Arvustus. Mõtlemapanevad lood Janika Kronbergilt
Uus raamat
Janika Kronberg
,,Seitse. Valdkondadevahelised jutud"
Ilmamaa
Janika Kronbergi ,,Seitse. Valdkondadevahelised jutud" koosneb kaheksast eri valdkonda hõlmavast jutust. Ilukirjandusliku teose peategelaseks on mitmes jutus autor ise. Miks pealkirjas on juttu seitsmest, aga tegelikult koosneb raamat kaheksast jutust, sellele annab autor selgituse viimases osas ,,Verivorstid", aga kuna tekstid elavad pärast kirjastamist juba enda elu, nagu Kronberg tabavalt märgib ja tal pole mingit tahtmist nende ellu sekkuda, siis peaks iga lugeja ise otsustama, mida öelda tahetakse ja kuidas sellest aru saada.
Üldiselt peaks olema see nii iga raamatuga, sest otsuse võtab vastu lugeja. Tema on suveräänne universumi direktor, ta otsustab kas ostab raamatu, loeb seda üldse, mis talle seal meeldib ja mida ta sealt välja tahab lugeda jne, sellesse protsessi ei saa kirjanik enam sekkuda. Mida lugemine teeb, on kindlasti mõtlema panemine ja hilisem analüüsimine, millest ja kuidas aru saadi. See kujundab meie maailmanägemust ja suhtumist ühiskonda, mis võib viia selleni, et paljudest tekstidest, mida näiteks noorpõlves koolis kohustusliku kirjandusena pealesunnitult lugesid, saad vanemana juba teistmoodi aru, eriti kui see pole nii tugevalt sunduslik mõne autoriteedi poolt. Kas see toimub meie vabal tahtel, ei oska vastata, filosoofid on vaba tahte olemuse üle vaielnud sajandeid. Saan rääkida ainult enda kogemusest, mil gümnaasiumis sai käsu korras loetud näiteks Karl Ristikivi "Hingede ööd", millest arusaamiseks ma polnud siis veel valmiski ja lõpuks öeldi veel lugemiskontrollis ette, kuidas ma sellest aru pidin saama.
Sealt tekkis kauane vastumeelsus kõigi raamatute suhtes, millel oli mingigi seos Ristikiviga. Alles aastaid hiljem avastasin ajaloofilosoofilise sarja, mis mind sügavalt liigutas ning pärast seda on minu arvamus Ristikivist muutunud. Olgu öeldud, et tema ajalooliste teoste juurde jõudsin palju individuaalsemalt, oli lihtsalt tekkinud huvi keskaegse Bütsantsi vastu ja tundus hea mõte anda autorile enda poolt uus võimalus.
Janika Kronberg on Eesti üks tuntumaid Karl Ristikivi uurijaid, aastatel 1989-1996 oli ta ka Ristikivi muuseumi juhataja, enne seda lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse alal. Otsapidi jõuab autor Tartu Ülikooli tagasi 2007. aastal, mida kirjeldab loos "Maroko-ihalus", mis esmakordselt ilmus ajakirjas Looming. Arusaadavalt oli ülikool vahepealse ajaga kardinaalselt muutunud, Eesti iseseisvunud ja kõrgharidus saanud olemuslikult täiesti teistsuguse tähenduse. Autor oma ,,naiivsuses" viis sammud automaatselt ülikooli peahoonesse, lootes leida professori kabinetti, teadmata, et seal töötavad nüüd juba teised asukad-bürokraadid ja vanad piipu popsivad maailmatargad on pagendatud teadmatusse, reeglina sinna, kus on elektri- ja soojaarved odavad, et nad tähtsate ametnike tööd võimalikult vähe segaksid.
Möödunud on üle kümne aasta, Tartu Ülikool tähistas just rahvusülikooli 100. juubelisünnipäeva, kuid Eesti teaduselu tähendus on sama: bürokraatia eelkõige ja kui raha peaks olema, siis ehk veidike ka teadust. Kui hakata mõtlema, siis isiklikult sattusin oma ülikoolipõlves peahoonesse ainult mõne korra - oma akadeemilise tudengiorganisatsiooniga lipuvalvesse, lõpuaktusele ja endise rektori, poliitiku matustele. Viimasel ajal on aktualiseerunud arutelu keeleprobleemist, eriti inglise keele mõjust eesti keelele, ent teadus või isegi tudeng ja õppejõud olemine ning selle väärtustamine tundub jäävat aina rohkem tagaplaanile. Peahoone on endiselt ilus, saalid suured, kuid vaimuvalgust selles majas enam peaaegu ei jagata, kurb, aga ehk nii ongi õige ja saan ise valesti aru. Seetõttu oli rõõm lugeda, et autor oli omal ajal sama suures segaduses, vähemalt kedagi häirib see siin veel, polegi üksi.
Toimetaja: Valner Valme