüdud. Aga sellesse psühholoogiasse, iseolemisse ja lõputusse ilusse tõmmatakse haavad, nartsissistlikud ning ärevusele ning häirele viitavad kriimud.

"Nothing You Can Do" ütleks nagu, et "ära püüagi – mu muserdus on mu oma, ära trügi mind aitama, ma olen täpselt see ...", on ka sõulidiiva poosis kuulutus "Nädal aega migreeni enne transformatsiooni" või "Karikate kuninganna" resigneerumine sinisel kahlil, käes tohutu pokaal. Mugavustsooni ("Comfort Zone") näivad lubavat toataimed ning tehispäiksed. Selles on hirmu maailma, inimeste, nn teise ees. Tahtmist olla ise, üksi, ära, enda oma.

Mind hakkas kummitama ja painama, et puudu on pilk. Muidugi kargas kohe pähe Modigliani. Ainult nüüd kujutab muusa iseend, otsib iseenda pilku, mitte ei pea ootama, et mees, suur kunstnik, seda leida suudaks. Tõesti, sageli silmad üldse puuduvad, tüdrukul pole vaadet. Kui on silmad, on need suletud pilud, magava või päikest kaifiva rebase või kassi kaarjad suletud luugid.

Täpselt ühe erandiga: "Reality Check'il" näeme me profiilis pruunisilmset tütarlast, kelle pilgus on viha. Ärritus. Rünnak. Muidu Kõuhkna meile oma pilgutuksjääva piiga saladust ei ava. Või tegelikult: ainult seda ta ju teebki.

Vahepeal põimub see (enese- või nais)mütoloogiaks. "Omal planeedil" ollakse kuninganna taimede keskel, "Kasvus" ühineb looduse ja naise tõusmine maast, mõnel maalil ripub alasti (või ka punastes bikiinides) naine puu otsas või sõidab sinise elevandiga. Alasti naisekuju koosneb sageli erinevat värvi geomeetrilistest elementidest, milles on midagi muinasjuturaamatute kirevate metslaste sarnast.

"Peegeldused" on väga ilus ja hea näitus. Aga ka turvaline, sest valu, armid, kahtlused ja patused ahvatlused on (pool)peidetud. Pealkirigi – "Peegeldused" – on kuidagi ohutu, liiga turvaline ja mittereetlik. See võiks olla pea iga teise Tallinna galerii aknal praegu pesitseva väljapaneku nimi. Veel natuke vähem ja võib-olla seetõttu kummastavam oleks nt "Maalid". Tean, mul on riiuleil, kastides ja põrandal virnas kümneid raamatuid, mille pealkiri "Luuletused".

Anna Kõuhkna on andekas. Tema käekirjas, keeles ja maailmas on midagi võluvat ja petlikult turvalist. See on näitus, mis võiks läbi jalutades jätta vaatajasse maha lihtsalt värvilisi varje või peegeldusi. Aga võib-olla ka midagi kriimustavamat ja kassilisemat.

Kõik kunst on vajalik. Ehk kirjutaks ma sellest näitusest kunagi teisiti, erootilisemalt ja iharamalt. Galerist arvas, et vaatan paljaid piigasid maalidel bukowskilikuma pilguga, nagu räpane vanamees. Praegu näen ma aga noore naise tugevat tööd ja pilguheitu iseendasse, ajal mil ümberringi maailm justkui põleb. Ajal, kui karmilt kõnelevaid kunstinäitusi ja mõnel maal kunstnikke endidki pannakse kinni. Enesevaatlus, meditatsioon ja eskapism põlevas majas? See on ju ka ilus mõte.

Platon ei võtnud arvesse, et maailm sõltub väga palju sellest, milliselt seinalt see just täpselt vastu peegeldub, millisel pinnal veiklevad need varjud. Varjud ise pole ju midagi, asi on selles, kuidas me neid näha tahame või oskame.

"Peegeldused" on avatud Fahle galeriis Tallinnas reede, 6. detsembrini.